Kassinurme mägedes vesteti möödunud nädalavahetusel jälle muistsete aegade lugusid, kuulati muistset muusikat, tehti muistsel viisil käsitööd ja täristati muistseid sõjariistu. Viienda toimumiskorrani jõudnud Mütofest on nüüdseks oma elujõulisust tõestanud.
Esimene, mis reede õhtul Kassinurme mägedesse jõudes silma hakkab, on metsa ääres seisev telekommunikatsioonifirma Levira liikuv ülekandejaam. Täna toimib see digitaalajastu tehnikat tuubil täis valge buss ajamasinana, mis viib televaatajad umbes tuhande aasta taha. TV3 on nimelt otsustanud teha oma selle päeva uudistesaates otselülituse Mütofesti avamiselt.
„See ülepaisutatud avalik huvi hakkab juba närvidele käima,” ütleb Mütofesti peakorraldaja Mati linnuseõue kogunenud „muinasrahvale”, ajendiks just seesama lähenev otselülitus. Samas on ta aastate jooksul ise päris kõvasti rabelnud selle nimel, et rollimängijate ja ajaloo taaskehastajate tegemised Kassinurmes avalikku huvi pälviksid. Nüüd on džinn pudelist väljas ja väljalaskja ise tema ohjeldamisega juba natuke hädas…
Esialgu lepitakse isekeskis, st ilma telerahvata kokku terve Mütofesti aja kestva rollimängu põhipunktid. Õhus on vanade tuttavate kokkusaamisrõõmu ja mõnusat aasimismeeleolu. Kui Mati teatab, et kõik, kes soovivad Kassinurme kuninga teenistusse asuda ja tema eest surra, tulgu teatud kellaajaks linnuse juurde, siis ei saa legendaarne eakas rollimängija Ülo näiteks jätta lisamata, et nood, kes tulevad, võtku kirstulauad ka kaasa.
Ehkki avamisriitus on veel ees, on Mütofest tegelikult juba pool päeva kestnud: on toimunud loeng ja arutelu ning tegutsenud töö- ja õpitoad. Sepikojas pole sepad ja sepasellid, kes end kõik naljatades Petsiks paluvad kutsuda, ääsile siiski veel õiget tuld alla saanud, sest üht-teist tahab veel kohendamist.
„Välisepikoja varustus kuulub Emajõe lodjaseltsile,” ütleb üks Petsidest. „Tulime selle kraamiga just Käsmust Viru Folgilt ja homme läheb siin tõsiseks tööks. Hakkame meisterdama hoburaudsõlgi ja pada tule kohal hoidvaid kolmjalgu. Igasuguseid muid asju võib ka teha.”
Nagu paradiis
Kassinurme hiies käivad sedaaegu juba usinad ettevalmistused avamisriituseks: kõik tuleb enne kokku leppida, sest siis, kui telekaamera juba käib, ei saa hakata enam midagi üle seletama. Kolmele silmapaistvalt kirevates kostüümides muusikule tuleb asjad omakorda veel väljamaa keeles üle seletada, sest eesti keelest ei tea nad mõhkugi. Ehkki mine tea – saksa vanamuusikaansambel Wolgemut on Mütofestil juba kolmandat korda.
„Siin on nagu paradiis,” ütleb Wolgemuti naissoost torupillimängija, kes palub end Miriks hüüda. „Kui Berliinis, kus me elame, on väga kärarikas, siis siin on vaikne ja roheline. Ning inimesed, kes siia tulevad, ei ole päris tavalised inimesed: nad oskavad näha ka detaile ning tahavad kõike täiuslikult teha.”
Küsin Mirilt, miks ta vana muusikat mängida tahab, mitte näiteks popmuusikat.
„Vana muusikat mängin ma tänu oma instrumendi iseloomule kogu kehaga, mitte ainult kopsude või sõrmedega,” vastab Miri. „Torupillis tekkiv vibratsioon läbib kogu mu keha. See on mitte ainult musitseerimine, vaid teatud mõttes ka sport.”
Kauem pole meil Miriga lobiseda aega, sest muistseis rõivais rahvas on hiies suurde ringi kogunenud, Wolgemuti ja eesti bändi Möirahärg ühendatud jõud löövad pilliloo lahti, telemehed süütavad prožektorid, kaunis reporter Anne Sääsk võtab kaamera ees mitu korda läbi proovitud poosi sisse ja otselülitus algab. Rahvas tantsiskleb kaasakiskuva pilliloo saatel, kolm end Irhenä tulehaldjateks nimetavat kaunist Tallinna piigat žongleerivad tulelontidega, Kassinurme kuningas asetab ohvrikivile leivapätsi ja lõpuks jooksevad üksteisel käest kinni hoidvad hiielised pooltantsides kaamerasilma eest läbi mägede poole.
Murranguline aasta
„Äh, kõik läks tuksi!” ohkab Mati, kui kaamera on seiskunud. „Regilaul jäi ju hoopis laulmata.”
Žestist, millega Mati üht mõtles, järeldasid muusikud nimelt teist ja telemehed veel kolmandat, nii et kavandatud viisil asjad tõesti ei kulgenud, aga kust vaataja pidi teadma, mis kavas oli? Tema sai ilmselt plaanitust tempokama ja vahvamagi pildi. Regilaul, mille väljanuputamisega ennist mitu tundi vaeva nähti, ei lähe samuti tühja: seda saab pruukida kõigi järgmiste Mütofestide avamisriitustel.
Et järgmised Mütofestid tulevad, selles on Mati kindel.
„Tänavune aasta on mingis mõttes murranguline: festivali selle aasta eelarve on kaks korda suurem kui esimesel aastal oli ning paljud on öelnud, et isegi juhul, kui me festivali ei korraldaks, tuleksid nemad ikka sel ajal Kassinurme,” ütleb ta.
Rahvas on end tantsulava juurde välja tantsinud ning edasi läheb pidu läti ansambli Obscurus Orbis saatel. Nagu Wolgemuti ja Möirahärja musitseerimises, on ka nende mängus lummavat väge. Õigupoolest peaks ise ka pikemalt paigale jääma, aga samas kisub miski koju, „vastiku“ tsivilisatsiooni juurde. Ilmselt on asi viie päeva taguses tormis, mille järel tuli peaaegu kolm päeva elektrita elada: liiga suurt kogust „muinasaega” on tänapäeva inimesel ühe nädala jooksul natuke raske „ära seedida“.
i
RIINA MÄGI
