Aime Meltsas: Sotsiaaltöötajad on suure südamega inimesed

Teisipäeval kogunesid Jõgevamaa sotsiaaltöötajad ümarlauaks, et arutada olulisi päevateemasid. Vooremaa käis maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja kohusetäitja Aime Meltsasega juttu ajamas vahetult enne arutelu algust.

 

Kui palju on Jõgeva maakonnas sotsiaaltöötajaid ja kui palju koguneb neid täna ümarlauale? Kas te tunnete neid kõiki?

Täna koguneb siia 26 inimest, esindatud on kõik omavalitsused, ainult Kasepää vald mitte, sest sealne sotsiaaltöötaja puhkab. Sotsiaalametnikke ja lastekaitsetöötajaid on Jõgeva maakonnas kokku 32 – neid tunnen ma kõiki. Neile lisanduvad aga  koduhooldajad, hoolekandeasutuste töötajad ja hooldustöötajad, keda ma küll kõiki ei tunne.

Millised on tänase ümarlaua teemad?

1. maist liituvad tööturuamet ja tööhõiveamet. Inimesed pöörduvad sotsiaaltöötaja poole reeglina siis, kui kaotatakse töö ja pere satub olukorda, kus inimene vajab abi. Sotsiaaltöötajad on sageli esmased nõustajad, kelle poole töötuks jäädes või hätta sattudes pöördutakse – seetõttu on liitumisega seotud info väga oluline ja me saame pakkuda ümarlaua vormis kogu infot ühekorraga: millised muutused tulevad, milliseid koolitusi pakutakse, millised töökohad on vabad, millised ümberõppevõimalused on olemas. Kui palju hüvitist saab koondamise korral, kui palju omal soovil lahkumise korral.

Ümarlaudu oleme korraldanud juba aastaid ja iga kord on kõne all erinevad teemad.

Tänane teine teema on seotud puuetega laste vanematele hooldajatoetuse määramise ja maksmisega. See oli varem  riigi ülesanne ja nüüd tuli kohaliku omavalitsuse tasandile.

Jõgeva valla sotsiaaltöötaja on vormistanud toetuse määramise ja maksmise korra, see on volikogus läbi arutatud ja kinnitatud. Ta on läbinud ka koolituse, kus ta puuetega laste seisundi hindamist õppis, ja annab nüüd tagasisidet, milliseid küsimusi volikogu esitas, milliseid raskusi ette tuli. Enamik omavalitsusi on samu materjale volikogule kas esitamas või nende koostamist lõpetamas. Et keegi ei peaks ennast üksinda tundma, saab ümarlauas arutada, vaielda ja tuge leida.

Kas see on hea või halb, et selline funktsioon riigilt omavalitsusele üle anti?

Natuke liiga kiiresti tulevad need ülesanded kohalikele omavalitsustele ja see on valdadele-linnadele ka liiga suur rahaline kohustus. Pideva tööpuuduse tõttu vajavad inimesed sotsiaalabi rohkem, samas peavad omavalitsused tegema miinuseelarveid või eelarvekärpeid  ning seda raha, mida teenuse osutamiseks või toetuse maksmiseks vaja, ju füüsiliselt piisavalt pole.  

On majanduslangus ka sotsiaaltöötajate koormust järsult suurendanud?

Maakonna sotsiaaltöötajate hinnangul on probleemid läinud keerukamaks. Kui mõni aeg tagasi domineerisid toimetulekutoetuse taotlused, siis praegu on juurde tulnud tõsiseid perekondlikke probleeme. On lisandunud sellised teemad nagu sms-laen ning muud võlgnevused ja hättasattumised.

Sotsiaaltöötajal on järjest raskem ennast Võsareporteri- sarnaste välismõjude eest kaitsta.  Võsa hüppab sisse ja paneb ametniku fakti ette. Ei saa öelda, et ametnik ei taha rääkida või pole probleemiga kursis, vaid ta püüab inimest kaitsta. Ükski inimene ju tegelikult ei taha, et  tema probleemist kogu ühiskonnale avalikult räägitakse, inimesed aga ei adu alati oma kaitsetust.

Igaüks meist võib vajada homme abi, sattuda hätta. Statistilisi andmeid meie koormuse tõusu kohta minu käsutuses pole, aga riiklik toimetulekutoetuse aruanne ja meie aastaraamat võiksid sellest nii mõndagi kõnelda.

Just probleemide sisuline osa on läinud keerukamaks, mõnede lahendamine  võtab pikalt aega.

Kuidas sotsiaaltöötaja jõuab teiste muresid kuulata ja neid aidata nii, et ta ise ei kulu?

Sotsiaaltöötajad peaksid saama supervisiooni või psühholoogilist nõustamist, neil peaks olema võimalik ennast tühjaks rääkida. Inimesed õpivad juba eriala omandades ja ka mitmesugustel  koolitustel uusi tehnikaid, kuidas ennast kaitsta. Sageli küsitakse sotsiaaltöötajatelt, miks me oleme nii paksu nahaga. Aga sotsiaaltöötaja ei tohi kliendiga nii-öelda kaasa nutta. Ta peab ulatama käe, aga ta ei tohi inimese eest otsustada. Ta pakub välja variante ja võimalusi, mille hulgast inimene ise valima peab.

Kui populaarne või ebapopulaarne on sotsiaaltöötaja amet?

Sotsiaaltöötajad satuvad tähelepanu alla alles siis, kui on midagi tegemata jätnud. See, et nad teevad iga päev tublit tööd, et nad teavad väga palju oma piirkonna elanikest ja nende vajadustest, ei huvita kedagi.

Viimastel aastatel on Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsiatsioon hakanud rääkima  sotsiaaltöötajate päevast, mis tänavu langes 17. märtsile. Ministeerium tähistas seda reedel, meie Jõgeva maakonnas peame seda pärast ümarlauda kaminasaalis, kus Jõgeva maavanem annab tublidele sotsiaaltöötajatele üle ka tunnustavad aukirjad.

Sotsiaaltöötaja on tagasihoidlik ega pressi kiitust välja. Ta on suure südamega inimene, kes annab endast nii palju, kuid  saab tihti vähe tagasi.

Milline on Jõgeva maakonnas olukord vanade inimestega? Kas hooldekodukohti jätkub?

Vajadus teenuse järgi on suur. Hooldekodukohti vajab palju rohkem inimesi, kohad on aga täis ja üle 100 inimese on pidevalt järjekorras. Teenuse hind sõltub muidugi hooldusvajadusest, lamava haige hooldamise hind tõuseb.

Pansionaate võiks olla palju rohkem. Hooldekodus on need, kes vajavad rohkem hooldust ja liiguvad vähem, aga erksatele inimestele päevast tegevust pakkuda oleks meie maakonnas vaja palju rohkem

Liishaaveleid Jõgevamaal ei ole?

Ühtegi niisugust pöördumist ega kaebust pole küll tulnud. Võin väita, et meie maakonna sotsiaaltöötajad teevad oma tööd hingega. Paljud neist on väga pikka aega seda ametit pidanud, me oleme nende üle uhked. Suuri prahmakaid meil pole olnud; eriarvamusi, seda küll.

Milline on viimase aasta areng sotsiaaltöös?

Inimesed teavad, kuhu pöörduda. Rõõmu teeb, et ülikoolid õpetavad sotsiaaltöö erialasid ja seda tööd teevad nii omavalitsustes kui hooldekodudes professionaalid.

Ühiskonnas on aru saadud, mis sotsiaaltöö on. Ka tavakodanike hulgas on teadlikkus tõusnud. Professionaal oskab kuulata, leida lahenduskäigud, annab inimesele võimaluse ise otsustada.

Kui sageli tuleb ette, et inimest ei saagi aidata, sest raha pole?

Raha pole alati kõige suurem probleem, mille taha asjad jäävad, pigem on see hoopis teenuse puudumine. Me küll aitame  koolitada ka tugiisikuid ja lapsehoidjaid, aga need teenused ei lähe hõreasustusega piirkonnas hästi käima. Raha üksi ei lahendagi probleemi.

Abi saab see, kes on valmis seda vastu võtma; keegi ei saa elada teise inimese elu.

Millised võiksid olla uue sotsiaaltööaasta märksõnad?

Sotsiaaltöötajad on koolitusi saanud, nüüd püüame aidata koolitada ka koduhooldustöötajaid ja hooldajaid. Koostöös päästeteenistusega on olnud suitsuanduri teemalised koolitused. 7. aprillil tuleb päästekeskuses koolitus, kus korstnapühkija räägib, kuidas tagada hooldatava turvalisus. 

Mais on ergonoomikakoolitus. Õpetatakse õigeid töövõtteid põetamisel, et hooldaja teist aidates oma tervisele liiga ei teeks. Ümarlauad jätkuvad ja teemad valime koostöös.  Sügisel tuleb maakonna sotsiaaltöötajatel taas ühine koolitus.

iii

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus