Olete 10 aastat olnud prefekt ja seda ühes kohas. Tavaline see küll pole, eriti kui mõelda, kui sagedased on olnud positsioonidevahetused politseiameti juhtkonnas või siseministeeriumis. Milles peitub asja võti?
10 aastat ei ole ma olnud prefekt ühes kohas, vaid üldiselt öeldes Lõuna-Eestis. Kuus ja pool aastat olin Valga politseiprefekt, edasi Tartu prefekt. 1. jaanuaril 2004 sai teoks politseiasutuste ühendamine, sellest ajast olen ma Lõuna Politseiprefektuuri eesotsas.
Kuidas sai karjäär politseis alguse, mis olid need motiivid, mis kunagi politseiniku ameti kasuks panid otsustama, või oli tegu pigem “saatusliku juhusega”?
Siin on palju juhuslikkust, sest pärast Eesti iseseisvuse taastamist otsisin nagu paljud teisedki endale kohta. Politseitöö tundus mulle põnev. Läksin ilma ettevalmistuseta ja teadmisteta Tartu Uurimisbüroosse. Paari nädalaga olin uurijana tööle vormistatud. Alles esimese aasta jooksul sain ma aru, kuhu ma sattunud olen ja mida ma tegema pean. Aga ju ma siis olin kiire õppimisvõimega. Uurijaametist alates hakkas mu karjäär edenema.
Kas politseiniku elukutse oli lapsepõlveunistus?
Tahtsin saada meremeheks, hiljem keskkooli päevil arvasin, et minust võiks saada hea näitleja. Praegu neid ameteid võrreldes leian teatud sarnaseid jooni, mis iseloomustavad kõiki kolme ametit: loomingulisus, ohtude trotsimine, õigluse eest seismine, erinevad rollimängud. Need ühised nimetajad on mingil määral kõigis kolmes elukutses, ilmselt oli nendest valikutest politseiniku amet mulle kõige õigem.
Olete mõnda aega ka õpetajana töötanud.
See oli ülikooli lõpus, kui hakkas tekkima rohkem vaba aega. Töötasin kaks aastat toonases Tartu 15. keskkoolis (Descartes?i Lütseum) kehalise kasvatuse õpetajana. Õpetajakutsumust ma endas siiski ei tundnud. Oli küll huvitav aeg, kuid mulle on alati meeldinud näha tulemust kohe. Pedagoogitöös ei pruugi seda alati näha. Tulemus võib avalduda aastaid hiljem. Olen kärsituma iseloomuga ja seetõttu tahan kohe näha ka töö vilju.
Läheks veel kaugemale tagasi: kust olete pärit, milline oli lapsepõlv, sünnikodu, millised väärtushinnangud seal valitsesid?
Olen isa poolt Jõgevamaalt pärit ja emapoolne suguvõsa on Võrumaalt. Oma varasema lapsepõlve olen olnud maal vanaema juures Mõniste kandis ja hiljem Valgamaal. Koolid lõpetasin kõik Tartus ja võin end pidada siiski tartlaseks. Kuid maatöö ja maal elamine pole minu jaoks võõras.
Ma olen suhteliselt noorest east peale olnud vägagi iseseisev. Juba keskkooli 9. klassist alates tulin ma praktiliselt ise toime. Sporditegemine tagas materiaalse iseseisvuse. Mu vanemad ei olnud rikkad. Tänu spordile suutsin iseseisvalt hakkama saada. Sport tegi minust mingil määral ka individualisti ja kõrge saavutusvajadusega inimese. Samas ei lasknud sporditegemine halva peale minna, sest teismelistel on alati ka teisi ahvatlusi. Nii et sport on mulle palju andnud ning mind kujundanud.
Isiklik elu praegu ? pere, sõbrad, vaba aeg? Kas suhtlete vabal ajal põhiliselt kolleegidega või hoopis teistmoodi inimestega?
Nii ja naa. Perekondlik seis on lahutatud, olen vaba inimene. Vaba aja veedan põhiliselt tütardega, kes elavad vaheldumisi nii minu kui oma ema juures. Tütred on mu kõige paremad sõbrad ja pereliikmed, kellega on meeldiv koos aega veeta. Vanem tütar sai just 18-aastaseks ning noorem saab 17. Mul on palju suurepäraseid sõpru. Kuna olen töötanud pikka aega ühes asutuses, siis on osadest kolleegidest saanud ka sõbrad. Mitmete kolleegidega liidavad meid ühised hobid ? jahil ja kalal käimine ning sporditegemine. Aga mul on sõpru ka väljaspool politseid. Kuna olen aktiivne inimene, siis on sõbrad enamasti huvitavate elualade esindajad.
Töö juurde tagasi ? millised on olnud Teie töö kõige raskem(ad) ja rõõmsam(ad) hetk(ed)?
Raskemad hetked olid kindlasti endiste prefektuuride liitmise ajal. Ausalt öeldes pole sellist ebatervet ja kohati paranoilist võimuvõitlust varem näinudki, mis siis lahti läks. Eks see puudutas mindki, kuna mõned osapooled üritasid nn konkurente halvas valguses näidata. Olen küll paksu naha peale kasvatanud, aga kui kuuled enda aadressil asju, mis tõesed ei ole, siis on see raske ja ebamugav. Eks kõik inimesed võtavad endasse puutuvat raskelt, iseküsimus on selles, kuidas nad seda välja näitavad.
Rõõmsamad hetked on seotud Lõuna prefektuuri eduka käivitumisega. Vastutus meie töös on väga suur. Tähtis on, et inimesed saavad hästi tööd teha, sest meie tööst sõltub sisejulgeolek ja kõigi kodanike turvalisus. Kui ma prefektuuride liitmisprotsessis sees olin, siis ei saanud sellest arugi, tagantjärele tajud alles protsessi kogu tähtsust. Iseäranis head meelt teeb see, kui ma näen oma töötajate töötingimuste paranemist. Ka sellised otsused ei tule meist olenemata põhjustel tihtipeale kergelt. Näiteks Tartus oleme saanud politseitöötajad koondada ühte majja, kus on kaasaaegsed ja korralikud töötingimused. Pean kohe ütlema, et pole head ilma halvata. Mindki on süüdistatud, et Tartu ümberkolimine on seotud muude ajenditega. Erinevate ettevõtjate kadedus või ärihuvid ei kaalu üles seda, et Tartu politseinikud on saanud korralikud töötingimused. Samas on suur töö pooleli, et kõikides territoriaalsetes osakondades ja jaoskondades jõuaks sama kaugele. Sügiseks peaks korda saama Põlva maja. Jõgeva politseihoone kuulub Riigi Kinnisvarale ning maja on kahe erineva ministeeriumi asutuste kasutada. Arvestades selle maja ruumide paigutust ja asutuste arenguplaane üldse, pole mõttekas maja renoveerima hakata, see oleks väga kulukas. Pigem ehk oleks minu arvates mõistlikum ehitada politseile uus hoone.
Millise riigi politseinikud tunduvad kõige sümpaatsemad?
Olen päris palju käinud ja näinud. Mulle meeldivad meie USA kolleegid. Nad olid kuidagi enesekindlad ja julged.
Lõuna prefektuuri kuulub ka Jõgevamaa. Kui hästi seda maakonda tunnete, millised sidemed siin on?
Jõgeva maakonda tunnen, kuid mitte valdade kaupa. Sellist lähemat kokkupuudet, nagu saab koha peal elades, mul ei ole.
Kuidas hoida häid politseinikke, kes näiteks väikese palga pärast lahkuda tahavad, tööl?
Valus küsimus. Iseenesest ei saa riigi teenistuses palk rikkaks teha, kuid töö peab tagama stabiilse keskmise sissetuleku ja läbi selle ka elukvaliteedi. Paraku meie politseinike palgad seda praegu ei suuda. Kahjuks on ka asutuse juhi käed seotud, sest tegutseda saab etteantud eelarve piires. Täna on meie eelarve toimetuleku piiri peal. Noor inimene tahab ju tulla organisatsiooni, mis on tugev ja mille üle võib uhke olla, olgu selleks siis töötingimused, -vahendid ja otse loomulikult palk. Hea märk on see, et ühiskonnas on diskussioon madalate palkade üle lahti läinud, probleemi mõistetakse ja ma loodan, et juba sel sügisel muutub olukord paremaks.
Millist muusikat kuulate? Kas raamatute lugemiseks jääb aega ja millised on eelistused?
Raamatuid loen päris palju. Pigem ajaviiteraamatuid, elulugusid, ajaloolisi lugusid, põnevikke ja krimkaraamatuid. Need on lõõgastuseks väga head. Päev otsa tuleb tegeleda oluliste dokumentidega ning õhtul kodus on kergem lektüür vahelduseks päris hea. Hetkel loen kolleegide kingitud raamatut Stalinist ja tema punasest õukonnast.
Eriliseks melomaaniks ma ennast pidada ei saa. Eelistan aga rokkmuusikat.
Kas politseinik peaks tavakodanikule olema pigem abimees ja sõber või võimu esindaja, keda tuleb eelkõige karta ja austada?
Ta peaks mõlemat olema. Ausal inimesel ei tohiks küll olla põhjust kedagi karta. Inimeste jaoks on politseiametnik abistavas rollis ja edasi siis juba vastavalt töö iseloomule tuleb vahel olla ka printsipiaalne ja karistav. Politseiametnikel isiklikult puudub motivatsioon ja huvi kedagi karistada. Seda tehakse ikka asja pärast ja teiste inimeste turvalisuse huvides, olgu see roolijoodikute või mõrvarite kinnipidamisel. Nende tegevuste juures peame olema kompromissitud.
Kas andestamine ja asjade selgitamine võib kasvatada rohkem kui karistamine?
Ilmselt tuleb rakendada mõlemaid asju, see sõltub konkreetsest inimesest. Kui räägime politseinikust, siis sõltub see tema inimlikest omadustest ja erialasest ettevalmistusest. Samas peab politseinik ära tundma piiri andestamise ja karistamise vajalikkuse vahel. Minu jaoks on vastuvõetamatu, kui näiteks turult sõidab koju talunikepaar, kes on päev läbi aiasaadusi müünud, ning ära sõites saavad trahvi ja jäävad seega päevateenistusest ilma selle tõttu, et on unustanud turvavöö kinnitamata. Samas on sellised inimesed, kes pahatahtlikult teisi häirides panevad toime õigusrikkumisi, sellisel juhul tuleb olla karistav.
Mida tähendab Teie jaoks riik?
Riik ja rahvas ? see on üks ja sama asi teatud mõttes minu jaoks. Rahvas ei saa elada ilma oma riigita ja riik ilma rahvata. Riigikorraldus on see, mis paneb rahva mõtestatult tegutsema, ja riik oma erinevate institutsioonidega teenib rahvast. Politsei on ja ka üks riigi oluline osa ja mina saan riiki niimoodi teenida. Politseinikuna.
JÜRI LEESMENT
