Euroopast vaadatuna tundub avalikkuse eest varjatuna sündinud eelnõu ühtaegu võõra ja tuttavlikuna. Võõrana euroopalikele väärtustele, eesmärkidele, mille poole Euroopa Liit on pool sajandit püüelnud. Tuttavlikuna aga oma ultraliberaalses lihtsameelsuses.
Ratsionaalne omakasu
Tühjalt kohalt alustades oli turumajanduse karuaabits Eestile enam-vähem kohane. Saime tähed selgeks ning õppisime lihtlauseid moodustama. Kuid 15 aastat algkoolis istuda on liiga kaua. Täiskasvanud oskavad kasutada rind-, põim ja kiillauseid. Samuti ka tinglikku kõneviisi, sealjuures omadega puntrasse minemata.
Karuaabitsas on majandus asi omaette, seal eksisteerib ideaalselt toimiv turg ning ratsionaalne egoism. Täiskasvanutele mõeldud versioonis aga on majandus lahutamatult läbi põimunud ühiskonnaga. Sinimustvalget lippu, kultuuri ja elu hoiavad püsti inimesed, mitte “inimressursid” või “töövõtjad”. Ja inimesed eeldavad inimväärset kohtlemist. Neid ei tohi liita ja lahutada nagu suvalisi arve.
Ma mõistan lihtsate ettevõtjate lihtsaid motiive ja ajendeid. Kuid liiga väheste ettevõtjate tegudest paistab Chicago koolkonna majandusteadlaste eeldatud ratsionaalne omakasu. Omakasu, mis sisaldab ka ohutu sotsiaalse keskkonna loomist. Mis kasu on veelgi suuremast autost, kui lõplikult raevu aetud “teine Eesti” selle katusele keerab ja põlemagi pistab? Mis kasu on veel ühest puhkusest soojal maal, kui su laps ei saa ohutult teed ületada või õhtul trennist koju tulla?
Kõige vähem aga suudan ma mõista, mis ajendab teatavaid tipp-poliitikuid viskuma d?otile kõige primitiivsemat ettevõtlusmudelit viljelevate ärimeeste eest. Sõnades on peaministri partei olnud teaduspõhise majandusmudeli suur toetaja. Siiski vaid sõnades.
Poliitiku mesiseimadki sõnad ei motiveeri Eestisse jääma ning siin töötama meie helgemaid päid. Intelligentsel inimesel pole ju raske sõnavahu taga näha nullilähedast tegelikku turvalisust. Ma ei kujuta ette, kas pangadki julgevad eluasemelaene väljastada inimestele, kelle kõrgest spetsialistipalgast homme ehk vaid miinimumpalk või sissemaksetega võrreldes tühine “töötuskindlustushüvitis” alles on.
Olematu turvalisus
Töölepinguseaduse eelnõu manifesteerib lõplikult Eesti kui odava allhankemaa. Pika demokraatiatraditsiooniga maades tasakaalustab kohati suhteliselt madalat kohustuslikku turvalisust tugi, mida pakuvad kollektiivlepingud ning ametiühingute tasakaalustav roll. Eesti tööandjad suhtuvad ametühingutesse kui tülikatesse kasumikahandajatesse, mitte aga kui koostööpartneritesse.
Tööandjad muretsevad juba pikemat aega, et avalik sektor on muutunud töövõtjatele oluliselt ihaldusväärsemaks. Kuid see ei sega nende esindajatel saagida oksa, millel istutakse. Jah, on olemas kavad ka ametnike väikesepalgalise enamuse sotsiaalsete garantiide kärpimiseks. Ning kärpeid tegevad kiltrid ja kupjad säilitavad mõisahärrade armust oma privileegid. Kuid see ei lahenda probleemi.
Kuni ei ole suudetud kehtestada sunnismaisust, lähevad ärksamad inimesed teiste Euroopa riikide tööjõuturule. Mis saab siis teadusmahuka ettevõtluse ideest, mis saab üldse ettevõtlusest?
Suurkoondamised Kreenholmis on märk Eesti kui odava allhankemaa idee sobimatusest tänapäeva. Nii Kreenholmi ketrajad kui ka Ida-Viru kaevurid on saanud väikese hingetõmbeaja ning teatavad ümberõppevõimalused. Seda vastavalt praegu kehtivale regulatsioonile, mida tahetakse nudida.
Kummaline on see, et kui kogu Euroopa on rakendamas töösuhetes paindlikku turvalisust (flexicurity), siis on Eesti võtnud just vastupidise suuna. Tõepoolest, paindlikkust väljendab uus eelnõu küllalt palju. Teisalt on praktiliselt olematu igasugune turvalisus. Ümberõpe riigi kulul, töötu sotsiaalsed tagatised, toetusmehhanismid, kindlustunne rasedatele ja väikelaste emadele ? ma ei näe veenvaid lahendusi.
Reformistid teenisid emapalga pakkumise najal ohtralt hääli. Kuid rahvasõbralik emapalga idee pärineb sotsiaaldemokraatidelt. Idee sujuvalt omastanud ning rahakamate inimeste huvidele kohandanud partei aga näitab töölepinguseaduse eelnõus rasedatelt ning väikelaste emadelt turvalisust võttes oma tõelist palet.
MARIANNE MIKKO,
Euroopa Parlamendi saadik, sotsiaaldemokraat
