Ajakirjandusega tasub koostööd teha

Ajakirjanikutöö on kindlasti selline, mida võib liigitada lahtrisse põnev, huvitav, või siis vaheldusrikas. Seda ta on.


Olen täheldanud, et mu ametivennad jagunevad väga suurtes piirides kaheks: Ühed, kes istuvad peaaegu et akendeta ja pimendatud ruumis, vahivad üksisilmi helendavat ekraani, loevad sealjuures läbi pea iga pressiteate ja uudise, mis teele läkitatud ning kirjutavad selle põhjal kokku loo. Lugu kubiseb tsitaatidest ja juba kellegi valmis kirjutatud tekstist. Foto, kui väga vaja, leiab juurde ka netiavarustest.

Teist tüüpi tegijaid müttavad vahel sõnaotseses mõttes põllul või mudas ja toovad loo, ise porine ja vihmamärjast tilkuv, otse peatoimetaja lauale, ise emotsioonidest leemendades. Lugu valmib enamasti lennult ja suur osa kogetust lihtsalt paberile ei mahu. Seda on muide ka tekstist, mis lehes ilmub, tunda.

Suhtlemine kõige alus

Eks neid tüpaaže ja vahepealseid variante on kindlasti rohkemgi. Kõik sõltub sellest, millisele infokanalile tööd tehakse. Kas on tegemist liikuva või liikumatu pildiga, levib siis valminud lugu õhku või maad pidi. Erinevaid tüüpe on olnud nõuka-ajal, ka varakapitalismi ajal ja jääbki olema. Ühiskond on ju pidevas muutumises, ja ühiskond, see oleme me kõik. On imetore, kui toimetuses töötab ajakirjanike ja kaastöötajatena väga erinevaid, et mitte öelda erilisi inimesi. Samamoodi on ka lugejad väga erinevad/erilised ning lootus, et igaüks lehest midagi lugemist leiab, on seeläbi suurem.

Üks on aga ajakirjanduse ameti puhul selge nagu seebivesi, prillikivi, kui soovite – ajakirjanik peab oskama suhelda. Eeldatavalt peavad oskama suhelda ka kõik need, kellest ajakirjanik lugu teeb. Lugu tehakse ainult ja ainuüksi inimestega, kes on midagi korda saatnud, kes erinevad teistest, kes on mingis tähenduses erilised. N-ö tavalisele inimesele ajakirjanik ei helista, ei saada meili ega tülita tänaval. Kui muidugi ei tehtagi tänavaküsitlust, et üldist avalikku hoiakut või arvamust teada saada.

Nendele inimestele ajakirjanik ka ütleb, milleks ta üht või teist vastust kasutab ning küsib kindlasti ka luba, et seda kas nimega või anonüümselt avaldada. Alati jääb võimalus keelduda. Erilisel inimesel seda võimalust pole, sest tihtilugu seisab tema erilisus ka selles, et ta teenib sellega raha või saab selle eest lausa palka.

Neid ameteid, kus avalik aruandlus on kohustuslik, tuleb üha enam juurde. Ajakirjanikuna püüan materjali suhtuda hellalt. Nendesse, kellega pean lugu tegema või informatsiooni küsima, püüan suhtuda võimalikult eelarvamuste vabalt. Ka neisse, kelle ilmavaade minu omast väga erineb. Tühja sest vaatest, töö on töö. Info peab olema võimalikult objektiivne ja korrektselt vahendatud. Hinnangu saame ajakirjanike ja kodanikena anda arvamusega.

Koostöö viib edasi

Paljud meediatarbijad kurdavadki, et liiga palju kostab meediaruumis arvamusi ja hoiakuid. Peab nentima, et mõni asi, näiteks põhiväärtused, kumavadki paratamatult tekstidest välja, varja seda palju tahad. Seda ennekõike seetõttu, et ajakirjanik on inimene, oma tunnete ja emotsioonidega. Kirjutaja võtab võimalusel käsitleda ju ikka neid teemasid, mis talle endale hingelähedased on. Seda ikka juhul, kui see toimetusesiseselt on võimalik. Vahel tuleb kirjutada uudis sellest, millest õrna aimugi ja vahest ka tahtmist pole. Mõnikord kumab see ridade vahelt välja. Antagu andeks! Kõiges ei saa lõpuni kompetentne olla ja ei peagi, kuid kui vaja, tehakse parandus.

Võib-olla on see põhjus, et nii mõnigi spetsialist ei soovi väga ajakirjandusega suhelda, sest ta saab aru, et vastaspool või see, kes ta lugu vahendama peab, ei saa mõhkugi valdkonnast aru. Nii (räägitakse) ei soovi meie kõige kuulsam sportlane Ott Tänak Eesti ajakirjanikega meeleldi suhelda, sest ka meie kõige tublimad spordiajakirjanikud ei taba nüanssi, mis rallisõidu just selliseks muudab nagu ta on, ega küsi, mida tegelikult küsima peaks.

Vahel on kahju, et need, kellelt informatsiooni kogume, ei taha või ei oska suhelda. Paljud asjad ei ole ka kommunikatsiooni kui spetsialiteedi puudumine, puudu tuleb kultuurist. Selles on minu arust süüdi ka suures infotulvas elamine. On öeldud, et 20. sajand õpetas kõik inimesed lugema, 21. sajand tegi meist kõigist kirjanikud. Jah, igaüks saab ilma filtrita Facebooki seinal kuulutada ükskõik millist tõde. Mida aga pähe tuleb. Seetõttu leitakse, et klassikalist ajakirjandust, vahendatud informatsiooni, enam vaja ei lähe. Aga see pole kahjuks või õnneks üldse nii.

Ajakirjanikud tegelevad päevast päeva informatsiooni töötlemisega ja selle inimese keelde tõlkimisega. Ärge kartke, kui teiega võetakse ühendust. Kui seda tehakse, olete järelikult millegagi hakkama saanud ja see ei ole tavaliselt üldse midagi negatiivset. Ajakirjandus, kui olete tähele pannud, vahendab ennekõike häid asju või vähemalt püüab aidata kaasa, et ühiskond paremaks muutub. Teeme koostööd, sest te olete erilised.

INDREK SARAPUU, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus