Saare vallavanem Jüri Morozov rääkis, et idee töötutega tegelema hakata tuli 1998. aastal, kui riik eraldas projekti raames raha maakondlike aktiviseerimiskeskuste välja arendamiseks. Maakonnale eraldati 150 000 krooni, et asi käima lükata. Jõgevamaal oli projektiga hõivatud kuus omavalitsust: Mustvee linn ja Pala, Kasepää, Saare ning Tabivere vald, maavalitsuse ettepanekul hakkas projekti koordineerima Saare vallavalitsus.
Kuigi piirkonnas elab vaid 9000 elanikku, on vahemaad pikad, kõige keerulisem probleem oli ja on transpordiküsimuste lahendamine. Aktiviseerimiskeskus on kasutanud ka tugiisikuid, kelleks on peamiselt valdade sotsiaaltöötajad. Tugiisikud tegelesid omavalitsustes kohapeal töötute tööle rakendamisega.
Koondab seitset omavalitsust
Tänaseks on MTÜ Jõgevamaa Omavalitsuste Aktiviseerimiskeskusega liitunud ka seitsmes omavalitsus ? Jõgeva vald.
Piirkonnas on keskmine töötuse protsent 18, Saare vallas aga üle 22. On püütud kaasata võimalikult paljusid sihtrühmi nagu noored, lapsi kodus kasvatavad naised, puuetega inimesed, kinnipidamiskohast vabanenud, pensionieelses eas inimesed ja varjatud töötajad.
2001. aastal tuli hakata mõtlema, mismoodi edasi minna, kuna riik lõpetas projekti rahastamise ja kohalikud omavalitsused pidid oma jõududega hakkama saama.
“Siis käisin külakorda, mitte küll päris talust tallu, aga vallast valda asja vajalikkusest rääkimas. Selgitasin ühise asutuse loomise vajalikkust. Mõnes volikogus arvati küll, et tegemist on väga vajaliku ja õige asjaga, kuid ega see ei tähendanud veel kokkuleppele jõudmist. Mõnedes omavalitsustes, kellega varem koostööd tehtud, läks võrdlemisi libedalt,» rääkis Saare vallavanem.
«Pikaajaliste töötute juures on kõige olulisem moment see, et neid saaks kuidagi kodust välja tuua. Sellise mõtestatud tegevuse tulemusena on võimalik midagi saavutada. Püüame sinnapoole, et inimesed hakkaksid saama äraelamiseks elatist töö kaudu, mitte aga toimetulekutoetuste ja muude toetuste kaudu,» rääkis Morozov.
Toetuste küsimine pole in
Aktiviseerimiskeskuse eesmärgiks on vähese konkurentsivõimega inimeste abistamine töö otsimisel läbi tööotsingukoolituste ning tööklubi meetodil. Viimane tähendab aktiviseerimiskeskuse ruumides töö harjutamist, töökogemuste omandamist ja koolitust.
«Ütlesime, et kallid inimesed, vaadake, vallad kulutavad hulga raha selleks, et teie saaksite tööle. Meie arvame, et toimetulekutoetus on tegelikult selline paha asi, mis viib inimese enesetunde igati alla. Sellepärast, et ta peab tulema küsima seda nagu almust. Et kui te selle nimel ka natuke tööd teete, siis on teil endil palju parem tunne,» selgitas vallavanem Aktiviseerimiskeskusse tulevad inimesed töö harjutamisele vabatahtlikult. Lisaks saavad nad kohapeal lugeda ajalehti, kasutada arvutit ja suhelda teiste inimestega.
Aktiviseerimiskeskuses on puutöökoda, kus restaureeritakse näiteks vana mööblit, samuti on valmistatud luudasid, harju ja «Kalevipoja mõõkasid». Toodangu müügist tulev tulu läheb aktiviseerimiskeskuse arendamiseks.
Naised saavad teha õmblustööd, üles on pandud ka kangasteljed. Naised valmistavad nukke, samuti Kalevipoja ja Saarepiiga kujusid, mis on väga hinnatud tooted. «Töö harjutamine on reaalne võimalus tööd teha, see aitab inimesel siseneda tööturule,» ütles Jüri Morozov.
Aktiviseerimiskeskuses viiakse läbi ka koolitusi, näiteks arvutikursused, psühholoogilised koolitused, toimetulekukoolitus, õmbluskursused ja mitmed teised. Oluline koht on psühholoogia alasel koolitusel. «Paljud kartsid, et neid kutsutakse sellealasele koolitusele, kuna neil on midagi paigast ära. Tegelikult oli päris raske inimestele selgitada, et koolitus pole seotud vaimse probleemiga, vaid olukorraga, kus inimene parajasti viibib,» meenutas Morozov.
Tööklubid aitavad inimesel infot saada
«Pikaajalistele töötutele on väga iseloomulik sotsiaalne tõrjutus. Aja jooksul kaotavad nad olulised sotsiaalsed kontaktid, kõige iseloomulikum pikaajaliste töötute puhul on madal enesehinnang,» rääkis Katrin Kiis Tartus tegutsevast Johannes Mihkelsoni keskusest.
«Meie poolt pikaajalistele töötutele pakutavad projektid moodustavad kolm suurt valdkonda. Pakume tööotsingu koolitust, mis annab inimesele teadmised ja oskused sisenemiseks tööturule, individuaalset nõustamist ja paralleelselt koolitusega tööklubides osalemist,» selgitas Kiis.
Paar aastat tagasi leiti, et lisaks kaks nädalat kestvale koolitusele tuleks juurde panna veel midagi, mis kestaks kauem ning pakuks inimestele pikemaajalist toetust.
Nii koolituse kui ka tööklubide eesmärgiks on kiirendada pikaajaliste töötute tööturule tagasi tulemist. Tööklubi idee on, et sarnaste probleemidega inimesed tulevad kord nädalas kokku, et tegelda kaks tundi toetavas keskkonnas aktiivselt töö otsimisega. Tööklubid käivad koos vähemalt kolm kuud.
Kõigepealt tähendab toetav tegevus seda, et inimesed saavad informatsiooni vabadest töökohtadest ja seda mitte ainult kursuse juhataja vahendusel, vaid vahetavad infot ka omavahel.
«Lisaks kogemuste vahetamisele pakutakse tööklubides ka abi probleemide lahendamisel. Selgitatakse, kuidas saada argielus hakkama, kui tööd ei ole. Millised on võimalused tööd leida, millised on nipid, et tööturul läbi lüüa,» rääkis Kiis.
Lisaks tööklubide isetegevusele püüab juhendaja kutsuda esinema spetsialiste, võimalikult palju püütakse organiseerida kokkusaamisi tööandjaga. Iga kokkusaamise lõpus antakse inimesele ülesanne, mille ta peab järgmiseks kohtumiseks täitma või vähemalt proovima täita.
«Eriti tähtis on kogemuste jagamine toetavas keskkonnas. Tegelikult on töö otsimine omakorda raske töö, millega inimene on hõivatud seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas. Mõned töötud on saanud tööle ka tänu oma kursusekaaslastele. Inimene saab end taas tunda osa suuremast kogukonnast, tal tekivad kohustused, ta peab arvestama teistega,» rääkis Karin Kiis tööklubi positiivsest ideest.
Iga päev tuleb tööd tegema 50-60 inimest
Pärnu aktiviseerimiskeskus Tulevik sai tegutsemisidee Rootsist. 1999. aastal eraldas Pärnu linnavalitsus aktiviseerimiskeskusele varem teedevalitsuse hallata olnud töökojad. Need nägid jubedad välja, kõik juhtmed olid läbi lõigatud.
Nüüd on juba pandud uus katus, ümber korraldatud elektrisüsteem, ruumides on vesi olemas, suuremad tööd tehti Rootsi koostööpartnerite abiga. Alguses tegutses töökodades juhendaja käe all vaid viis töötut.
Aktiviseerimiskeskuse juhataja Priit Ruut rääkis, et praeguse seisuga koguneb neil iga päev aktiviseerimiskeskuse õuele 50-60 pikaajalist töötut, kellele püütakse organiseerida töist tegevust. Näiteks on Pärnu linnas vanureid ja puudega inimesi, kes vajavad hooldust, samuti käivad töötud puid ladumas. Aktiviseerimiskeskusel on kaks veoautot, millega tehakse ka kolimistöid ja veetakse prahti. Naistele on kohandatud käsitöötuba, kus õmmeldakse töökindaid ja pajalappe. Mehed valmistavad metallist ja puidust asju.
Töötutele ei maksta töö eest raha, kuid nad saavad sotsiaalnõustamist, meditsiinilist abi, koostöös tööhõiveametiga saadetakse tublimaid erialastele kursustele. Et kohapeal restaureeritakse ka mööblit, siis toetatakse abivajajaid ka sellega. Lisaks aktiviseerimiskeskusele on Pärnus avatud ka kodutute öömaja ja päevakeskus 54 inimesele, mille klientuur kattub osaliselt aktiviseerimiskeskuse omaga.
EVA KLAAS
