Praegu koostatav rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 toob välja, et enam kui pool enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis tuleneb riskiteguritest või riskikäitumisest. Kas neid probleeme saab ennetada ja kuivõrd seda tehakse?
Enamus inimestele ja ühiskonnale tervikuna kahjutoovatest probleemidest ja käitumistest on ennetatavad. Sellised probleemid on näiteks meeleoluhäired, enesevigastamine, rasvumine, alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamine, vägivald ja õigust rikkuv käitumine, koolikohustuse mittetäitmine jms.
Head eluga toimetuleku oskused, lapsevanemate vanemlikud oskused, positiivne koolikliima, turvalisus, head suhted lasteaias, kodus, koolis ja töökohas, õpetajate oskused laste käitumist suunata, tervislike ning turvaliste valikute kerge kättesaadavus (ja ebatervislike valikute kehv kättesaadavus) on mõned teguritest, mis vähendavad tõenäosust erinevate probleemide tekkeks.
Kuigi teadmised riskikäitumist suurendavate ja vähendavate tegurite kohta on olemas, rakendatakse tulemuslikke ennetustegevusi vähe või jõuavad teadmised praktikasse aastaid hiljem. Näiteks võttis enam kui 25 aastat aega, et hakata jõuliselt piirama tubakatoodete kättesaadavust ja nähtavust, kuigi andmed nii tarvitamise kahjulike tagajärgede kui ka tõhusate ennetusmeetmete osas olid ammu olemas. Mitmete teiste käitumiste osas rakendatakse endiselt väikses mahus tõhusaid ennetustegevusi ja pigem tegeletakse probleemidega siis, kui need on juba ilmnenud. Miks see nii on?
Üheks põhjuseks on valikud raha jaotamisel. 2017. aastal avaldatud OECD raport tõi välja, et haiguste ennetusse ja tervise-edendusele kulutavad OECD riigid vähem kui kolm protsenti kõigist tervishoiukuludest. Ka Eesti kohta käivad analüüsid näitavad, et rahastus on valdavalt suunatud tagajärgedega tegelemisse. Emotsionaalselt tundub muidugi olulisem aidata neid, kel on probleemid juba tekkinud, kui hoida ära veel ilmnemata probleeme. Tervishoiukulud aga aina suurenevad kui panustamine ennetusse ei kasva.
Sama oluline on hinnata, kui suur osa ennetusvaldkonna rahast läheb tõenduspõhiste tegevuste rakendamisse. Läbimõeldud investeeringud tõenduspõhistesse tegevustesse vähendavad vaimse tervise- ja uimastiprobleeme ning õigusrikkumisi 25–33 protsendi võrra. Mujal maailmas püütakse lisaks tõenduspõhisusele võtta arvesse ka tegevuste kulutulusust ja eelistada enam kasutoovaid ennetustegevusi.
Teiseks väljakutseks ennetusvaldkonnas on pidevalt toimuvad poliitilised muutused – olles otsustajate tuulelipuks, kus eesmärke ja adresseerimist vajavaid valdkondi sätitakse igal aastal ümber, pole võimalik tulemusi saavutada. Ennetus saavutab ühiskonnas mõju ainult siis, kui sinna pikaaegselt panustada. Lühiajalised finantseerimisotsused ja ebaproportsionaalselt suur välisrahastusele toetumine tähendab, et rahastuse lõppemisega saavad tihtipeale otsa ka tegevused ning kaovad ära ülesehitatud süsteemid.
Vajakajäämisi ennetuses suurendavad madalad teadmised tõenduspõhisest ennetusest. Eestis levivad endiselt väitlused teemal, et kui meile see tegevus ikka väga meeldib ja võib-olla on ka osalejad sellega rahul, siis ilmselt on tegemist tõhusa ja tõenduspõhise asjaga. Samas võivad parimate kavatsustega rakendatud tegevused kahjustada oluliselt inimeste toimetulekut või tervist. Nii näiteks on korduvalt leitud, et endiste tarvitajate kogemuslood koolis ei mõjuta laste käitumist ja võivad suurendada uimastite tarvitamist. Ka ekstreemselt negatiivsete tagajärgede näitlikustamine ei aita noortel elus paremini toime tulla ja mittesoovitud valikutest hoiduda.
Karin Streimann, Tervise Arengu Instituudi nooremteadur
