Soovite rappa minekuks kummikuid? Aga palun! Äkki läheb vaja sokke? Ka neid on saada! Võib olla teete plast- ja klaastaara rahaks ja tassite pudelikotid välja, korjates enne muidugi plasttaara kokku?
Lisaks ripuvad puudel sinna tõenäoliselt kuivama pandud püksid, plats kubiseb kiletükkidest, plastnõudest ja muust olmeprügist, lisaks ise kokku pandud gaasipliit.
Lahkumisega on vähemasti sellel seltskonnal nii kiireks läinud, et isegi telki pole suudetud kokku panna ja kaasa võtta. Telgiavast paistab sinna ununenud madrats…
Aastaid “marjuliste” laagripaik
See prahistatud laagriplats asub Palupõhja külas Kahu talust mõnisada meetrit mööda vana taliteed Karusaare poole liikudes kahel pool teed. Sügisesed marjulised mäletasid, et seal elas mitmeliikmeline kamp, kes korjas augustist oktoobrini soos marju. Kõik oma tolleaegse elutegevuse jäägid on nad lahkudes maha jätnud.
Samas laagriplatsi juures seisis kuni veebruari keskpaigani ka valge kaubik, kus laagrilised hoidsid marju ja ka ööbisid. Kui kaubik minema viidi, tõsteti kogu prügi sealt maha.
Paraku on see prügi ohtlik metsaelanikele, kes toidulõhnaseid kilesid näljastena endale sisse ahmivad. Loomade ja lindude maod ei suuda kilet seedida ning nad hukkuvad. Õnneks pole sellele platsile veel sattunud näljast karu, kes kogu kupatuse laiali lööks ning edasi hakkaksid juba toimetama rebased ja kährikud. Siis on ronkade käes kord, jõudumööda käivad toidulõhnaliste kiletükkidega soos maiustamas ka väiksemad linnud ja loomad.
Kui niisugused “marjulised” käivad mitu aastat järjest ühes kohas, siis prahikogus mitmekordistub. Tegemist on jõhvikakorjajatega, kes leidsid koha, kus sai autodes elada. Varem on osa samast seltskonnast olnud Kahu talu lauda varemetes. Sellest eluperioodist on sinna jäänud ohtralt klaaspurke, plastpudeleid, plekist konservikarpe.
Kohalike elanike jutu järgi oli sama seltskond ka 2013. aasta sügisel jõhvikaid korjamas. Kui plats oli prahti täis, juhtisid külas elavad inimesed nende tähelepanu sellele ja tookord tegid laagrilised platsi korda. Samas seltskonnas on olnud ka Laeva kandist pärit mees. Just tema on ümbruskonna paljudesse majapidamistesse korduvalt sisse murdnud, esemeid ja ka toitu varastanud.
Kui “marjulised” omavahel kaklema läksid, kes kelle tagant varastas, löönud kõige pikema vanglastaažiga mees väiksema kaliibriga suli minema. Mullu sügisel ei julgenud mees rohkem sellesse laagripaika tulla.
Tare-tareke, kes tarekeses elab?
Aga üllatused sellega ei lõpe. Paar kilomeetrit edasi Karusaare poole paistab enne lagedat puude vahelt midagi sinist. Keegi nutikas “marjuline” on rajanud endale sinna “suvila“, kasutades kõiki käepäraseid materjale, mida ümbritsev keskkond pakub, lisaks ohtralt kilet. Puude vahele rajatud onn on kapitaalne ehitis, katuseks sinine koormakate, mis kaugemalt silma hakkaski.
Tegemist on nagu nõukaaegsetest multifilmidest pärit tare-tarekesega, kus selle rajaja pole midagi saatuse hooleks jätnud, isegi tabaluku on uksele ette pannud.
Selle “suvila” olevat ehitanud üks mees, kellel koos ülejäänud “marjuliste” kambaga pidu panna ei meeldinud, tema tahtis jõhvikaid korjata. Ja korjanudki, umbes 30 kilo päevas. Tõsisest marjakorjajast rääkis omavalmistatud seljakoti raam, mis puidust ja kergemast alumiiniumist kunagi ehk mõnd tõelist matkaseljakotti toetanud kaartega. Nüüd ootab see raam “suvila” all uut marjahooaega, kõrval plekiga kaetud grillimisvann. Ka iste on peremehel korralik, samblaga kaetud, kuid paksu kilega üle tõmmatud. Suurte mustade kilekottide alla on pandud kuivad puud, et oleks hõlpsam tuld teha, kuid tuul on neid kõvasti rappinud. Onni all on ohtralt kilet, kuid toidujääke silma ei hakka.
Ehitis on nii korralik, et selle rajanud mees võib julgelt tulla ka järgmisel ja isegi ülejärgmisel sügisel.
“Saun” Kulu talu hoovis
Üllatused Alam-Pedja kaitsealal selle “suvilaga” veel ei lõpe. Kui juba suvila, siis peab olema ka saun! Seegi väide peab paika.
Seli-Sillaotsa matkarajast paari kilomeetri kaugusele jäävas Kulu soos on samuti tänavu talvel uusasukad elanud või elavad praegugi. Kulu talu lagunenud hoonest leidsime korralikult koormakattega kinni pandud nurga, kus rullis kaks rohelist magamismatti. Kõikjal vedeles plastpudeleid, kilekotitükke, klaaspudeleid. Ka need uusasukad pole vaevunud enda järelt koristama. Veel mullu novembris ei elanud Kulu talu sissekukkunud majas kedagi.
Talu õue aga oli äsja rajatud omapärane ehitis – kas see pidi olema kilesaun või hoopis küttekehaga vaatlustelk, ei saanud aru. Hiljuti rajatud ehitise otstarvet oskaksid muidugi kõige paremini selgitada selle valmistajad. Kuid Kulu talu uusasukaid polnud kodus.
Kes peab need ehitised likvideerima? Kas neid üldse hakkab keegi likvideerima? Need on ühe konkreetse piirkonna lähedal olevad “uusasumid”, kuid taolisi omavolilisi rajatisi teatakse mehitamata kaitsealadel veel paljudes kohtades.
Kui keskkonnainspektsioon omanikke ei tuvasta, siis peab prügi koristama riik. Samuti likvideerima ka ebaseaduslikud ehitised.
HELVE LAASIK
