Teisipäeval möödus 101. aastat akadeemik Juhan Peegli sünnist. Mul oli au omal ajal Juhan Peeglit tunda ja temaga vestelda, mis on mind ja mu arusaamu elust tugevalt mõjutanud.
Juhan Peegel oli suur isiksus, kes oskas ka punasel ajal noored professionaalseteks ajakirjanikeks kasvatada. Mõlemat aega näinud oskavad seda hinnata, sest Peeglile tema tegemisteks antud aeg ei ole oma vabaduselt kuidagi võrreldav praeguse ajaga.
Kuid midagi on ajakirjanike õpetamisel Tartus väga muutunud, sest rõhuasetus on läinud hoopis poliitilisemaks, kui oli Juhan Peegli ajal. Loomulikult on isiksuste osa hindamisel ajaloos vaja ajalist distantsi, kuid kes (ajakirjanduse) ajaloo uurijatest võtaks Juhan Peegli eluloo kirjutamise ette, tegemata seda üksnes tasandil „mina ja Juhan“.
Juhan Peegli mõistmiseks tuleb eriti tähelepanelikult uurida tema saatust aastatel 1939–1945 ning sellest veel pingsamalt aastaid 1939–1941. Minule ütles ta, et just juuniküüditamise päevadel läks ta kahekümneaastasena halliks, sest raske aeg tabas teda nii tugevalt.
Kui me ei süvene Juhan Peegli fragmentaariumi „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, ei saa me Peeglist ja tema tegemistest päriselt aru. Ka need, keda ta juhendaja ja kateedri juhatajana kaitses ülikoolist väljaviskamisest, kui poisikeselikust rumalusest ei käidud näiteks 1970. aastatel sõjalises õppes. Tahaks väga soovida, et Juhan Peeglist koostatud kirjatööd oleks enam õpetaja elust ja tegemistest ning vähem autorist. Juhanist kirjutades tasub väga rahulikult ja süvenenult lugeda eelkõige tema tekste.
Juhan Peegli õpilased (peeglilapsed) võiksid taolise analüüsi enda jaoks teha, nüüd, kui nende õpetaja on juba lahkunud, aga nemad veel kirjutamisvõimelised. Olen kindel, et nii mõnigi seik asetuks hoopis huvitavamasse konteksti, kui vaadata Peegli tegemisi laiemalt. Praegu räägivad Peegli õpilased kui mingi tsunfti salakeelt, mida paraku need, kel polnud õnne tema juures õppida, päriselt mõista ei suuda.
Aga see on Juhan Peegli puhul kindlasti väga ebaõiglane. Ta oli üks ülikooli suuri õppejõude, kellest on tema õpilastel kohustus rääkida, nii et teised ka aru saaks. Kui me räägime palju teadusest ning vaidleme, kui palju raha tahavad teadlased saada oma elu elamiseks, siis kunagi arutasid kaks akadeemikut, Juhan Peegel ja bioloog Hans Trass, et mis on teaduses millegi suurema tegemiseks kõige tähtsam.
Mõlemad mehed olid nõus, et kandidaadikraadi tegemiseks (tänases Eestis PhD) on kindlasti vaja annet ehk pead. Aga selleks, et saada päris doktoriks, oli mõlema akadeemiku arvates teadlasel vaja „head perset”, et ta suudaks need tuhanded tunnid töö- ja kirjutuslaua taga istuda ja teemasse süveneda.
Juhan Peegel oli kindlasti väga viisakas inimene, aga vahel tuleb asjast süvitsi rääkides kasutada emakeele eri võimalusi. Muuseas, Juhan Peegel on kirjutanud mitte ainult emakeelest, vaid loonud imelise essee oma emast ja ema keelest.
Peeter Järvelaid,
õigusajaloolane
