Täna, talvise pööripäeva eelõhtul võib öelda, et jõulud ongi käes. Olgugi et jaanipäevased temperatuurid ning rohelised murulapid räägiksid meile justkui teist keelt. Kalender aga ei peta ja jõul tuleb omasoodu. Paari päeva pärast ootab ees jõulusalmide lugemine ja siis on taaskord iseolemise päevad. Aeg, mil saab kuulata nii lähedasi kui ka oma mõtteid.
Kui jätta kõrvale kogu see ostlemise ja pühadeks valmistumise maania, vajame jõulurahu saabumist me kõik. Enne kui aasta number vahetuma hakkab, on jõuluaeg kui pühalik kingitus aja ja tempo mahatõmbamiseks. Juba ainuüksi see võimalus kaalub üles kõik muu pühadega kaasneva oodatu: jõuluvana, kingipakid, päkapikud, söömalaua …
Paar päeva aastas enda ja oma lähedaste jaoks pole palju kulutada. Kui harva me tegelikult selliseid tagasivaatamise hetki enda jaoks keset tormamist ja askeldamist üldse lubada saame? Ilmselt harva ja vähe, ja kas me anname sellest endale aru või mitte, ometi me selliseid arupidamishetki vajame. Ka siis, kui me seda võib-olla isegi ei tunnista. Need on nagu dopingupäevad hingele, et jälle edasi astuda.
Seepärast aitavadki jõulupühad meid kord aastas justkui puhtamaks ja paremaks saada. Vähemalt me usume seda. Nii elabki jõuluunistus koos meie teiste unistustega jälle aastakese edasi. Samamoodi kui räägivad jõuludest tänases lehes meie kaasteelised. Nagu elab meis ka ikka unistus lumehangedest, külmakraadidest ning teelt kostuvest saapataldade kriuksumisest. Kus jõulumees on saaniga teel.
