Tänavusel Matsalu loodusfilmide festivalil esilinastus ainsa Eesti loodusfilmina režissöör Remek Meele film “Eesti loodus: Alam Pedja”, kus autor on valinud filmi läbivaks teljeks veega seotud elu.
Kolme Eesti maakonda jääva ning ligi kolm ja pool tuhat hektarit hõlmava Alam-Pedja looduskaitseala tutvustamiseks on koostatud voldik ja brošüür ning ilmunud raamat. Tehtud on üks lühifilm, kuid n-ö täispikk film sellest alast on esimene.
Alam-Pedja looduskaitseala peab järgmisel aastal oma 20. sünnipäeva. Idee selle kandi loodusväärtusi esile tõsta pärineb Gustav Vilbastelt, kes juba esimese Eesti Vabariigi ajal, aastal 1922 soovitas sinna kaitseala luua.
Väga hõre asustus
Nõukogude okupatsiooni ajal oli osal praegusest kaitsealast sõjaväe polügoon ning seega tavainimesele suletud piirkond. Ala on piiratud Põltsamaa jõe, Laeva jõe ja Emajõega ning oma osa siinse looduse kujundamisel on Pedja jõel. Tähelepanuväärsed on lamminiidud ja metsad ning sood-rabad. Tänapäeval on alale iseloomulik väga hõre inimasustus.
Et vooluvetel on Alam-Pedja elus suur osa, oli filmigi teljeks paljuski just veega seotud elu. Tähelepanu said jõekallastel elavad loomad: koprad, mingid, saarmad. Võib öelda, et peategelane, kes enim kajastatud sai, oligi kobras. Näidatud oli selle liigi pereelu ja saadud filmilindile väga köitvad kaadrid tegelikult tõeliselt inimpelgliku looma elutegevusest.
Noore mingi esimene kohtumine jääga jõel oli huvitav, samuti saarma toimetamine saagiks saadud kalaga. Kalad pälvisid filmilooja tähelepanu vaid teiste toiduna. Nenditi, et loomadele –lindudele ei ole oluline, et looduskaitsealal on 35 kalaliiki.
Läbi nelja aastaaja
Elu looduskaitsealal vaadati läbi nelja aastaaja. Film algas kevadise suurveega ning nenditi, et kui keegi looduskaitsealale ligi ei pääse, saab loodus toimetada omatahtsi. Jõgedele jäid nende sängid kitsaks ning luhad ujutati üle.
Muljetavaldavalt võimas oli veteväli filmituna nii maa ja vee pealt kui õhust. Filmi tekst oli napisõnaline: lähtuti põhimõttest, et üks pilt võib rääkida enam kui sada sõna.
Väga köitvad ja kõnekad olid kaadrid loomade-lindude pereelust. Händkaku pere tegemised, saarmaema oma pojaga ning pilguheit kopra kambrisse olid meeldejäävad, nagu ka kakupoja esimesed ponnistused oksal püsida.
Tedremäng on tuntud-teatud kevadine sündmus, kuid vähem on kajastatud rohuneppide ja rabakonnade elu. Tuletati meelde, et inimese abita, kes luhta niidab, et ole rohuneppide elu seal võimalik.
Kaunid kaadrid langevatest lehtedest jõele andsid märku lähenevast talvest. Pärna värvimuutus jõekaldal on kindel sügisemärk. Filmist ei puudunud majesteetlik merikotkas, kes käis koos ronkadega söömas. Vähem leidsid filmis kajastust metsad ja rabad.
Minu Alam-Pedjal toimetavad ka inimesed
Minu elu seitse esimest aastat möödusid Alam-Pedja looduskaitsealal asuvas külas. Filmi vaadates küsisin sageli endalt, kas see on ka minu lapsepõlve Alam-Pedja. Udu jõel oli selline nagu lapsepõlves. Värvilised päikeseloojangudki olid samasugused, nagu mäletan oma lapsepõlvest. Samuti ka tüütud sääsed, kes olid mõnel kevadel ikka väga tülikad. Äratundmisrõõmu pakkus suurvesi. Seda küll mitte Ristsaare-Palupõhja teel, mida minu lapsepõlves veel sellisel kujul polnud. Kodutrepini ulatuvat suurvett ei näidatud ja mitte ka inimeste elupaiku.
Vilksamisi näidati jõekaldale ehitatud suvilat, mis on filmitegijate hinnangul kaitsealale sobimatu. Mootorpaadiga sõitvad ja müra tegevad kalamehed olid filmis ilmselge looduse häiring. Mäletan oma lapsepõlvest, et jõgi tähendas liikumisvõimalust ja ühendust maailmaga, talvel olid muidugi olemas ka taliteed. Samuti mäletan nii põllu-, metsa- kui ka kalameeste tegemisi.
Inimtegevuse tulemusena on luhad sellised, et sobivad elupaigaks haruldastele ja vähem haruldastele lindudele-loomadele. Filmistki selgus, et kui luhta ei niideta, ei sobi see elupaigaks rohunepile. Kui saarmas kala püüab ja toiduks tarvitab, on see loomulik.
Kõigil on kõigega seos
Rabakonnade kontsert tuletas meelde lapsepõlves kuuldud kevadhääli. Kahju, et filmi ei pääsenud haruldased metsaelanikud – pean silmas lendoravat ja kasetriibikut. Metsaelanikud võrreldes veega seotud lindude-loomade-putukatega said vähe tähelepanu.
Filmitegija ei olnud näidanud ka vanu tammesid, mis mulle lapsepõlves hiigelsuured tundusid olevat. Samuti ei näinud kauneimat kevadist pilti, kui jõe kallastel õitsevad toomingad ning jõgi on pudenevatest toomehelvestest valge.
Nähtud filmis oli pakutud vaatamiseks lõike kaitseala elanike elamisest ja tegutsemisest. Igal liigil on eluks oma nõudmised ja elurütm. Tunnustan filmitegijat, kes on suutnud selle vaatajatele lähemale tuua ja nähtavaks teha.
11. Matsalu loodusfilmide festivali auhinnad
Grand Prix — “Džungliraamatu karu”, Saksamaa, Oliver Goetzl
Suurepärane loodusfilm, mis demonstreerib kõiki vajalikke filmitegemisoskusi: kaameratööd, heli, muusikat, jutustust. Filmi iseloomustab vahva lähenemine loomale, keda on harva lindile saadud, kuid kelle on meile lähedaseks teinud üks kuulus kirjanik, R. Kipling. See film näitab hästi, kui palju lisainfot saame liikuvate piltide vahendusel.
I preemia (Loodus) — “Euroopa Amasoonas 1: Mustast metsast Musta mereni”, Austria, Rita ja Michael Schlamberger
Hiilgavalt teostatud suurepäraste kaadritega jõeportree, mis hoiab vaataja kindlal kursil ning jagab teadmisi jõe ökoloogiast, loodusloost ja ajaloost. Filmist on peategelase elu mõistmisel suur abi, olgu vahendiks siis lähi- või üldvõtted. Suurepärane film Mandri-Euroopast.
I preemia (Inimene ja loodus) – “Viimane jääkaupmees”, USA, Sandy Patch
Selles filmis on maailma muutumise globaalseid probleeme suudetud näidata lihtsalt ja inimlikult.
Parim režii (Loodus) – “Randhunt”, Austria, Garth Lucas, Ann Strimling
Film jutustab läbi lummava ja tundelise pildikeele loo haavatavast liigist ja pühendunud naisest. Lugu leiab aset ühes maakera põnevaimas paigas.
Parim režii (Inimene ja loodus) – “Jacques Cousteau pärand”, Saksamaa, Ulf Marquardt
Aus sissevaade erakordse teadlase, poliitiku ja leiutaja Jacques Cousteau elutöösse.
Parim operaatoritöö (Loodus) – “Eesti loodus: Alam-Pedja”, Eesti, Remek Meel
Võrratu operaatoritöö, kus väheste tehniliste vahenditega on saavutatud suurepärane tulemus. Vaataja ees avanevad parajas tempos esitatud imelised vaated.
Parim operaatoritöö (Inimene ja loodus) – “Läbi jää ja aja”, Kanada, Alar Kivilo
Film, kus piltide abil on jutustatud lugu ja loodud unikaalne, ainult sellele filmile omane maailm.
Parim Eesti loodusfilm (publiku preemia) “Eesti loodus: Alam-Pedja”, Eesti, Remek Meel
Žürii eriauhind
1. “Merehõbe”, Norra, Are Pilskog
Noorele filmitegijale suurepärase filmi eest, milles rullub lahti terviklik lugu autori kodukoha loodusest.
2. “Sünnikoht”, Venemaa, Ivan Golovnev
Väga väikese eelarvega film äärmuslikus keskkonnas ellu jääda püüdvatest inimestest.
Kiituskiri
1. “Öökulli lend”, Austria, Istvan Nadaskay
Lennukate kaadrite eest.
2. “Ajatants”, Brasiilia, Christian Spencer
Ebatavalise ja kunstipärase lähenemise eest.
3. “Vaalade sõda: Mõõkvaalade rünnak!”, Jaapan, Shiro Kagawa
Silmapaistva ajaloolise ülevaate eest.
4. “Hiidämblik-krabide massiränne”, Jaapan, Nobuhito Yamashita, Akiko Sadasue
Detektiiviloo eest.
5. “Maailmade ristumine”, Prantsusmaa, Romain Dussaulx, Denis Lagrange
Film, kus tutvustatakse üht omanäolist sukeldumisstiili, mille kaudu on võimalik pääseda sürreaal-psühhedeelsesse maailma – džunglijärvede sügavustesse.
Lisaks tunnustati preemiate ja eripreemiatega veel seitset filmi.
Allikas: MAFF
EDA TETLOV
