Eile, 17. veebruaril möödus 20 aastat Alam-Pedja looduskaitseala asutamisest. Teistest kaitsealadest eristab seda ala eelkõige väga hõre inimasustus.
Juba 1931. aastal tegi Gustav Vilberg ajakirjas Eesti Mets ettepaneku luua praeguse Alam-Pedja looduskaitseala piirkonda suurepinnaline kaitseala.
Aastatel 1952 – 1990 oli praeguse kaitseala põhjaosas nõukogude armee polügoon koos hiigelsuure puhveralaga, mis moodustas umbes poole praeguse kaitseala territoorimist. Neid inimesi on palju, kes on raudselt veendunud, et just “punakotkaste” kohalolek aitas seda piirkonda säilitada sellisena, nagu see praegu on. Seda küll Utsali küla ja Madisemäe elanike ümberasustamise hinnaga.
Kohalike elanike meenutustest on välja tulnud, et algselt püüti ka kogu loodud Alam-Pedja kaitsealast suisa reservaati teha, kuid õnneks see nii ei läinud ja need vähesed, kes veel kaitsealal elasid, võisid oma kodudesse edasi jääda.
Kõlbas elada juba kiviajal
Sellel suurel alal, mille nimeks nüüd Alam-Pedja, on inimesed väga ammu tegutsenud. Pärast viimase jääaaja taandumist laius praegusel kaitsealal Suur-Võrtsjärv, mille kallastel leidis kiviaja inimene endale sobilikud elamistingimused. Alam-Pedja aladelt on leitud kaks keskmise kiviaja asulat – Siimusaare Põltsamaa jõe alamjooksul ja Haudemäe Umbusi rabani ulatuval voorel. Viimasest asulast on leitud ka rohkesti kalapüügiriistu. Sellest saab järeldada, et muistsete inimeste elatusallikaks oli kalapüük.
Kunagine Eesti suurim tööstus
Praeguse Alam-Pedja kaitseala läänepiiri lähedal Meleskis on kunagi olnud suur klaasitööstus. 19. sajandi algul lõid eeldused klaasitööstuse tekkeks just ümbruskonna suured metsad ja puidu mööda jõgesid tööstuse tarbeks parvetamise võimalused.
Asi algas nii, et Põltsamaa mõisa omanik Woldemar Johann von Lauw rajas 1760. aastal Utsali külla väikese klaasikoja.
Võisiku ehk Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuur oli 19. sajandi algul Eesti suurim tööstusettevõte. Aastal 1820 töötas vabrikus 538 inimest. Klaasi valmistamise põhikomponent on liiv, lisaks vajati rohkelt puitu. Klaasivabriku ühes ahjus põletati pea 10 000 tihumeetrit puid aastas, selgus Arne Aderi ja Sven Zaceki koostatud Alam-Pedja raamatust.
Pärast esimest maailmasõda kadus Vene turg ja klaasivabrik jäi seisma. Metsaraie samuti. Klaasi valmistamiseks maha võetud metsad on enamasti juba taastunud. Palke aga parvetati Alam-Pedja jõgedel viimati veel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel.
Haruldased laialehised metsad
Alam-Pedja kaitsekorralduskava järgi katavad metsad rohkem kui poole kaitseala pinnast. Levinumateks puuliikideks on aru- ja sookask, harilik mänd ja sanglepp. Alam-Pedjal on säilinud ka lammimetsad, mis mujal Euroopas on kadunud. Need laialehised metsad on botaanilised haruldused, mida Eestiski küllalt vähe. Nendes metsades kasvavad künnapuud, jalakad, harilikud haavad, tammed ja saared. Eriti hästi on kaitseala metsade vaheldusrikkus näha sügiseti – punased lammihaavikud, kollased sookaasikud, rohelised rabamännikud, pruunikad tammikud ning lillakad künnapuud. Kogu seda värvikirevust saab nautida ka ala kolmelt matkarajalt – 4,7 kilomeetri pikkuselt Seli-Sillaotsa õpperajalt, 6,8 kilomeetri pikkuselt Kirna matkarajalt ning 75 kilomeetri pikkuselt Kamari-Kärevere veerajalt.
Sandaalidega soos
“Käisingi sandaalidega soos,” imestas üks põline pealinlane, kui oli südasuvel Seli-Sillaotsa õpperaja läbi käinud. Et sood inimestele meeldivamaks teha, selleks uuendatakse ja parandatakse pidevalt laudteid ja hakkpuiduga kaetud radasid. Niisugune tee aitab loodushuvilistel turvalisemalt rajal liikuda ning vältida loodusväärtuste kahjustamist.
Alam-Pedja lõunapoolsesse ossa Laeva valda jääv Selli-Sillaotsa õpperada on sügiselgi kergema jalatsiga läbitav. Ja suvel võib tulla suisa sandaali või plätuga. Tegemist on õpperajaga, mille ääres tutvustatakse huvilistele ka kohalikke loodusväärtusi.
Rada on mõnusaks kohaks nii loodushuvilistele kui ka marjulistele ja seenelistele, kes Kõrgepalu lähedal soos armastavad käia. Aga tõelise rabatunde saab kätte ikka samblas sumbates.
Kaitsekorralduskava järgi katavad Alam-Pedja looduskaitsealast territooriumist sood umbes kolm nejandikku territooriumist. Kõige suurema pinna alast hõlmavad rabad, seejärel siirdesood ning madalsood. Lammisoode osakaal jääb küllalt väikeseks.
Alam-Pedja sood on suured ja peaaegu puutumatus seisundis. Neis on üle 2000 lauka ja älve. Laugaste pikkus on tavaliselt 30-40 meetrit, üksikud laukad võivad olla kuni 100 meetrit pikad. Soodes leidub haruldasi taimi, nagu sale villpea, kahkjaspunane sõrmkäpp, sookäpp ja harilik käoraamat.
Luhtadelt tehakse jälle heina
Ammustel aegadel said Alam-Pedjal elavad inimesed enamiku talvisest loomasöödast just luhtadelt. Heina tehti talgukorras, algul niideti käsitsi, hiljem toodi hobused ja niidumasinad ning loorehad kohale. Kerkisid kuhjad, millele mõnikord vesisemal aastal ka kõrged lavad alla tehti, et suurvesi alumisi heinakihte ära ei rikuks. Hein veeti ära talvel.
Jõudumööda on looduskaitseühing Kotkas Alam-Pedja luhtasid niitnud ning paljud kohad on peaaegu endise ilme tagasi saanud. Liigniisketel aastatel aga on luhtadele tehnikaga väga raske ligi pääseda, oleks vaja kergeid spetsiaalseid masinaid.
Luhtadel leidub haruldast niidu-kuremõõka ja käpalisi. Vanadel luhaheinamaadel kasvab veel iidseid tammesid, künnapuid ja jalakaid.
Alam-Pedja luhtadel asub vähemalt tosin lamminiitude ühe võtmeliigi – rohunepi – mängupaika. Viimastel aastatel on täheldatud neppide koondumist suurtesse mängudesse, kolmest Eesti suurest rohunepi mängust (üle 30 isaslinnu) jääb kaks Alam-Pedjale.
Kalade elu paranes
Mittetulundusühing Eesti Loodushoiu Keskus sai Euroopa Liidu Life + programmist Emajõe vanajõgede päästmiseks – peamiselt suudmete süvendamiseks – 8,5 miljonit Eesti krooni. Projekti toetas ka Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). Projekti nimeks oli happyfish ehk eesti keeles õnnelik kala. Tegemist on elustiku, eelkõige kalastiku kaitsega Emajõe vanajõgedes ehk sootides Alam-Pedja kaitsealal. Vanajõgede süvendamise eesmärk on väärtuslike kudealade ja elupaikade taastamine ning kaitse ning üle-euroopalise tähtsusega kalaliikide, nagu tõugjas, hink, vingerjas ja võldas taastootmine ja kaitse.
Kokku süvendati nelja aasta jooksul enamasti Emajõe ülemjooksul 10 vanajõge. Uuringutest saadud info põhjal oli välja valitud kalade jaoks kõige väärtuslikumad, st need vanajõed, kus kalad kõige rohkem kudemas käivad. Süvendamine oli vajalik seetõttu, et vanajõgede ja Emajõe ühenduskohad on täis settinud ja kui veetase jões alaneb, jäävad kalad sootidesse kinni ega pääse sealt enam välja. Ebasoodsatel aastatel jäävad soodid ummuksile, vees lõpeb hapnik ning kalad hukkuvad. Emajõe vanajõed on Peipsi ja Võrtsjärve latikatele ning teistelegi kaladele üliolulised kudemiskohad. Teadlaste uuringud on näidanud, et näiteks latikad koevad alati samas vanajões.
Vanajõgesid on süvendatud ka varem, viimati pool sajandit tagasi, enamasti kasvavad sootide suudmed kinni mõnekümne aastaga.
Lisaks puhastas loodushoiu keskus selle projekti raames võsast ja rämpsust 50 hektarit Emajõe luhtasid ning jõgi on Haaslava kalamajandis kasvatatud 52 000 noore tõugja võrra kalarikkam.
Fakte Alam-Pedja kaitseala kohta
*1994. aastal asutatud kaitseala pindala oli 26 000 hektarit
*2007 suurendati kaitseala pindala 8220 hektari võrra
*Tegemist on Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodusalaga
*1997. aastast kuulub kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimestikku
*Alam-Pedjal on neli loodusreservaati – Peterna (1989 hektarit), Tõllasaare (1625 hektarit), Võiviku (302 hektarit) ja Karisto (888 hektarit)
*Nendes paikades areneb loodus oma seaduste järgi. Inimene käib seal haruharva, vaid teadustöö eesmärkidel
*Alal on 12 vooluveekogu ning 57 vanajõge
*On leitud umbes 680 liiki seeni, millest 135 on Eestile uued ja 34 Euroopas väga haruldased
*On registreeritud 466 liiki soontaimi, neist 422 liiki rohttaimi ja 44 liiki puid ja põõsaid
*Teada on 272 liiki samblaid
Leidub vähemalt 37 kiililiiki
*On viimase kümne aasta jooksul märgatud 196 liiki linde
*Määratud on 410 liiki suurliblikaid
*Jõgedes elab 35 liiki kalu
*On tegutsemas 25-30 saarmast ning 200 kobrast
Allikas: Arne Ader, Sven Zacek “Alam- Pedja”
i
HELVE LAASIK
