Tagasiteel Palamuse surnuaialt vanemate haudu korrastamast otsustasin korraks läbi sõita akadeemik Harri Moora sünnikohast, kunagisest Ehavere veski asukohast.
2. mail möödus 40 aastat selle Eesti kõigi aegade ühe silmapaistvama arheoloogi surmast. Teatavasti juba aasta pärast tema surma paigaldati Ehavere veski seinale tema sünnikodu tähistav mälestustahvel, mis aga koos mahajäetud veskihoonete põlemisega 1998. aastal hävis.
Uut tahvlit pole paigaldatud
Paraku pole senini midagi ette võetud akadeemik Harri Moora sünnikoha uuesti tähistamiseks. Üldse jätab kunagise ühe selle ümbruse parima Ehavere auru- ja vesiveski asukoht praegu vägagi räämas ja korrastamata mulje.
Nüüdseks on manalasse vajunud ka kunagised akadeemik Moora õpilased ja kaastöötajad. Asemele on kasvanud juba uus põlvkond tegusaid arheolooge. Tahaks loota, et neil jagub niipalju austust ja lugupidamist ka oma väärika eelkäija mälestuse tähistamiseks.
Ootaksin selle juures ka abi kohalikelt võimudelt ja muinsuskaitselt. Mulle endale on Harri Moora mälestus veel südamelähedane, sest olles tema eluajal nimeka akadeemikuga tööalaselt korduvalt kokku puutunud, on mul temast alatiseks jäänud kõige paremad muljed kui tõeliselt suurest teadlasest ja samal ajal ka väga heast ja alati abivalmis inimesest.
Ehavere linnus võssa kasvanud
Edasi viis mind tee läbi nn Ehavere nõmme muinaslinnusele, mida tuntakse nii Luua kui ka Ehavere Kalevipoja sängina. Ka siin ei olnud mingit teeviita, mis juhataks linnusele viivale teele. Kuigi linnuse juurde viis Ehavere-Kudina metsateelt selgesti märgatav jalgrada, oli linnuse ase ise täiesti hooldamata ja isegi võssa kasvanud.
Oli küll säilinud kunagine linnust tähistav raudtoru küljes olev plekksilt, mis oli aga maast välja kistud ja toetus ühe põlispuu najale.
Kui Ehavere Kalevipoja säng muinaslinnuste seas erilist kohta ei oma, siis rahvamuistendina ja ka kirjanduslooliselt on see paik ülimalt tähendusrikas. Just siin oli toimunud lauakoormaga tuleva Kalevipoja kaklus sortsidega ja siin õpetas siil, kel polnud veel kasukat seljas, muinaskangelast laudadega serviti lööma.
Tänutäheks hea nõu eest kinkis Kalevipoeg siilile tükikese oma kuuest ja hakkas seejärel endale puhkepaiga tegemiseks kuuega liiva kokku kandma. Katkisest kuuesiilust langes liiva maha ja nii tekkis Kalevipoja sängi kõrvale väike küngas, mis on ka praegugi selgesti märgatav.
“Alg-Kalevipoja” VII loos on see lugu värssidena järgmiselt kajastatud:
Viimast sületäita tuues
Värises õlma augusta,
Seält kus siili kasukada
Varjukuube oli saanud:
Natuke liiva maha.
Sellepärast sängi otsa
Ühelt poolt vilto jäänud.
Kes on Luua mõisa piiril
Kalevide sängi näinud:
Nägi küll ka hunnikuda
Õlmast varisenud liiva,
Mis ei kaugel sängist eemal
Isekohal praegu seisab.
Jään lootma, et ka Ehavere Kalevipoja sängi edaspidi korrastatakse ja selle juurde viiv metsavaheline tee viitadega tähistatakse.
ARVI LIIVA,
Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi geoloogia osakonna radiosüsiniku labori juhataja
