Küllap võib nii Eestis kui ka kogu maailmas kõige põlisemaks ja püsivamaks administratiivüksuseks pidada küla. Külasid on hääbunud, elanikest tühjaks jäänud, kuid vaatamata sellele pole külaühiskond kadunud, vaid jõudumööda isegi edasi arenenud.
Üldises käsitluses on küla maaasula, milles asuvad kõrvuti talud või elamud. Eesti haldusjaotuses tähendavad külad siiski vallasiseseid administratiivüksusi. Tuntakse erinevaid külatüüpe: sumbkülad, ahelkülad, ridakülad, hajakülad, samuti kalurikülad.
Külad on ka majandusgeograafilistest moodustistest olnud tugevamaks, inimesi ühendavaks jõuks. Siin tuntakse hästi üksteist, mis loob paremad eeldused koosmeeleks, vastastikuseks abistamiseks ja ühistegevuseks.
Nii on valminud külakiiged, külaplatsid koos lipuväljakute ja tulealtaritega, kõlakojad jne. Võrreldes linnadega ühendavad külad jõudsamalt ka erinevaid põlvkondi. Kui lapsed ja lapselapsed on ka kaugemale elama läinud, siis leiavad nad aeg-ajalt ikka tee kodukülasse vanemate ja vanavanemate juurde.
Küla kui eestluse hoidja
Külakogukond sobib hästi ka demokraatia ja poliitikakooliks. Mitmed tulevased omavalitsusvolikogude ja ka Riigikogu liikmed on oma esimesed avalikud esinemised teinud külakoosolekutel. Nii võib külakeskkonda kutsuta omamoodi riigimeeste taimelavaks. Paljud Eesti esimese iseseisvusaja ja ka tänased riigitegelased on küladest võrsunud. Küladel on õigus valida külavanemaid ja vallavolikogudel kehtestada selle ameti statuut. Põhjust on rääkida külade silmapaistvast rollist omariiklustraditsioonide hoidmisel.
Paljud külaelanikud toetasid nõukogude olupatsiooni algusaastatel Eesti iseseisvuse eest võidelnud metsavendi. Külamajades hoiti punastel aastatel salaja sinimustvalgeid lippe ja heisati need vardasse kohe, kui tekkisid esimesed märgid Eesti taasiseseisvumisest.
Ilma mitmekülgse ja värvika külaeluta oleks Eesti kirjandus märksa vaesem. Poleks näiteks Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja Õigust”, Oskar Lutsu „Kevadet” ja teisti Paunvere ainelisi raamatuid. Mitmeid Hugo Raudseppa näidendeid, ajakirjaniku ja näitekirjaniku Olev Antoni külajutte, Andrus Kivirähki „Rehepappi” jne.
Eduard Vilde näidendist „Pisuhänd” pärineb ütlus „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee”, millega kirjanik küll pilkas arusaama kirjanduse maaläheduse vajalikkusest.
Huvitavaid ja humoorikaid fakte pakub Eesti külade nimede saamislugu, mis küll paljugi põhineb legendidel. Näiteks Lääne –Virumaal asunud Pariisi küla saanud oma nime sellest, et üks seal elanud mees sattunud 1812. aasta Isamaasõja ajal Pariisi ja tagasi tulles pannud külale sellise nime.
Küla on teinud tuntuks Raimond Kaugver romaaniga „Pariisi lõbusad naised”. Võimalik, et Borodino küla Võrumaal sai nime põhjusel, et mõni selle küla meestest võitles tsaariarmees Borodino lahingus.
Angerja küla ja samanimeline oja Raplamaal pole oma nime saanud mitte seoses sellest veekogust püütud angerjatest, vaid Angerja mõisa ühe esimese omaniku von Angeri järgi. 1938. aastal võeti Eestis vastu koha ja kinnistute nimede korrastamise seadus, mis nägi ette labase ja halva kõlaga külade ümbernimetamise. Küllap oodanuks see protsess ka Võrumaal asuvat Litsmetsa küla. Paraku tulid aga okupatsiooniajad vahele.
- aastal taheti Litsmetsa ümber nimetada Liismetsaks, kuid nimevahetuse kulukuse tõttu jätnud Antsla külanõukogu selle tegemata.
Endises Torma ja tänases Jõgeva vallas paiknev Lullikatku küla saanud aga nime selle järgi, et 1624. aastal elanud seal vaid üks elanik, Katko Lulle.
Tunnustagem oma külasid
Tänastes Euroopa ja Eesti külades on väga palju korda saadetud Euroopa Liidu programmidest taotletud rahadega (Leader jmt. meetmed). Globaliseeruva maailma külades kostub ka võõrkeelt, Vaos ja Vägeval on loodud ajutised elamisvõimalused pagulastele. Neidki nähtusi on olnud ka varasematel aegadel. Kolmekümnendate aastate lõpul töötasid Eesti külades Poola sulased, Teise maailmasõja ajal said mitmedki külanaised ja tüdrukud emaks tänu Saksa ja Punaarmee sõjaväelastele.
Vaatamata kõigele on ka rahvuslik vaim ja eestimeelsus ustavasti tugevamini püsinud just külades. Ehk võib ka öelda, et luuletaja , kirjaniku ja õpetlase Gustav Suitsu tarkuse „Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks” hoidmiseks ja edendamiseks on suuremad eeldused just külades.
Praeguses Eestis, mil on kaotatud maavalitused ja maavanemad, on maakondliku identiteedi hoidmisel ja edendamisel arenduskeskuste ja koostöökodade kõrval kasvanud külaseltside ja teiste kodukandiühenduste roll. Nende initsiatiivil valitakse aasta külasid maakondades ja toimuvad ka möödunud esmaspäeval alanud Eesti Aasta Küla valimised.
Jõgevamaalt on varem Eesti Aasta Küla tiitliga pärjatud juba Kamari ja Lustivere külade piirkond Põltsamaa vallast. Tänavu kandideerib selleks Sadala külade piirkond (Jõgevamaa aasta küla 2018) Jõgeva vallast.
Poolthääle andmisega on võimalus tunnustada mitte ainult ühes paikkonnas korda saadetut, vaid tuua Jõgevamaad esile kogu Eestimaa mastaabiks.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
