Suvekooli-aastatega on Põltsamaa saanud Åge Korneliussenile justkui teiseks kodulinnaks. Eestikeelsetest sõnadest on ta selgeks õppinud kõigi puhkpillide nimed, sõna “puhkpilliorkester”, fraasid “Tere hommikust!”, “Oh jumal!”, “Terviseks!” ja üht-teist veel. Aru saavat Boss Põltsamaa muusikakooli direktori Anne Kausi sõnul eesti keelest aga juba “ohtlikult” palju, nii et taga rääkida teda tema enda kuuldes enam ei maksa.
Esimest korda sattus Åge Põltsamaale tosin aastat tagasi. Ta osales Tallinnas Põhjamaade muusikakoolide direktorite seminaril ja sealt kutsuti ta samal ajal Põltsamaal toimunud Karl August Hermanni nimelise puhkpilliorkestrite konkursi ?ürii esimeheks. Selleks ajaks oli Åge peas juba tiksuma hakanud mõte korraldada Norra eeskujul ka Eestis noorte puhkpillimängijate suvekool. Näinud Põltsamaad ja kuulnud siinsetest puhkpillitraditsioonidest, leidis Åge selle suvekooli jaoks just paraja paiga olevat. Ja kahetsenud ta oma toonast valikut pole.
“Nii mõnigi on arvamust avaldanud, et selline kogu Eesti muusikakoolide puhkpilliõpilasi hõlmav suvekool võiks toimuda mõnes suuremas linnas ? Tallinnas, Tartus või Pärnus,” ütleb Åge. “Aga minu arust on Põltsamaa parim: see on väga turvaline väike linn, kus on samas olemas kõik selleks, et nii suvekooli õpilased kui ka õpetajad end hästi tunneksid ? ujumiseks sobiv jõgi kaasa arvatud. Ja Põltsamaa muusikakooli õpetajad on suvekooli hea kordamineku huvides nõus kaksteist või kasvõi kakskümmend neli tundi järjest tööd tegema.”
Minutilise täpsusega
Suvekooli uhked lõppkontserdid tõestavad, et tõsist tööd teevad laagris mitte ainult korraldajad, vaid ka Eesti Muusikaakadeemiast, Elleri- ja Otsa-koolist ning mujalt palgatud tasemel õppejõud ning õpilasedki. Åge on dirigendina üks nende kontsertide staare.
Seda, milles seisneb Åge kui dirigendi edu võti ja miks lapsed teda nii väga armastavad, tundub mõistlikum küsida mitte talt endalt, vaid Anne Kausilt. Anne ütleb, et teiste suvekooli õppejõudude hinnangul pole Bossi dirigeerimisstiil iseenesest mingi maailmaime: on palju täpsema käega orkestrijuhte kui tema. Järelikult seisneb edu võti milleski muus. Anne arvab, et oskuses kehtestada orkestriproovis raudne distsipliin ning keskendada kogu laste tähelepanu ja mõttetegevus musitseerimisele.
“Bossi proovid algavad minutilise täpsusega või isegi natuke varem,” ütleb Anne. “Nii et kümme minutit enne proovi algust istub enamik lapsi juba saalis oma kohal. Juttu Bossi proovides ei räägita. Kui keegi vähe uimasem on või ringi vahib, võib ta päris kõva häälega kraaksatada, aga mitte pahatahtlikult. Ja tõepoolest: kui lastel proovis pead laiali oleksid, siis tulemust ei tuleks.”
Kraaksatamise kõrval oskab Boss Anne sõnul aga lapsi ka kiita. Tänavuse suvekooli teisel õhtul lõpetanud ta proovi sõnadega: “Ma ei saa teile täna veel öelda, et te olete maailma parimad, aga te olete juba väga head!” Ka enne kontserti oskab ta lastele alati midagi sellist öelda, mis neid ühest küljest julgustab, aga teisest küljest kokku võtma sunnib.
“Eesti lapsed on täpselt samasugused nagu Norra omad,” ütleb Åge. “Nad on tohutult energiat täis ja see energia tuleb osata õigesse kohta suunata. Ainult õpetajatega on Eesti lapsed harjunud suhtlema pisut teistmoodi kui meil kombeks on. Mõni laps on väga üllatunud, kui ma ütlen, et mulle võib lihtsalt Åge öelda.”
Lihtsalt inimene
Åge on veendunud, et muusika, mida noored mängivad, peab neile endale meeldima. Ja tal on haruldane vaist, leidmaks sellist muusikat ? olgu see siis meloodia menumuusikalist, poplaulu töötlus vms. See pole tegelikult kergema vastupanu teed minek: seaded võivad pealtnäha kergetel poplaulukestestel olla parajad “pähklid”. Biitlite, Elvis Presley ja Andrew Lloyd Webberi kõrval ei unusta Boss aga ära ka ?ostakovit?it ja teisi klassikuid.
“Åge oskab olla paindlik: kui noorte oskused osutuvad mõne kavva võetud pala mängimiseks ebapiisavaiks, ei hakka ta laste tuju pikalt rikkuma, vaid asendab loo mõne jõukohasemaga,” märgib Anne Kaus.
Kui tavalisse orkestrisse võetakse iga pilli mängijaid just niipalju, kui orkestri kõlalise balansi seisukohalt vaja on, siis suvekooli orkestris peavad Åge meelest kaasa mängida saama kõik suvekooli tulnud lapsed, olgu siis flööte pealegi kakskümmend ehk mitu korda rohkem kui vaja.
“Esimesel päeval kõlab orkester küll nagu murdunud käeluu (Eestlane ütleks selle koha peal vist, et nagu kassikontsert ? R.M.), aga peatselt asi paraneb,” ütleb Åge.
Tema enda muusikutee algas 11-aastaselt, mil ta trompetit õppima hakkas. 17-aastase gümnaasiumiõpilasena hakkas ta õpetaja soovitusel Rootsi piiri äärsest kodulinnast Fredrikstadist kord nädalas Oslos käima, et sealse konservatooriumi juures metsasarve õppida.
"Koolitunnid lõppesid mul kell kaks, siis istusin rongi ja sõitsin saja kilomeetri kaugusele Oslosse. Tagasi koju sain hilisõhtul,” meenutab Åge.
Pärast gümnaasiumi mängis ta neli aastat kutselises sõjaväeorkestris. Kui sõjaväeorkestrandi elu ära tüütas, töötas mõned aastad sümfooniaorkestri koosseisus Taani pealinnas Kopenhaagenis ning gümnaasiumiõpetajana Saksamaal. Ning naasis siis Norrasse. Silmas pidades, et ta on elanud ja tegutsenud mitmes riigis ning et tema esimene abikaasa oli taanlanna ja pärast vahepealset lesepõlve pidamist võetud teine abikaasa on Murmanskist pärit venelanna, küsin Ågelt, kas ta on internatsionalist.
“Ei, ma olen lihtsalt inimene,” vastab Åge. “Ja muusik: muusikaga tegelemine pole mulle mitte töö, vaid elustiil.”
Troll või jõuluvana?
Bossis on midagi trollilikku. Või hoopis jõuluvanalikku: jõuluvana moodi käitub ta tihti küll. Enne kodumaale naasmist küsib ta Põltsamaa muusikakooli rahvalt alati, mida neil vaja on, ja järgmine kord ongi tal vajalik asi kaasas. Mõnikord pole keegi otseselt Bossi poole pöördunudki, vaid on lihtsalt tema kuuldes kurtnud mõne asja puudumise üle. Boss pole nägugi teinud, et ta kurtmist kuulis, aga järgmine kord toob puuduva asja ikkagi.
Boss on Põltsamaale toonud pruugitud, aga heas korras pille, mida kehvemate pillidega suvekooli tulnud lastele kohapeal kasutada anda. Orkestrile kõlavärvi lisamiseks on ta toonud ksülofoni ja kellamängu. Igal aastal tuleb ta suvekooli seljatäie nootidega, esimestel aastatel oli tal kaasas ka paber nende paljundamiseks. Paberit nüüd enam tuua pole vaja. Ka Bossi poolt esimesel aastal toodud paljundusaparaat on moodsama vastu välja vahetatud, aga kolm aastat teenis see suvekooli laitmatult.
“Ta on ääretult tähelepanelik ja osavõtlik inimlike murede suhtes,” ütleb Anne Kaus. “Ta on haigetele lastele vajalikke toiduaineid toonud. Ja esimesse suvekooli tulles pani ta sõna lausumata kaks kotti suhkrut nurka maha: ta teadis, et meie jaoks oli see kraam toona kallis.”
On aga ka palveid, mille suhtes Bossi kõrvad absoluutselt kurdiks jäävad. Need on sellised palved, mille ainus mõte on kellegi edevuse rahuldamine…
62 aastat pole tegelikult mingi vanus, ent Boss kurdab, et kaks nädalat jutti suurt orkestrit juhatada on tema jaoks natuke liiga väsitav. Ka koduses Ski muusikakoolis ei ole ta enam direktor, vaid käib ainult kahel päeval nädalas tunde andmas. Põhjuseks on see, et Bossi kuus aastat tagasi tabanud insuldi järel ei ole tema tervis enam täielikult taastunudki.
“Sõitsin tookord autoga ja äkki oleks keegi mulle kui suure haamriga pähe löönud,” meenutab Åge. “Niipalju jõudu mul õnneks veel oli, et haiglani välja sõita. Juba paar tundi hiljem olin Oslo erihaiglas tilgutite-aparaatide all. Oleks abi hilinenud, poleks ma arstide sõnul enam elavate kirjas.”
Nüüd loodab Boss, et tuleva-aastase suvekooli esimese vahetuse orkestri jaoks otsitakse uus dirigent. Anne Kaus möönab, et läbirääkimised ühe noore eesti dirigendiga juba käivad. Ent päris ilma Bossita poles Põltsamaa suvekool enam see.
“Åge on meie suvekooli maskott,” ütleb Anne.
RIINA MÄGI
