Mustvee tänaval kokku kukkunud ja hiljem Tartus ajutüve infarkti diagnoosi saanud mees sai Mustvee kiirabist abi alles kolmandal väljakutsel.
8. veebruari õhtul kella üheksa paiku jalutas Mustvee elanik Jaan Mägraken kodu poole. “Marija” kaupluse juures hakkas mehel paha ja ta kukkus kõnniteele. “Teadvust ma kindlasti ei kaotanud, mõtlesin, et puhkan ja lähen edasi. Püüdsin püsti tõusta, aga tõusta ma ei suutnud,” lisas ta. Kell oli palju, inimesi tänavatel ei liikunud ja suurte lumevallide taga maas lamavat meest ei näinud ka autodega mööda sõitjad. Kui kaua mees niiviisi kõnniteel lamas, ta täpselt öelda ei oska.
Inimest lumehange jätta ei saa
Raul Anslan hakkas kodu poole minema mitu tundi hiljem, umbes kella ühe paiku öösel. “Nägin, et Jaan on pikali, ja püüdsin teda püsti tõsta. Ta ei võtnud jalgu alla. Teadsin, et inimest ööseks lumehange jätta ei või. Läksin läheduses elava Veljo Lumingu juurde ning kutsusin teda appi. Me ei suutnud ka kahekesi teda püsti tõsta, vasakule jalale mees ei toetanud. Palusin Veljo Lumingul Jaani juurde jääda ning läksin ise kiirabist abi otsima,” rääkis Anslan.
Oma sõnul kartis ta kõige rohkem, et kui inimene on lumehanges juba mitu tundi lamanud, on ta alajahtunud. “Ütlesin kiirabis, et inimene on lumehanges ja jalgu alla ei võta. Võib-olla ma ajasin nad une pealt üles ja ehk oli järgnev seetõttu nii karm,” tunnistas Anslan. Mustvee kiirabis soovitati tal joodik ise koju viia.
Jaan Mägrakeni juurde jäänud Veljo Luming oli vahepeal jõudnud politseisse helistada. “Sain aru, et midagi on korrast ära, sest Jaan ei saanud vasakule jalale toetuda,” rääkis Luming.
Tema kinnitusel ei tundnud ta Mägrakeni juures alkoholilõhna. “Sain aru, et politseil pole siin midagi teha,” lisas ta. Mägraken tunnistas, et oli päeva jooksul ära võtnud paar pitsi viina ja joonud ära umbes pool liitrit õlut. “Ma ei olnud purjus. Kui oleksin olnud purjus ning nii pikaks ajaks lumme lamama jäänud, ei istuks ma praegu siin,” lisas mees.
Aitas G4S patrull
Vahepeal jõudis tagasi ka kiirabis käinud Raul Anslan. Veljo Luming ütles, et Anslan edastas talle kiirabist saadud sõnumi. “Nii otse ei ole meditsiinitöötajad kunagi veel väljendunud. Naisterahvaste kuuldes ma taolisi sõnu ei tarvitaks,” tunnistas Luming.
Anslan ütles Lumingule, et tuleks püüda Jaan kelguga koju viia. Veljo Luming avaldas aga arvamust, kahekesi ja kelguga nad seda teha ei suuda. Ilmselt suunas politseikorrapidaja väljakutse Mustvees kohapeal olnud G4S patrullile.
Koos G4Si autojuhi Urmas Välbega said nad hädalise autosse ja viisid ta koju. Jaan Mägraken ütles patrullile kenasti oma aadressi. “Minu pea oli selge, aga jalule ma tõusta ei suutnud.”
Mägrakeni sõnul oli ta koju jõudes märg, jope tilkus ning tal oli tõsiselt külm. Kodus pandi ta voodisse mitme teki alla. Raul Anslani süda jäi valutama, ta ütles Jaani emale, et kutsugu uuesti kiirabi välja.
Jaani ema helistas kõrvalmajas elavale tütrele kella poole kolme ajal. Naised kutsusid kiirabi uuesti välja, sest mehe nägu oli viltu ning vasakut silma ta avada ei suutnud.
Valves olnud velsker Siiri Liibeon oli öelnud, et las Jaan magab end kaineks, siis on ta ka terve.
Umbes poole kümne paiku järgmisel hommikul kutsus Jaan Mägrakeni õde Eha Laiuste uuesti kiirabi. Järgmine brigaad ei viivitanud – kuna mees jalgu alla ei võtnud, läks sõit Tartu poole.
“Aitäh Tartu arstidele, et nad kohe raviga alustasid. Kui mul midagi viga poleks olnud, siis nad oleksid mind koju tagasi saatnud,” tunnistas Mägraken. Tartus oli ta TÜ Kliinikumis nädala, seejärel Jõgeval järelravis kaheksa päeva. “Nüüd saan ma juba ise käia, mind õpetati seal uuesti kõndima. Ega ma praegu palju toast väljas ka ei käi,” lisas ta.
Kiri
Toimetusse jõudis info juhtunust lugejakirjana: “Kuidas Mustvees inimestesse suhtutakse”
“Mind sundis pliiatsit haarama just see lühike sõna — suhtumine. 8. veebruari õhtul jalutas üks vindine mees Mustvees kodu poole. “Marija” kaupluse juures hakkas tal äkki halb ja ta kukkus lumme. Kell oli üheksa paiku õhtul. Juhuslik möödakäija leidis mehe pärast ühte öösel. Et kiirabi asub üle tee, siis loomulikult pöördus abiandja abi saamiseks sinna. Ja kujutage ette – kiirabis sai ta sõimata stiilis “koristage oma joodikuid ise” (sõnastuse täpsuse eest ei vastuta, mõte jääb samaks – L.Z.). Ma ei tea, kas Mustvee kiirabis tol ööl valves olnud Siiri Liibeonil on telepaatilised võimed, et ta oskab ekspertiisi teha kohale minemata? Seda, et mehel lõhnad juures on, sai ta teada tunduvalt hiljem, siis, kui läbikülmunud kannatanule kodused kiirabi koju kutsusid.
Ma olin siiani kindel, et Hippokratese vannet (täna on Eestis kasutusel arstivanne) andes ei suhtu meditsiinitöötajad sellesse kui ilukirjanduslikku mõttevälgatusse, vaid suhtuvad lausesse “täidan oma arstikohust ühtviisi kõigi patsientide suhtes, kedagi eelistamata” ikka väga tõsiselt. Vaadates saadet “112”, näeme, et see nii ongi. Kõik eluheidikudki saavad meditsiinitöötajate tähelepanu osaliseks. Meil Mustvees aga, kus kiirabi asub üle tee kohast, kus inimene on abituna lumehanges maas, jätkus vaid sõimusõnu. Seda enam väikelinnas, kus me ju kõik üksteist tunneme.
Õnnetus oleks võinud juhtuda igaühega meist, vaatamata meie sotsiaalsele staatusele, nahavärvile, soole. Oli täielik vedamine, et öises inimtühjas linnas leidus kaastundlik möödakäija, kellele maaslamaja saatus ei olnud ükskõik. Tahaksin siinkohal tänada Raul Anslanit, Veljo Lumingut ja G4S autojuhti Urmas Välbet, kes hädalise koju toimetasid.
Alles hommikul, kui teine kiirabibrigaad oli tööle tulnud ja kiirabi teist korda välja kutsuti, algas teekond Tartusse, Maarjamõisa haiglasse. Selle haiguse ilmselged nähud oleksid pidanud staažikale Liibeonile küll juba öösel silma hakkama… Haige oli Maarjamõisas sees nädal aega, diagnoosiks ajuinfarkt. Ravi jätkus Jõgeva haiglas.”
LAIDI ZALEKEŠINA
Vastusevariandid
Edastasime kirja Tartu Kiirabisse, et saada nimetatud juhtumi kohta kommentaar. Vastuse asemel tuli telefonikõne, mille sisu toimetus ei edasta, sest seda pole jäädvustatud. Palusin helistajal kõik räägitu kirjalikult vastusena vormistada. Vastus tuli järgmine:
“SA Tartu Kiirabi viis läbi põhjaliku sisejuurdluse edastatud kaebuse osas ja saame väita, et Teie poolt edastatud kiri on ebatäpne, fakti vigadega. Kirjutatud kolmanda isiku poolt, kes ei osalenud juuresoleva isikuna antud situatsioonis ja tegu emotsionaalse, ebaobjektiivse situatsiooni kirjeldusega.”
i
Aire Veber,
SA Tartu Kiirabi
juhatuse liige
Toimetuse palve vastata:
“See ei ole sisuline vastus probleemile! Palun pange kirja see jutt, mida Te mulle telefonis rääkisite! Kolmanda isiku süüdistamist ei saa pidada kiirabi vastuseks! Soovin põhjalikumaid selgitusi, nagu Te andsite mulle telefonis. Kahjuks ei saanud mingit vastust!”
Sellele järgnes järgmine meil:
Lp. Helve Selgis
Edastame SA Tartu Kiirabi juhatuse liikme Aire Veberi vastuse Teie järelpärimisele 21. 01. 2011 Mustvee kiirabiteenuse osutamisel.
i
Lugupidamisega
Terje Kasesalu,
Juhiabi
SA Tartu Kiirabi
Tegemist on paraku antud loosse mittepuutuva meiliga, mis mitte iialgi poleks just delikaatsete isikuandmete tõttu pidanud jõudma ajakirjaniku meilboksi. Telefoni teel teatatakse, et see vastus pole meile mõeldud.
Toimetusele ei vastata aga enne, kui olen edastanud asjaosaliste nõusoleku, et nad on valmis juhtumi avalikuks kajastamiseks.
Kui toimetus sai asjaosalistelt nõusoleku nimetatud juhtumit kajastada ja kohtuda, edastasin selle Tartu Kiirabisse.
3. märtsil kell 14.13, täpselt samal ajal, kui rääkisin Mustvees asjaosalistega, tuli järgmine meil: “Oleme võtnud ühendust patsiendi Jaan Mägrakeniga ning ta ei soovinud oma terviseseisundit puudutavate andmete avalikustamist.”
Vastus rabas sõna otseses mõttes jalust.
“Hästi huvitav, mida te talle küll tegite?!? Alles paar tundi tagasi ma rääkisin temaga Mustvees ja siis ta küll ei öelnud, et ei tohi kirjutada. Tema jutt on mul diktofoni peal. Asi kisub tõeliselt kriminaalseks. Mida Te ikkagi nii väga varjate? Mul on kolme seda lugu pealt näinud ja sellega tegelnud inimese tunnistus lindistatud. Ja kui ei tule kiirabi selgitusi, siis avalikustan kogu kirjavahetuse: minu küsimused ja Teie vastused. Ka see on ühe osapoole, st kiirabi vastus!”
i
Esmaspäeval sain kinnituse: “SA Tartu Kiirabi jääb jätkuvalt 03.03.2011 Teile edastatud meilis oma arvamuse juurde.”
Ongi kogu kirjavahetus.
i
HELVE LAASIK
