“Algul tundsin teatavat kohmetust ja seletasin, et minu pärast pole nüüd küll vaja nii palju rabelda, aga lõpuks sain aru, et see on mõttetu: Austraalia eestlased lihtsalt ongi sellised, et neile meeldib oma külalisi poputada, neile oma maad näidata ja kingitusi teha.”
Lahkus, sõbralikkus ja rahulikkus tuleneb Airi arvates sellest, et Austraalia ongi rahulik, sõdu mitte pidanud maa, mis elab ookeanide taga kauni looduse keskel, kuhu muu ilma tõmblused teab kui tugevasti ei ulatu, oma elu.
“Olin siiani arvanud, et olen ka üsna positiivse mõtlemisega inimene, aga alles Austraalias sain aru, mida positiivne mõtlemine tegelikult tähendab. Igal hommikul tuletasin endale meelde: “Naerata!” Sest kui sa juhtud vähegi tõsisem olema, hakatakse kohe muret tundma, ega sul midagi viga ei ole,” ütles Airi.
Kodumaale tagasi jõudes oli Airi jaoks kõige masendavam see, missuguste tigedate ja tülpinud nägudega inimesed Tallinna ühistranspordis vastu vaatasid…
Kirka ja labidas
Mõistagi pole ka Austraalia eestlaste elu ükspäinis lust ja lillepidu olnud.
“Meie siin oleme kuulnud põhiliselt paadipõgenike-jutte, aga Austraalias kohtasin palju neid, kes väitsid, et nemad läksid sõja lõpus Eestist Saksamaale rongidega läbi Läti ja Leedu,” ütles Airi.
Algul lootnud põgenikelaagris elanud eestlased muidugi, et pärast sõda seab mingi rahvusvaheline kohus õigluse jalule, taastab Eesti iseseisvuse ja nad saavad koju tagasi. Kui seda aga ei juhtunud, lasti end tööle väravata rohelisele mandrile.
“Vanemad eestlased ütlesid, et baltlasi võetud Austraaliasse lahkelt vastu sellepärast, et nad olid “enam-vähem inglaste sarnased ega ehmatanud tänu sellele vähemasti hobuseid ära”. Värbajatele olnud aga kaval öelda, et tunned sügavat huvi labida- ja kirkatöö vastu, sest seda oli pakkuda küllaga,” ütles Airi.
Lihtsamat ja mustemat tööd tulnud eestlastel Austraalias alguses tõesti teha. Ning elada hulgakesi hurtsikutes ja süüa supiköögis pakutavat. Aga niipea kui kohustuslik kaheaastane tööaeg läbi sai, imbusid nad tasapisi linnadesse, hakkasid endale soetama paremaid eluasemeid ning hankima paremat haridust.
“Sealsed eestlased on valdavalt väga haritud inimesed. Sydney tantsurühma liikmetest olid minu meelest vähemalt pooled magistri- või doktorikraadiga,” märkis Airi. “Ülearust luksust ja asjade kultust nende kodudes aga üldjuhul pole. Minu Sydney-võõrustaja, Sydney Eesti Seltsi juhatuse esimehe dr Peeter Muttiku kodus polnud näiteks telekatki, kuna see segavat muud elu. Küll aga olid kõigis kodudes, kus ma viibisin, tohutud plaadikogud. Ma pole kusagil nii palju muusikat kuulanud kui Austraalias. Ja tänu sellistele plaadikuulamistele sain ma teada nii mõnestki huvitavast väliseestlaste muusikakollektiivist, kellest mul senini aimugi polnud.”
Eestlasemad kui eestlased
Airi meelest ongi kodu- ja väliseestlaste pika lahusoleku kurvim tagajärg see, et suurem osa mujal elavate rahvuskaaslaste kultuuriloomingust on meie jaoks sisuliselt kaotsi läinud.
“Me teame ehk Käbi Lareteid, Roman Toid ja veel mõnd tuntumat nime, aga Austraalias tegutsenud soololauljast ja dirigendist Meta Pruulist, kes kuninganna Elizabeth II Austraalia-visiidi ajal kahest tuhandest lauljast koosnenud neidude koori juhatas, pole meil näiteks aimugi ? nagu paljudest teistestki sealsetest tippkultuuritegijatest,? tähendas Airi.
Eesti majad tekkisid Sydneysse, Melbourne’i ja Adelaide’i praktiliselt niipea, kui eestlased Austraalias niipalju kodunenud ja jõudu kogunud olid, et hoonete ostmiseks raha kokku suutsid panna. Jällegi pole need mingid luksusmajad ? Jõgeva kultuurikeskus olevat praegu tunduvalt uhkem ?, aga nendeta poleks sealne eesti rahvakild kindlasti nii tugevasti koos püsinud.
“Nad ise ütlesid, et tegelikult pole kõik eestlased kunagi seltsielus osalenud, vaid vahest ehk pooled või ainult kolmandik. Telefoniraamatustki võivat leida ridamisi eestipäraseid nimesid, kellest eesti seltsides mitte midagi ei teata. Samas tulevat küll ja küll ette seda, et eestlasega abiellunud muulane ihu ja hingega eesti seltsielus kaasa lööma hakkab ning lõpuks veel eestimeelsemaks muutub kui tema eestlasest abikaasa,” ütles Airi.
Sydney, Melbourne’i ja Adelaide’i tantsurühmadeski tantsinud hulgakaupa selliseid eestlastega abiellunud muulasi ja nende segaverelisi järeltulijaid. Rahvuslikult kirev seltskond oli koos ka Point Wolstoncroftis toimunud eesti laste ja noorte suvelaagris ehk nn Sõrve laagris.
“Eriti vahva oli, kui üks hindulanna alati juba eemalt naeratades ja lehvitades “Tere!” hüüdis. Mis siis, et ta eesti keelt õigupoolest rohkem ei osanudki,” meenutas Airi.
Selleks, et muulastest ja emakeeleoskuse minetanud eestlastest lapsevanemad laagris tihemini kasutatavaid eestikeelseid sõnu õigesti välja lugeda oskaksid, oli vanemate käsiraamatus, muuseas, eraldi foneetikajuhiste lehekülg. Arvake näiteks ära, mis on ’deg-e-vooz’? Loomulikult tegevus! Ja mis on ‘ser-gi-sarl’? Loomulikult söögisaal. ‘Oo-yoo-mine’ on ujumine, ‘bul-oon’ palun ‘gaz-i-der’ käsitöö jne. Airi nimigi sai Austraalias uue kirjaliku kuju: kui kirjutada Arei, siis loevad ingliskeelsed inimesed selle täpselt Airiks.
Peaministri äpardus
Kui meie siin veel raudse eesriide taga kükitasime, olid Austraalia eestlased nagu muudki väliseestlased kanged demonstratsioonidel ja meeleavaldustel Eesti vabadust nõudma.
“Mul tõusid ihukarvad püsti, kui mulle kirjeldati üht Sydneys toimunud meeleavaldust, kus kogu taevaalune lasti Eesti vabadust leinavaid musti õhupalle täis. Üks Austraalia peaminister olla aga valimistelgi läbi põrunud, kuna oli enne valimisi pillanud umbes sellise lause, et Eesti on ajast aega Vene küljes olnud ja sinna võib ta ka jääda,” ütles Airi.
Võrkpalli olevat Austraaliasse viinud aga just eestlased. Mistõttu Austraalia võrkpallikoondise esimeses koosseisus olnudki põhiliselt eestlased. Kui nad ühel suurvõistlusel Nõukogude Liidu koondisega vastakuti sattusid, selgunud, et selleski oli mitu eestlast. Niisis kõlanud väljakul põhiliselt eestikeelsed repliigid. Võib ette kujutada, millises hädas olid väljaku kõrval istunud kagebe?nikud ? mõni selline oli seal ju ilmtingimata!
Kultuurikonsul Airi
Pärast Austraalia-reisi tunneb Airi end kui sealsete eestlaste kultuurikonsul, sest Austraaliaga seotud toimetused ei näi lõppevatki: sealsetele tantsurühmadele tuleb hakata saatma tantsukirjeldusi ja plaate saatemuusikaga, rahvamuusikutele noote, käsitöötegijatele uuemat käsitöökirjandust ja uuemaid rahvariideraamatuid jne.
“Külalisi hakkab mulle Austraaliast tulema juba maikuust alates. Kõigepealt tuleb üks vanaproua oma loodusteadlasest pojaga, kes tunneb huvi meie metsade ja Vooremaa vastu, jaanipäevaks saabub aga Adelaide’i noor tantsujuht Chris Härm koos mõne eakaaslasest tantsijaga. Nad tahavad näha üht tõelist eesti rahvakommete järgi peetavat jaanipäeva ja Kassinurmes me seda neile pakume.
Pärast seda saavad nad aga käia veel Tartus peetaval Eesti-Soome ühistantsupeol ning Võru folkloorifestivalil,” ütles Airi.
Tema ise läheb uuesti Austraaliasse järgmisel aastavahetusel ? siis juba koos Jõgevahe Pere kapelliga Tempora Mores, keda oodatakse esinema sealsetele Eesti päevadele.
“Karta on, et tegelikult tuleb mul nüüd igal aastal Austraalias käima hakata,” ohkas Airi. “Üksi ma seda teha küll enam ei tahaks, sest lennusõit sinna on ikka väga pikk.”
RIINA MÄGI