Aidi Vallikut teatakse kindlasti kõige rohkem tema Anni-raamatute sarja tõttu. 2000. aasta noorsoojutuvõistlusel peapreemia võitnud “Kuidas elad, Ann?” ilmus raamatuna 2001. aastal ning on Valliku esimene proosaraamat. Järgnes “Mis teha, Ann??. Viimatine Anni-raamat “Mis sinuga juhtus, Ann?? ilmus trükist 12. novembril. Nendega kokku on Aidi Vallik kirjutanud seni üksteist raamatut. Et noored armastavad Valliku loodud Anni ja teisi tegelasi väga, seda võivad kinnitada raamatumüüjad ning raamatukogudes laenutatakse neid raamatuid samuti endise agarusega. Rakvere teatris läheb praegu suure menuga Aidi Valliku esimesel raamatul tuginev etendus “Kuidas elad, Ann??. Anni-lood on inspiratsiooni andnud ka hiljaaegu esilinastunud Rainer Sarneti uuele mängufilmile “Kuhu põgenevad hinged?”. Milles seisneb Aidi Valliku loodud tegelaste fenomen ja kes on nende looja ise, sellele õnnestus üleeile ka pisut pilku heita.
Parajal ajal tühjale kohale
“Sel ajal, kui mu esimene raamat välja tuli, ilmus noorsooraamatuid vähe. Raamat tuli praktiliselt tühjale kohale ehk selle koha peal oli enne lihtsalt auk,” sõnastas kirjanik ise oma lugude menu põhjuse. “Muidugi on mul hea meel, et eesti noored armastavad oma Anni veel praegugi,” kinnitas ta, avaldades siiski lootust, et lähem tulevik ehk mõne tõsiselt arvestatava noorsookirjaniku esile toob.
Enda sõnul on Aidi Vallik usinasti kirjutanud kogu elu. Luuletused väikese tüdrukuna, kooliaja kaustikud, klassiõdede tungival soovil kirjutatud traagilised lühijutud, haledad lood armastusest ja surmast kusagil teismeliseeas. “Mingi sund on nagu sees. Kirjanikuks kasvamine tuleb iseenesest. Iseasi, millal sellest endale aru antakse ja millised on valikud. Minu valikud ei ole just kergelt läinud. 1988. aastal läks küll kergesti, olin siis 17-aastane ja sattusin noorte kultuuriliikumise ürituste programmis “Progress” ülesastujate sekka. Esinesime Kirjanike Maja musta laega saalis muusika ja luuletustega. Punkbändid ning suur osa Tallinna ja Tartu kalkaritest olid seal.” Tollal kandis tänane Anni-lugude looja luuletajanime Ats.
Seekordsest noorteõhtust sai aga siiski miski alguse. Nimelt tehti Aidile ettepanek noorte autorite kasseti kokkupanekuks. Edasi sündis tema luulekogu “Ärge pange tähele”. Tagantjärele hindab ta neid aegu nii: “Eriliselt oluline see ajajärk mu eluloos just polnud, mingi jalajälg ehk käidud teel siiski.”
Vabakutselise head ja vead
Praeguseks on Aidi Vallik pärast kaheksat aastat Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis õpetajaametis olemist juba õige mitu aastat vabakutseline kirjanik olnud. Ta on ka teismelise tütre ema. Elu sundis taas valima õpetajaks ja kirjanikuks olemise vahel. “Raskeks tegi otsustamise see, et armastasin oma õpilasi ja koolitööd, kergemaks aga vastuolu kooli uue juhtkonnaga ja haridussüsteemi paindumatus.”
Lisaks raamatutele kirjutab Aidi Vallik praegu artikleid, kõnesid, arvustusi ja muid tekste. Suures osas on ta praegu loobunud kirjastuste teenest ja asunud ise oma raamatuid kirjastama. Kunstnikutöö on teinud nii abikaasa Ott Vallik alias Moriz kui ka teised kunstnikud: Piret Mildeberg, Helina Sildre jt. “Minu abikaasa tegeleb rohkem Heiki Vilepiga, eks minul tuleb siis oma järge oodata ja teistega koostööd teha,” märkis ta.
“Eestis liigub praegu ringi müüt, nagu poleks kirjanikel ja kunstnikel võimalik ennast ära elatada. Selle müüdi levimine on kahjulik. Noored ei julge hakata tegelema sellega, mis neile hingelähedane. Loometööst on võimalik ühel osal kindlasti ära elada. Mina pean ütlema, et elan materiaalses mõttes nüüd paremini kui õpetajapalgaga. Olen loomult uudishimulik ja üritan ennast proovile panna ka uute asjadega. Kuigi väga harva teen seda, mis endale midagi ei paku,” tunnistas kirjanik Vallik, lisades, et kõige südamelähedasem ja toredam on talle siiski lasteraamatute kirjutamine.
Otseseid prototüüpe pole
Praegu on kirjastamisjärge ootamas üks ja kunstnikutööd teine raamat ning pooleldi valmis ka Anni-raamatu neljas osa. “Pole pääsu, see Ann on südamelähedane nagu oma tütar, aga viiendat osa ilmselt ei tule,” ütles kirjanik. Samas tunnistas ta, et on “orgi otsa astunud”, lubades Tuuli Roosma uuele telesarjale teksti kirjutada. “Tunnen ennast saamatuna. Selgus, et see ju padunaistekas. Mina pole seni ajakirjade Just ja Kroonika lugejate hulka kuulunud. Praegu loen hoolega kollast kirjandust, et ennast asjaga kurssi viia.”
Mis puutub tema loodu teatrilavale ja ekraanile toomisse, siis Rakvere teatris mängitav tükk Viljandi Kultuuriakadeemia noorte esituses meeldib talle väga. “Noortetiim on asjale väga õigesti pihta saanud. Nende endi teismeliseaastad pole ilmselt veel kuigi kaugel. Kohati mõtlen koguni, et kuidas ma ise selle või teise asja peale ei tulnud.” Filmiga polevat seevastu nii hästi läinud. Olustiku tundmine jätab soovida. Küll aga kiitis Aidi Vallik filmi kauneid kaadreid ja mõningate näitlejate tööd ning ennustab eriti suurt tulevikku Anni osatäitjale Ragne Veensalule.
Küsimusele oma lugude prototüüpidest vastas kirjanik: “Otseselt üheseid prototüüpe pole. Karakterid on saanud enamasti mitme pealt kokku. Aga igal lool on mingi tõsieluline alus olemas. Kasvõi mõni pealt kuuldud vestluskatke. Terve elu on ju lookesi täis, kasutan need lihtsalt õige koha peal ära.”
VAIKE KÄOSAAR