… ja õige ongi! Kui korraga saad palju mõtteainet, siis tuleb võtta aega, et selle kõik korralikult peast läbi saad lasta. Aga palju mõtteainet Jõgevamaa Koostöökoja ja Peipsi-Alutaguse Koostöökoja ühine õppereis Rootsi ka pakkus.
Kümme inimest mõlemast koostöökojast panid kompsud ühte bussi juba 14. novembril, et võtta suund Rootsi peale, Värmlandi suunas.
Pikka ööd laevas ja üpris tüütut bussisõitu ei ole vast mõttekas siinkohal kirjeldada. Alles järgmise päeva kella viieks õhtul jõudsime esimesse sihtkohta — Sunnesse. Kui ööbimiskohas toad käes, tuli kohe end taas bussi vedada, et ette võtta esimene tutvumissõit — külastama Selma Lagerlöfi kodu Marbackas.
Selma Lagerlöfi kodutalugi pankade käes
Kahjuks ei pääsenud me hilja õhtul enam majja sisse, kuid väike ülevaade austatud proua elust ja kodukohast anti meile majamuuseumi ees. Üllatuseks ei olnudki tegu riikliku muuseumi, vaid hoopis isemajandava sihtasutusega, kelle tulud koosnevad vaid Värmlandi kõige külastatavama turismiobjekti pääsmete ja meenete müügist. Tulevasel Nobeli kirjanduspreemia laureaadil oli tolle aja kohta suur talu ning teenijatel koguni erakindlustus haigestumise puhuks. Vahepealne majandussurutis viis ka eduka talu pankade kätte, kuid 1909. aastal pälvitud Nobeli preemia abil õnnestus vanaproual oma kodutalu jälle endale saada.
Preemia toonud “Gösta Berlingi saaga” tegelaskujud ilmestasid ka meie majutuskoha Broby Gästgivargardi seinu ja uksi.
Järgmine päev oli ette nähtud kohaliku ettevõtlusega tutvumiseks. Kohe hommikul külastasime Stöpaforsis asuvat väikest piimafarmi. Täpselt robotlüpsimasina jõudluse järgi rajatud 70-pealise piimakarja eest hoolitses abielupaar, kelle lapsed kodunt juba kaugele läinud. Ja tuttavlikult ütles ka peremees, et linnaelu ja kultuurisündmusi saab nautida vaid neli korda aastas — kaks korda tütrel Stockholmis ja kaks korda pojal Göteborgis külas käies.
Ainus röstitud kaerajahu tootev veski
Samas külas asub ka Rootsi ainuke röstitud kaerajahu tootev veski, mis töötas veski tagant läbi voolava jõekese jõul. Kaer röstitakse kohapeal puuküttega “tünnides” ja valmistoodang saadetakse üle kogu Rootsi. Jahu hind ei olnud just tagasihoidlik, kuid läheb sellele vaatamata hästi kaubaks. Kaerajahust olid valmistatud ka paljud küpsetised ja muud söögid, mida hiljem proovida saime.
Selma Lagerlöfi inspireerinud Tossebergsklätteni mäge nägime vaid jalamilt, kuna ootamatu külm oli mäkke viiva tee lausjääga katnud. Nii jõudsime plaanitust veidi kiiremini Bjälverudi, kus kohalikus seltsimajas mitme väiketootjaga kohtusime. Üks neist ostis kokku loomi ja valmistas mitmesuguseid lihatooteid. Kusjuures “lihakarn” oli veel pisem kui Kiire saun Palamusel. Huvitav, kas meil oleks lihatöötlemisloa saamine sellisesse hoonesse üldse kõne alla tulnud? Ja kohe kõrval oli poekene- täpselt sama pisukene, aga kahekordne hoone! Lisaks oma firma toodangule olid müügil ka teiste väiketootjate kaubad.
Erilised isiklikud kunded
Pärast väikest kehakinnitust andsid kohalikud meile ülevaate oma tegevusest. Lisaks piimatootjale ja lihatöötlejale tutvustasid oma kaupa ja äripidamisviise ka maitsetaimede tootja ning loodusliku kosmeetika valmistaja. Viimatimainitud daam vastas küsimustele väga ausalt, tunnistades, et tema tooted polegi nii väga erilised, kuid tal on erilised ja isiklikud kunded, kes just temalt kaupa tellivad!
Õhtupoolik kulus nähtu seltskondlikuks analüüsimiseks ning kahes ümarlauas võimalikke ühisprojekte genereerides.
Järgmine päev möödus teises Leader-grupi piirkonnas, mis hõlmas Karlstadti lõunapoolse naabruse. Külastasime Hammarö saarestiku muuseumi, mis on loodud kohaliku omavalitsuse poolt ning üsna uus, kuid samas kiiresti arenev. Eesmärgiks oli seatud Hammarö saarestiku ja rannaelu tutvustamine ning muusemis nägime nii mõndagi huvitavat nippi, mida saaks ka meil kasutada, et just väiksemates külastajates huvi äratada.
Pannile ja prügimäele minevate kalade suhtarvu ei öeldud
Läheduses asus ka väike kalatööstus koos poekesega. Tagaruumides kogesime aga midagi seninägematut. Nende keeli küll rääbis, kuid välimuse järgi vast mõni selle kala lähisugulane leidis tee inimese toidulauale mööda väga kummalist rada. Hunnikute viisi kalu murtakse lihtsalt pooleks, et saada kätte mõni kübe marja. Isaskalad teatavasti marja ei anna, seega murti suur osa puruks niisama. Ja kalad visati tõepoolest minema! Meile küll kinnitati, et enne on nad mõnda aega tünnis kõikidele tasuta võtmiseks, aga pannile ja prügimäele minevate kalade suhtarvu ei avalikustanud keegi.
Eelviimase päeva pärastlõuna veetsime Segmonis kohalikus Folketsi majas ehk meie keeli rahvamajas. Tutvustati käimasolevaid projekte. Üks proua kirjeldas väga värvikalt, kuidas nad kahe aasta eest abikaasaga ning Leader-rahade abil alustasid “Folckrocki”-nimelist üritust. Antud sündmus kandideeris ka Leaderi Rootsi edulugude konkursil. Küsisime, mitu inimest kahel päeval sündmusest osa võttis ja vastuseks oli 900!
See vastus andis kinnitust, et ega meil ei ole asjad halvasti, vaid lihtsalt teistmoodi.
Hüvesid liikmemaksu eest ei saa
Samas avaldas muljet just Rootsi seltsimajade toimimine. Seal on igal pool olemas juhatus ja keegi, kes majal silma peal hoiab. Toimuvad ka ühised peod. Liikmeksolek ja maksu maksmine ei anna aga muud kui ühe hääle koosolekul, ei odavamaid pääsmeid ega muid hüvesid. Asi toimib vaid kogukonna ühtehoidmise nimel. Samas peab tõdema, et seal majades ei tegutsenud ka ühtegi tantsu-, laulu- ega muud kollektiivi.
Kirjeldamata jäi paljugi: kummalised ja ülirasvased kohalikud toidud, üks vahva noor mustkunstnik, õhtusöögid, kus piki-, mööda-, ja ristilaudu sai kõneldes ja tõlkides nii mõnigi idee konkreetsemad piirjooned; kenad ja sõbralikud inimesed, kes alati võtta olid, kui küsimus tekkis.
Kohalikule Leader-tegevusgrupile ehk Jõgevamaa Koostöökojale aga suur tänu reisi korraldamise eest! Ainult uusi asju nähes ja kogedes saab ka kohalikus elus midagi uut algatada. Loodame, et nii läheb ka sel korral! Ja muidugi tänud teile, head reisikaaslased!
i
VALDI REINAS MTÜ-st Sokuturi
