Oli omamoodi sümboolne, et kohtumine meditsiinidoktori ja kirjaniku Aili Pajuga raamatukogu üritustesarjas “Avatud meeltega” just hingedeajal aset leidis, arvestades Aili Paju suhet ellu ja loodusesse. Pealegi on Jõgeval üsna varsti tulemas järjekordsed Betti Alveri päevad ning teatavasti sidus Aili Paju poetessiga viieteistkümne aasta pikkune tutvus ja sõprus.
Kõigepealt tuleb jõuda põhjuseni
Oma kolmekümneaastasele loodusravikogemusele toetudes võib Aili Paju kinnitada, et enne ravimtaimede juurde asumist on ravi seisukohalt veel mitmeid väga olulisi tegureid. Eelkõige tuleb silmas pidada, et inimesele lähenetaks terviklikult. Seetõttu loeb ta esmaseks vajadust tähele panna psühhosomaatilisi muutusi, et jõuda haiguse põhjuseni läbi selle, mis inimesesse on kuhjunud. Elu on näidanud, et ääretult palju johtub sellest, kui inimene ei ole saanud ennast realiseerida. Rollikonfliktist, kus roll ja isiksus lahku lähevad, on ka räägitud, seevastu sellest, kuidas nad kokku jooksevad ehk nn tööhullusest peaaegu üldse mitte.
Ühtviisi halvasti mõjuvad aga psüühikale mõlemad. Kui siia juurde tulevad ka võimalikud pereprobleemid, on soodne pinnas haiguste võimutsema hakkamiseks olemas. Tuleb siiski täheldada, et kriisidki võivad peret tugevdada, kui sellest koos välja tullakse. Kui kõik halb aga inimestesse sisse jääb ja sellele tähelepanu ei pöörata, võib jõuda ka üpris kriitilise piirini. Näiteks kui üks pereliikmetest on haige, on see tegelikult ikka kogu pere haigus.
Ent alles siis, kui vajalikku tähelepanu on pööratud tervislikule toitumisele, kosutavale unele ja veeprotseduuridele, on mõtet asuda ravimtaimedelt abi otsima ja siis võivad need ka aidata.
Küüslaugust, õnnest ja nitraatideta toidust
Jõgeva publiku küsimused olid Aili Pajule enamikus tervishoiuvallast ja muidugi taheti kõige enam teada taimede raviomaduste kohta erinevate haiguste puhul.
Soojalt soovitas meditsiinidoktor veresoonte lupjumise vältimiseks küüslauku, liigesepõletiku puhul tarvitada varemerohu tinktuuri, veeprotseduure kehva une korral, igasse koju muretseda punase päevakübara leotist, naistepuna tinktuuri ja nõnda edasi.
Peale kõige muidugi võimalikult rohkesti liikumist ning toiduks nitraatideta kodumaist kraami. Arvukate loodusravi alaste küsimuste kõrval taheti Aili Pajult kuulda arvamust selle kohta, kas eesti mees vajab kaitset, mismoodi inimese hing oma elu elab, kas suitsupääsuke on eestlastele sobilik rahvuslind jne.
Aga vastust sooviti ka sellisele lihtsale ja ühtviisi keerulisele küsimusele nagu: “Mis on õnn?”. Viimase kohta andis külaline pikemalt mõtlemata oma seletuse: “See on hetk, valgustushetk imelise rahuloluga”.
Betti ärgitusel kirjutama
Tutvusest ja sõprusest Betti Alveriga võib aimu saada Aili Paju kirjutatud mälestusteraamatut “Betti, kibuvits õitseb” lugedes. Kohtumisõhtul tuli pikemalt juttu ka sellest, mismoodi ja kuidas raamat õieti sündis ja miks just niisuguse pealkirjaga.
Raamatu ilmumine tekitas aga autorile omal ajal üksjagu pahandust. Selles laadis, et miks just tema pidi esimesena mälestusraamatu ilmutama. “Mulle loeti ette, kes kõik enne mind oleksid pidanud seda tegema. Neid raamatuid pole aga tänaseni, vaid Karl Murult on ilmunud monograafia”.
“Aili, kas sa kirjutad ka,” oli Betti Alver kord küsinud. “Mulle jäi mulje, et Bettile, kelle ümber liikus kirjandusrahvas, oleks see meeldinud. Ma ei öelnud talle siis, et tegelikult ma siis juba tasapisi kirjutasin ka,” meenutas Aili Paju. Sellest tuli üksjagu julgust juurde Aili Paju esimese raamatu “Merkuuri tütar” ilmumiseks.
Hiljem on trükivalgust näinud üsna erilaadsed raamatud, nii meditsiini- ja loodusravialased kui ka näiteks lindude elu kirjeldav “Need päevad on minu”. Praegu on tal pooleli kümme aastat tagasi ilmunud raamatu “Teadjanaine” täiendamine. “Seda võiks nimetada ka eesti naisnõidade koondportreeks. Mulle tundus, et sealt oleks nagu üks peatükk puudu, mille ma nüüd lisada kavatsen. Need on elust võetud asjad,” selgitas Aili Paju.
VAIKE KÄOSAAR
