Hoolimata eriolukorrast ja kõigest muust, mis koroonaviirusega on kaasnenud, tuleb lohutuseks tõdeda, et suvi saabub vääramatu jõuga.
Suvega on meil kui põhjamaalastel alati kõrgendatud ootused. Võtkem või näiteks jaanipäev, kuhu minek on enam-vähem kohustuslik. Viimastel aastatel on lisandunud kõiksugu küla-, piirkonna- ja linnapäevi, mis on samuti armsaks saanud. Ka kohvikutepäeva korraldamine on saanud viimastel suvedel sisse erilise hoo ja vungi.
Kahju küll, aga see kõik jääb suure tõenäosusega ära või muundub millekski teistsuguseks. Ühiskonnal on omadus muutuda, kasvada ja kosuda kriiside kaudu. Mõned muutused ehk polegi pahad. Paljudest üritusest siis inimene, kellel on siiski ka muud kohustused peale ürituste väisamise, jõuab osa võtta. Kui palju on võimalik kulutada aega ja raha asjadele, mida on juba nähtud?
Uued kontseptsioonid sünnivad olude kiuste. Tundub, et need, kes ajavad oma asju ning korraldavad üritusi, arvestades pigem oma vahenditega, on siingi elujõulisemad. Kes on harjunud aga saama raha riigi eelarveridadelt, ootavad, et äkki siiski kõik jääb endiseks ja midagi innovaatilist juurde pakkuma ei pea.
Nii on rõõm näha, kuidas Avinurme Puiduait on praegugi hoogsalt pakkumas toidu kojuvedu ja ergutab e-poes internetikaubandust. Nemad ja paljud teisedki jäävad ellu, sest on harjutud enesele lootma. Küllap harjume ka meie kõik selle viiruse ja oludega, sest ega muud ei jää üle.
Kellele loota? Eks ikka enda peale, kõlab vana tarkus päevakajaliselt. Küll seda abi ka saab, kui ikka ennekõike ise mees või naine oled.
