Ennekõike on aga Aino Mölder särav isiksus ja ääretult positiivne inimene, nagu võivad tunnistada kõik, kes temaga vähegi kokku puutunud. Seda kinnitasid ka kaks tema senistest arvukatest õpilastest, kellega eile ühendust võtta õnnestus. “Sellest õpetajast võin tõesti ainult ülivõrdes rääkida. Ta oli ka meie kursuse vaieldamatu lemmikõpetaja. Olen õnnelik, et sain kunagi tema õpilane olla. Oma ainet suudab ta suurepäraselt põhjalikult ja piltlikult edasi anda ja alati rõõmsameelne olla. Kõik õppisid rõõmuga ka rasket ainet. Üks mu kursusekaaslane ütles tabavalt, et õpetaja Möldri suust tuleb küll ainult kuldmune,” leidis Sirja Ohakas. “Tema loengutes puudub igasugune bluff. Suhtun tema teadmistesse suure lugupidamisega. Valdab teemat alati täpselt ja kindlalt. Ja tema õpilasena pole kunagi tunnet, et oled millekski kohustatud, aga õpid heameelega,” ütles Vahur Sepp. Milline õpetaja ei tahaks enda kohta midagi sellist kuulda. Aga ju tuleb selline tunnustus tööga välja teenida.
Pühendumise lugu
Küsin Aino Möldrilt, mis sunnib teda pedagoogitöös tegelema tuhande asjaga, projekte juhtima, kontakte otsima, väga pikki tööpäevi tegema ning paljutki seda sageli vaid vabast tahtest ja aitähi eest. Muidu sõnakas õpetaja, kes tavaliselt õpilaste igale küsimusele ammendava vastuse annab, teeb seepeale pika pausi ja ütleb siis vaikselt: “See on pühendumise lugu. Ega te ometi arva, et meil, kes me siin koolis õpetame, poleks kusagilt mujalt töökohta leida. Ju me ikka tahame just siin olla. Tegelikult kujundab ja mõjutab ju kool siin õppivate inimeste saatusi ja jätab jälje kogu eluks. Kui selle peale kogu aeg mõelda, võib hulluks minna. Aga alateadvuses tiksub see mõte, et milleks ma olemas olen, nagunii. Ja nii see ilmselt peabki olema.”
Luua Metsanduskool, kes Aino Möldri maakonnasisese Aasta Koolitaja konkursi kandidaadiks esitas, on juurde lisanud ka hästi pika põhjenduse. Ilmselt polegi muudmoodi võimalik Aino Möldri koolitusalast tegevust kirjeldada. Ülevaade on antud sellest, mil moel on ta tegev koolitajana nii tasemehariduses kui ka tööalases koolituses ja vabahariduses, kavandab õpetajate koolitusprojekte, juhib rahvusvahelise koostöö projekte jne.
Õpetaja Mölder kõneleb vaimustunult ja kaasakiskuvalt sellest, mismoodi kulgevad praegu käsilolevate projektide käigus õpipoisikoolitused, kuidas ta on välja arendanud arboristi, saeliini operaatori ja metsuri eriala. “Tegin õppekava, värban õpetajad, kui aga õpetajaid kusagilt parasjagu ei saa, astun ise platsi.” Räägib sellest, kuidas suhtlemisest partnerettevõttega jõuab ringiga tagasi tööturu tundmiseni, mismoodi käis retkejuhi eriala väljaarendamine, kuidas sai alustatud ja edasi viidud turunduse eriala õpetust, kuidas kulgeb standardite ja õppekavade väljatöötamine. Asjasse mittepühendatule ei pruugi see kõik küll käigu pealt kohale jõuda. Üht võib ta hoomata aga küll ? selle inimese haare on suur ja tema tegemised olulised nii üle Eesti kui rahvusvaheliselt, oma koolist kõnelemata.
Kõik on omavahel seotud
“Elu ise on mind paigutanud väga erinevatesse valdkondadesse ja see kõik on kasuks tulnud,” põhjendab Aino oma laiahaardelist tegevust. “Tegelikult alustasin ma oma tööinimeseteed liinitööl Tartu mööblikombinaadis, edasi kaubandusinventari tehases. Lillede ja liblikate juurde jõudsin hoopis hiljem,” muigab ta. Imelikul kombel oli eelnevates ametites justkui saatuse tahtel tegemist puiduga. Alles pärast mitmeid töökohti tuli vajadus minna ülikooli. Metsamajandust õppides jõudis tõeliselt kohale, kui huvitav see kõik on ? ilupuud ja -põõsad ja sellest tulenev. “Ilutaimede juurest edasi sai selgeks agrotehniline pool, siis juba sai jõutud majandamiseni, tööstuseni, turunduseni, turismini ja nii edasi…?.
Luua metsanduskooliga on Aino Mölder olnud seotud alates 1978. aastast, mil ta puukool-arboreetumi juhatajaks asus. Pedagoogitööd võiks lugeda juba sellest ajast peale, sest siis tuli juhendada ka metsandusõpilaste praktikat. Isiklik enesetäiendamine on kulgenud aga pidevalt.
Üheksakümnendate aastate alguses, sestpeale kui esimesed vabaduse tuuled puhuma hakkasid, alustati Luual just Aino Möldri eestvedamisel esimesi kontakte Soome kolleegidega. Soome partnerid aitasid edaspidi järjele saada ka täiskasvanute koolitusega. Tõlkimisprobleemi ei olnud. “Mul on ju soome taust. Vanemad on Peterburi külje alt pärit, sinna välja rännanud soomlaste järeltulijad. Lapsepõlves oligi kodune keel soome keel. Muretsesin alguses küll, et ma pole ju lausa tõlgiks õppinud ja filoloogi haridus puudub. Aga aitas kiire reaktsioon ja hea mälu. Praegu olen igatahes juba päris enesekindel,” räägib Aino. 2000. aastal tõlkis ta juba soome keelest eesti keelde rahvusvahelise puidueksperdi Esko Passila raamatu “Metsast turule” ja kirjutas sellele ka eessõna. Õpetamisel on see nüüd üks väga vajalikest materjalidest.
?Ma põhjustan siin palju probleeme õppetöö korraldamisel. Meie metoodik Elle Belials paneb harilikult enne minu ajad paika ja alles siis teiste omad,” ütleb Aino, kellel oma üldiselt laia haardega erialase tegevuse, projektide ja kõige muu tõttu tuleb hästi palju ringi käia.
Kuidas õpetaja saab tiivad
“Kõik on üks suur looming,” ütleb õpetaja Mölder. “See, kuidas ma õppekava eesmärgistan, kuidas tundi ette valmistan ja muugi. Udu ajada ei tohi, eriti neile, kes tööturult tulevad. Täiskasvanu õpimotivatsioon on teine, sa pead tema lootusi õigustama. Suur vahe on, kas tal on vaja teadmisi või oskusi. Mingil juhul ei tohi kellegi vahel vahet teha tausta ega eelhäälestatuse järgi, subjektiivsus peab olema välistatud ja kellegi alahindamine on lubamatu.” Ta leiab, et tunnis on õpetajal tarvis õpetamise kõrval sisendada eneseusku, julgustada, motiveerida ja mida kõike veel. “Ei ole nii, et ma räägin ja teised kuulavad, me tegutseme ja mõtleme tunnis, kui vaja, provotseerin ja intrigeerin ka, olen ju ikkagi vana kala,” räägib Aino ning kinnitab, et õppijat petta ei saa, mingil moel. Ka siis, kui sa ise tunned, et oled kustunud, siis ole aus ja tunnista seda. Lahtiste kaartidega peab mängima, õpilased nagunii teavad, et sinagi pole muud kui ainult inimene.”
Energiat ütleb õpetaja Mölder aga saavat just inimeste käest, nendelt, kelle jaoks ta olemas on. ?Siis, kui näed, et oled midagi hästi teinud ja sellest kasu on. Kui tund läks peale, tunned selle ära ja saad nagu tiivad selga. No nagu lennuk stardirajalt õhku tõuseb. Juhtub ka muidugi seda, et start ebaõnnestub. Sellega aga, et õpetaja töö närviline on, ma nõus ei ole. Ta on kõike muud. Küll pole sa kunagi päris vaba ka kodus, sest mõtled, kuidas tundi ette valmistada või siis jäid sulle kellegi probleemid hingele.”
VAIKE KÄOSAAR
