Kui Ain Seeder oma emaema õigusvastaselt võõrandatud talu tagasi sai, võtsid teda suguvõsa iidses kodukohas vastu võsa, rämps ja rotid. Endine vene rahvusest sõjavang Gavril veel kauba peale.
“See olukord oli kohutav! Siin olid suured põhuküünid ja kõik rämpsu sisse kasvanud. Kunagist kolhoosiesimeest, saamatut vanapoissi, meenutasid tohututes kogustes tühjad konservikarbid!? meenutab Helve Seeder õudusega.
“Rotte oli nii palju, nad jooksid igal pool, neil oli olnud väga soodne võimalus siin elada,? lisab Ain. Täna pole neist aga enam jälgegi. Peremees Aini hool on muutnud taluümbruse taas maaliliseks ja kuigi tegemist on elutööga, mis ei saa veel niipea valmis, tundub kõik olevat perfektselt omal kohal.
Väga tuttav tunne
Praeguseks on Seedritele saabunud head ajad ja kunagistest raskustest võib nüüd juba kerge südamega rääkida. Otsus talu tagasi võtta oli Aini jaoks küps, kuigi naine ja lapsed sellest esialgu midagi kuulda ei tahtnud.
“Ain ütles mulle, et ega sinul pole siin midagi teha, sa tuled ainult kaasa, mina teen kõik ära,? meenutab Helve, kelle elu nägi tookord välja nii, et iga päev tuli tal sõita jalgrattaga kümme kilomeetrit Põltsamaale, kus oli kolmetoaline korter ja aiamaa ning kust lapsed kooli käisid.
“Kui me 1990. aastal siia tulime, siis oli ka mulle siin kõik võõras. Olin ju varem vaid mõned korrad emaga siinkandis käinud, sest tädi elas siit kilomeeter maad eemal ja tema juures elas ka vanaema,? meenutab Ain. “Samas oli mul aga otsekohe ka niisugune tunne, nagu oleks mulle siin midagi väga tuttavat. Mulle avaldasid mõju need iidsed puud ja vanad hooned. Olen ju ka sündinud siin lähedal, Pilistveres, ja kogu mu elu on möödunud siinsamas ümbruskonnas.?
Kuigi poisikesena mõtles Ain, et siia pärapõrgusse ei tule ta elama ilmaski, on ta nüüd küpse mehena ehitanud vanale asemele uue elumaja. Hoonete asetus Tõnise talu maadel on sajandite vanune, midagi ei ole muudetud. Praegune uhke kiviaed on Aini enda ehitatud, samuti on majas kõik oma kätega tehtud.
Kaks pead ja paigas võimupiirid
Seedrid teevad kõike koos ja tunnevad teineteist nii hästi, et mõnikord lõpetavad teineteise lausetki.
“Üteldakse küll, et kui mees ja naine töötavad koos, siis see võib mõjuda suhetele halvasti, aga meile on see, vastupidi, andnud hoopis tuge!? kinnitab naine.
“Söögilauas küll mõnikord natuke vaidleme, aga alati saame koos otsuse vastu võetud. Igal asjal on lahendus ja kaks pead on ikka kaks pead!? lisab mees.
Võimupiirid on 30 koos elatud aastaga ammu selgeks tehtud ja nüüd vaieldakse mõnikord vaid detailide üle.
“Kui piimaproov läks viletsaks, siis olime kohe tülis. Ja vahel ma mõtlen ka, et läheks ta kuhugi ära, et ma saaksin üksi olla, aga kui ta on natuke kodunt ära, siis hakkan ma teda juba järgmisel päeval taga igatsema,” tunnistab Helve.
Ain on vanaema Anna pildi elutoa seinale aukohale pannud. Sellest talust saadeti vanaema Siberisse ja tagasi tulles elas ta Adavere kandis.
“Vanaema elas vanaks, ta hakkas juba 90-le lähenema, kui tuli ikka Adaverest üle raba. Ta oli terava mõistuse ja hea tervisega,? meenutavad Seedrid.
Lapsepõlvest mäletab Ain aega, mil ema oli haiglas ja tema koos vendadega vanaema hoolde jäetud. “”Kes tööd teeb, see saab ka süüa,? ütles vanaema,? meenutab Ain. “Olime kolmekesi vendadega ja mõnikord andis vanaema ainult mulle süüa, sest mina lõhkusin puid. Muidugi ma viisin süüa vendadele ka.”
“Ain on väiksest peale olnud nagu vana inimene,? räägib Helve.
Pangast laenu ega metsa maha ei võta
1990. aastate alguses, kui Ain Seeder tahtis ka kõiki oma talu maid tagasi saada, oli Adaveres vastuseis veel tugev.
“Oli juhuseid, kus läksin majandi direktori jutule varem kokku lepitud ajaks, aga tema ütles, et sorry, mul on koosolek. Ootasin teda mõnikord tööpäeva lõpuni, ei läinud põhimõtteliselt ära. Siis ta imestas, et oo, te veel siin…?
Lõpuks läks aga kõik õigesse rööpasse ja tänaseks on Ainil kõik vanaema maad tagasi saadud, turbaraba sealhulgas, ning pisut juurdegi ostetud.
?Haritavat maad on mul 51 ha ja metsa 40 ha. Maha olen seni võtnud vaid niisuguseid puid, mis on oma elu ära elanud. Sellega olen majandanud ja kütet teinud, oleme hästi hakkama saanud,? selgitab ökotalu peremees oma põhimõtteid.
“Pangalaene ei ole meil ka,? lisab Helve uhkusega. “Jah, see on küll põhimõte! Oleme omafinantseeringuga hakkama saanud ja ahvatlustele ei öelnud,? lisab Ain.
Ükskord helistatud talle pangast veel kell seitse õhtul ja aetud hirmsasti peale, et võtku laenu. “Küsisin siis, kui suur on intress. Oli 9% või midagi sellist, oli suhteliselt soodne aeg. Mina vastasin neile, et võtan laenu alles siis, kui on 4%, see tähendab et mitte kunagi,? naerab Ain.
Õiged hoiakud on aidanud
Helve sõnul on perel aga olnud ka raskemaid aegu. “Kunagi tahtsime maapangast kevadkülvilaenu, siis tuli kõik tagatiseks panna ja lõpuks ikka ei saanud. Tütar lõpetas keskkooli, maru rasked ajad olid, meil jäi nelja peale vaid 1000 krooni kätte, aga ikkagi ühtegi lehma ei müünud ära! Või oli see 1995. aasta kõige murrangulisem ja raskem aeg? Siis, kui silokäru liisingut maksime?? meenutab Helve.
Perenaise sõnul polnud neil tallu tulles õigeid teadmisi ei lehmadest millestki muust. Ometi saadi hakkama 30 lehma pidamisega, et lapsi koolitada ja ennast toita.
“Strateegilised otsused on meil alati olnud jumala õiged. Hoiak on olnud õige, tänu sellele oleme ka läbi löönud,? mõtiskleb Ain Seeder.
“Ainil on kõik asjad, mis ta varem elus on teinud, nüüd talupidamisele kasuks tulnud. Viljakuivatus, keevitamine, kõik oskused, mida ta varem on omandanud, on olnud nagu ettevalmistus tallu tulekuks,? räägib Helve.
“Mind on juhatanud saatuse sõrm. Mõnikord, kui on ka raske olnud, siis ma mõtlen ikka, et mu esivanemad on siin alati hakkama saanud, alati on igast olukorrast mingi väljapääs, kunagi ei ole nii, et ei saa. Kui niimoodi ei saa, siis saab teistmoodi,? arutleb peremees.
Hea küüslauguaasta
Tänaseks on Seedrid juba 10 aastat maheküüslauku kasvatanud. Mahepõllumajandus on väga töömahukas, tänavune saak, 7 tonni, tuleb ükshaaval käte vahel läbi nühkida, sulaseid ja abilisi aga maal naljalt ei leia. Seedrid on siiski mõnikord kohalikke koolipoisse appi leidnud.
Neile on see ühtaegu maailmavaade, teisalt aga annab kaubale ka lisaväärtust, sest on ökoloogiliselt puhas.
Seedrid viivad oma maheküüslaugud tavaliselt Tallinna turule ja ka erilistesse ökokauplustesse.
“Tänavu on väga hea küüslauguaasta, see annab aga siseturul ka kohe tunda,? kinnitab Helve. Müüminegi on paljudele maainimestele omamoodi keeruline: need, kes ei saa ise kaupa Tallinna viia, peavad leppima selle pisikese hinnaga, mida kokkuostjad pakuvad.
“Meie oleme oma kauba saanud ikka ise ära müüa. Inimesed hindavad ökotooteid ja on nõus selle eest kuni 30% rohkem maksma,? räägib Ain.
Pikaajalistele klientidele on kehval aastal ka hinnasoodustust tehtud. “Kauplemises on kõige tähtsam usaldus,? kinnitab Ain, kelle sõnul algab kõik õigest mõtlemisest.
“Ma ei kiru hommikust õhtuni ja valimas käin ka. Viimati, kui kodumaal raske ja isamaal vilets oli, siis meie valisime rohelisi,? muigab Ain.
Seedrite sõnul on kõige tähtsam see, et inimestel on põhiväärtused paigas. “Ma usaldan ausaid ja eetilisi inimesi, neid on ka poliitikute hulgas,? kinnitab Ain Seeder.
Ilmastik ajab talumeest taga
?Vabadus on suhteline mõiste, aega on siis, kui seda endale võtad,? usuvad Ain ja Helve Seeder. Helve kinnitusel on lihtne, et enam lehmi pole ja keegi hommikul vara üles ei aja. Pole ka rumalat ülemust ja keegi ei tekita talus asjatuid pingeid.
“Meil on närvid korras ja tervis hea ja ega siin värskes õhus palju liikudes eriti rasva ka ei lähe,? kinnitab perenaine. Ilmastik on Helve sõnul see ainus, kes ajab talumeest taga.
“Aja planeerimine peab olema paigas. Kui me teame, mida järgmisel nädalal teeme, siis ei pea me käima nagu kiirabi väljas. Murjamitega me logelemises muidugi võistelda ei saa, sest valgel inimesel on juba sisse kodeeritud, et seier tuleb selga, et tema tormab,? räägib Ain.
“Aga mina ruttan aeglaselt! Kõik, mis olen mõelnud, saan tehtud, aga olengi aeglane. Ja kui tahan, et kiire ei ole, siis istun maha ja polegi enam kiire,? kinnitab Helve.
Aini ja Helve vahel toimib täiesti tajutav ühine energia. “Me juba mõtleme ühtemoodi, teinekord pole vajagi rääkida,? kinnitavad nad.
?Ainil polegi negatiivseid külgi,? tunnistab Helve. ?Kapiuksed jätab ta küll sageli lahti, aga põhimõttelist lahkheli meie vahel ei ole. Mul on väga hea mees ja ka mu tütar on saanud hea mehe ? see on õnn!?
JAANIKA KRESSA
