Paljude eestimaalaste jaoks pole pühapäev ilma David Vseviovi raadiosaateta “Müstiline Venemaa” üldse mingi õige pühapäev. Mõni ime siis, et Jõgeva linnaraamatukogu esimese korruse lugemissaal sai möödunud kolmapäeval Vsevioviga näost näkku kohtuda tahtjaid puupüsti täis.
Ehkki Venemaast ei saadud ka selles seltskonnas päriselt üle ega ümber, keskendus Eesti Kunstiakadeemia ajalooprofessor David Vseviov Jõgeva publiku ees esinedes rohkem siiski sellele, mida ajalugu kui niisugune meile üldse õpetab.
„Ajaloo värvid on akvarellid,” ütles Vseviov, pidades silmas seda, et ajaloos pole asjad enamasti mustvalged ega selgepiirilised. Näiteks ütleb õpetaja tavaliselt viienda klassi kevadel antiikajaloo teemat kokku võttes, et antiikaeg lõppes 476. aastal pärast Kristust Lääne-Rooma viimase keisri Flavius Romulus Augustuse kukutamise ja pagendamisega germaanlaste poolt.
„Mida see tähendab? Kas seda, et 476. aasta viimasel õhtul magama heites vaatasid inimesed aknast välja ja tõdesid, et on veel antiikaeg, järgmisel hommikul ärgates uuesti välja kaedes vaatas neile aga vastu juba keskaeg? Nii see mõistagi polnud,” ütles David Vseviov.
Ajaloost on raske leida ka absoluutseid, igas olukorras ja kontekstis kehtivaid tõdesid. Näiteks on meil harjutud absoluutse tõena võtma seda, et me elame praegu infoühiskonnas.
„Kui meil praegu, aastal 2010 on infot palju, siis peaks olema loogiline, et aastal 1987 oli infot natuke vähem, 14. sajandil palju vähem, 7. sajandil õige vähe ning antiikaja inimesed istusid kusagil mere kaldal ja infot neil ülepea polnudki,” ütles David Vseviov. „Samas omasid inimesed sajandeid tagasi meist palju enam infot selle kohta, kuidas ilma toimiva elektrivarustuse ja muude süsteemideta elus püsida.”
Rooma keisririigist kõneldes on Vseviovi sõnul rõhutatud, et selle edu tugines paljus sõjaväele. Me teame, kuidas see sõjavägi varustatud oli ning milline oli selle võitlustaktika, ent üheski allikas pole juttu sellest, kuidas oli võimalik, et 100 000 meest asusid Roomast teele Britanniasse ning jõudsid ka õnnelikult kohale, st said kogu pikal teekonnal toitlustatud, majutatud jne, kui tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juureski tuleb ette, et mitu aastat hoolikalt ette valmistatud suurürituste ajalgi juhtub, et keegi õigel ajal õigesse kohta ei jõua või kogemata söömata jääb.
Ajalugu kui laboratoorium</p>
Ajalugu on Vseviovi sõnul eelkõige selleks, et sealt õppida ja teha järeldusi tänapäeva kohta.
„Ajalugu on mulle see, mis füüsikule või keemikule laboratoorium,” ütles David Vseviov. „Kui ma otsin vastust küsimusele, mis on võim, võtan ma ajaloost vaatluse alla perioodi, kus võim kõige ehedamal kujul esile tuleb – näiteks keisrite aegse Rooma. Ja mida me seal näeme? Seda, et 99 protsenti valitsejatest kasutas võimu eelkõige selleks, et omaenda naudinguiha rahuldada. Kas inimene on võrreldes toonasega muutunud?”
Rooma keisririigi poole tasub vaadata ka siis, kui hakata analüüsima, miks on tänapäeval kombeks kehtestada lõputult seadusi ja seaduse muutmise seadusi. On üldteada, et vanad roomlased armastasid söögiga liialdada ning suisa meeletuid söögiorgiaid korraldada. Aga suhteliselt vähe teatakse, et tegelikult piirasid kümned tollal kehtinud seadused just nimelt söömist. Kõik oli reglementeeritud: see, mida ja millal ning kellega koos süüa tohtis. Seadusi oli palju, aga keegi neid ei täitnud ja keegi ei kontrollinud.
„Esmapilgul tundub, et inimkonna ajaloo suurim võim oli lihtsalt rumal, et produtseeris tohutul hulgal kasutuid seadusi. Aga asjad asetuvad oma kohale, kui avastame, et üks või teine Rooma kodanik, kes on võimule millegagi tülikaks muutunud, on kinni võetud ja hukatud näiteks sellepärast, et ta on söönud liiga rasvast kana,” tõdes David Vseviov. „Sageli oleme me võimule seadusi rikkunuina kasulikumad kui seaduskuulekate kodanikena, sest esimesel juhul saab meid hirmu abil ohjes hoida.”
Sõjad ja kultuur
Ajalooõpikus on ajalugu Vseviovi sõnul eelkõige sõdade ajalugu. Kultuurist on iga ajastut käsitleva peatüki lõpus juttu pelgalt poole lehekülje jagu. Tavale kujutada ajalugu sõdade ajaloona pani aluse juba Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos. Tegu, mis ajaloos jäädvustamist väärib, oleks selle tava järgi vaid see, mis sooritatud, relv käes. Samas on Eesti ajalugu Vseviovi arvates põhiliselt kultuuriajalugu: ilma kultuurita poleks meil mitte midagi. Ning kui lahingute mastaapidelt on meil üsna raske ennast suuremate rahvastega võrrelda (korralikus vene pulmaski saavat Vseviovi sõnul rohkem inimesi surma kui mõnes meie ajaloos olulist rolli mänginud lahingus, Borodinost ja Stalingradist rääkimata), siis Underi ja Tjuttševi looming on täiesti võrreldavad nähtused.
Kultuuril on Vseviovi sõnul ajaloos üldse palju suurem roll, kui arvatakse.
„Mida rohkem ma ajalooga tegelen, seda rohkem ma enda kurvastuseks näen, et inimene pole kunagi vabatahtlikult inimene olla soovinud. Ta metsistub kohe, kui talle selleks võimalus antakse: vaadakem näiteks Jugoslaavia kodusõja aegseid sündmusi või meie kolme aasta taguseid aprillisündmusi. Pärast viimaseid oli mul võimalus kõnelda tuttava politseinikuga, kes kinnitas, et enam kui pooltel korrarikkumiselt tabatud ja kinnipeetud noorukitest, nende rahvusest sõltumata, polnud tegelikult aimugi, mis sündmuste keskele nad olid sattunud. Just kultuur on see, mis inimesest inimese teeb, mis ei lase tal metsistuda,” ütles David Vseviov.
Muu hulgas päris publik talt, millal ilmub tema ja Vladimir Sergejevi raamatu „Venemaa – lähedane ja kauge” järgmine, kolmas köide ning kui kaua jätkub Vikerraadios veel „Müstiline Venemaa”. Esimesele küsimusele vastas Vseviov, et kolmas köide on alles algusjärgus ning kui tahta, et töö kiiresti edeneks, tuleks loobuda igasugustest muudest ettevõtmistest, kaasa arvatud Jõgeval ja mujal kohtumisõhtutel käimine. „Müstiline Venemaa” jätkub aga senikaua, kuni autor seda teha viitsib, Vikerraadio sellest huvitatud on ja kuulajad seda kuulata tahavad.
Sarja „Avatud meeltega” kuuluva kohtumisõhtuga, mille külaliseks oli David Vseviov, tähistas Jõgeva linnaraamatukogu oma 97. sünnipäeva.
iii
RIINA MÄGI
