Läänemaal Saulepa vallas Varemurru külas Looritsa talus Jüri ja Luise kaheksanda lapsena sündinud poisist kasvas vägilane, kelle tähetund oli 1936. aastal, kui ta võitis 4. ja 9. augustil Berliinis kuldmedalid, sai riigilt olümpiavõitude eest talu Pillapalu asunduses ja abiellus Ellen Soidlaga. Meenutame, et Kristjan sõitis Berliini ühegi tiitlivõistluse medalita. Kahes maadlusviisis võitis ta kõik kümme vastast, neist viis seljavõiduga.
1991. aastal ajakirjade Kehakultuur ja Spordiilm poolt läbi viidud küsitlus Eesti kõigi aegade parima sportlase selgitamiseks reastas atleedid järgmiselt: Kristjan Palusalu 5194, Paul Keres 4613, Jaan Talts 3933, Georg Lurich 3970? Seda pingerida vaadates meenuvad Juhan Liivi mõttetundlikud kirjaread: ?Sina ju aegasid mõõta ei saa/osa sa oled ju temasta. /Aeg aga on sinu kaaluja?.
Kristjan Palusalu lugu ei koosne ainult olümpiavõitudest. Tema jäi võitlejaks ja võitjaks kogu eluks ja mida kõike ka püüdis teha okupatsioonire?iim, ta ei murdnud Kristjanit.
Meie maakond on rikas Kristjani jälgedest. Jõgeva linnas peatuti juubelipäeva hommikul kell 9 hetkeks tema 1980. aastal istutatud tamme all, suure maakivi ümber, millele 2001. aaastal kinnitati Berliini võitude 65. aastapäeval memoriaaltahvel. Ka Põltsamaal Sõpruse pargis süüdati küünlad kell 19 nii monumentaalskulptuuri Teel Olümposele jalamil kui ka Kristjani 1981. aastal istutatud hõbekuuse juures, kus eelmisel aastal Kristjani tütar Helle, kahekordne maailmameister August Englas ja olümpiakomitee president Mart Siiman avasid graniidist tähismärgi. Kell 18.00 maadlevad uues spordihoones viis Türi ja Põltsamaa raskekaallast endid võidule.
Sügisel kogunevad Eesti noormaadlejad juba 29. korda Jõgevale ajalehe Vooremaa karikavõistlustele. Läbi aegade on sellel võistlusel edukalt esinenud meie maakonna poisid. Nüüd on Aimur Sääritsa ja Arved Külanurme aeg tõestada, et Jõgeva maakonnas on toimekad maadluskeskused, head treenerid ja tugevad, maadlemisest huvitatud poisid. Seda traditsioonilist turniiri ootavad nii noored kui treenerid. Sildab ta ju olnu oleva kaudu tulevikuga. Nii on viimased kolm aastat olnud Jõgeval võitmatu 1979. aastal meie hulgast lahkunud Aavo Talpase tütrepoeg Greg-Sander. Viimasel Kristjan Palusalu mälestusturniiril süütas ta koos August Englase ja Heiki Nabiga võistlustule. Või siis Peep Arold. Mustametsa küla mehele, õppinud metsamehele, Luua Kõrgema Metsakooli metsaülemale saab 7. aprillil Tamperes selgeks, kas olümpiatee jääb jätkuvalt püsti või on ta läbi aegade teine eestlane, kes olümpiamatil kohtunikuks olnud. Hoiame pöialt! Temagi on ju meie esimese turniiri võitja. Poeg Kristjan käib aga juba isa jälgedes: isal on tulnud teda mitmel korral Jõgeval matile saata.
Tallinnas toimuvad tänavu juba 21. Kristjan Palusalu mälestusvõistlused, esimesed peeti 14 kuud pärast Maailma Kristjani surma. Ja esimesel mälestusturniiril võitis Kristjani kehakaalus Jõgeval elav Madis Õunapuu, noormees, kes jäi 1983. aastal Kristjanile silma kui raskekaalu võitja.
1994. aastal palus Aado Slutsk kaastööd koostatavasse kogumikku, mis pühendatud 100 aasta möödumisele päevast, mil parun Pierre de Coubertin kuulutas Pariisis toimunud ajaloolisel kongressil kogu maailmale olümpiamängude taassünnist. Kaks aastat hiljem, 1896. aastal peeti Ateenas esimesed nüüdisolümpiamängud. Ma võtsin minule esitatud palve tänuga vastu ja kirjutasin Kristjan Palusalust. Allpool pakun mõne lõigu sellest loost.
Kristjan tuleb appi
Kristjan oli minu poolt ammugi enne välja mõeldud, kui ma temaga kohtusin. See kõik oli Siberi päevil. Minu eest hoolitsenud tädi tajus, et poisi hingelisest kriisist pole pääsu. Nukrus ja igatsus söövad hinge seest. Igal õhtul ja vabal hetkel kõneles ta mulle lugusid eestlastest-vägilastest. Kristjan oli tema lemmikuks ja nii kujunes mul ettekujutus ühest mehest, keda ei suutnud keegi Berliini päevil põlviligi suruda, rääkimata vastu matti litsumisest. Kujunes pilt ühest suurest, võimsate kämmaldega mehest, kelle jõud ei olnud ainult kätes, vaid tema olekus. Terashallid silmad, mis ei olnud teraseliselt vaiksed, vaid justkui kiirgasid headust ja tuge. Olin ta välja mõelnud mõõdukal sammul liikumas ja alati väetitele appi tõttamas.
Tundsin, et nende jutustustega pani tädi minu hinge kasvama ühe lootuse. Ja iga kord, kui ma Siberis tuupi sain, kutsusin Kristjanit mõttes appi. Surusin hambad tugevasti kokku, et üle mu huulte ei kostuks ühtki kaeblikku häält.
Ühel ööl oli meie juurde tulnud mees. Minu ase oli ahju peal. Elasin seal koos pruuni kanaga, kelle olin saanud sünnipäevakingiks. Et ma teda väga hoidsin, siis kasvasin kanaga kokku. Kanal oli kummaline komme: iga kord, kui ta munetud sai, kaagutas ta, ja kohe südamest. Ka sellel hommikul juhtus nii. Võtsin kana hellalt enda vastu ja pigistasin ta noka kinni. ?Mis sa, põrguline, lärmad, näed ju, et inimene magab,? ütlesin kanale sosinal. Mäletan kana heitunud silmi.
Miks ta ei tohtinud kaagutada, munaga oli ju maha saanud. Võis siis kana aru saada, mis minuga toimub. Uurisin ahju otsast põrandal magavat meest, kas tõesti Kristjan on tulnud? Süda põksus ärevusest. Huvitav, Kristjan on ju suur mees, kuidas ta mahub meie väikese toa põrandale ja veel väiksema kasuka peale? Kirstjan on ju suur mees, kuidas tema säärsaapad mahuvad meie väikese tabureti alla? Mees lamas selili, parem käsi pea all, ja norskas kui tõeline vägilane. See ei saa ikka Kristjan olla, mõtlesin edasi. Mees põrandal värahtas. Minust käis läbi kui elektrilöök, kui see pole Kristjan, siis on see isa?
Kristjani otsisin aastaid hiljem siiski üles. Ma ei julgenud kaua tema poole pöörduda. Lihtsalt pelgasin, kuigi olin ketast juba üle 60 meetri keerutanud ja treeninud ennast sitkeks meheks, Juhtus aga nii, et sain Jõgeva maadlustreeneritel uue maadlusmati muretsemisel abiks olla ja mati avamisvõistlustel panin parimale noorele välja ühe oma karika. Poistele võistlus meeldis. Karikat üle andes ütlesin, et järgmisest aastast toimuvad võistlused kohaliku ajalehe karikale. Ja just siin vilksataski peast läbi, et nüüd on paras aeg Kristjani juurde minna. Paluda ta võistluste aukohtunikuks. Las tuleb, kohtub ja räägib poistega? Kui ma Kristjan Palusalu kodule lähenesin, mõtlesin, et kõnelen ka talle oma loo.
Uks avanes ja ma nägin just sellist inimest, kelle olin kaugel Siberi külas endale välja mõelnud ja kes aitas mul Eestisse tagasi jõudnult taas jalule tõusta. Nüüd kummardasin selle ees, kes oli minu mõtetes, kui toimus ülekohus. Sain Kristjaniga sellest pikalt kõnelda. Ta oli sõnakehv, aina kuulas. Mul oli tunne, et ta elas minu lugu läbi. Me ei märganudki, kui olime jõudnud Jõgevale. Saalitäis noori maadlejaid kuulasid Kristjanit hinge kinni pidades.
Palusalu ja vaikus
Meenutan, et see oli 1980. aastal. Moskvas toimusid sellel aastal olümpiamängud ja Tallinnas purjeregatt. Paar kuud enne Jõgeva kohtumist korraldas Soome olümpiakomitee Viru hotellis vastuvõtu, kuhu oli kutsutud üle 200 külalise. Teiste seas ka Berliini olümpiamängude võitja ja Euroopa meister Kristjan Palusalu. Kuid Kristjan oli liigne, Kristjanit ei lubatud sellele kohtumisele? Soomlased ei jätnud jonni, palusid Kristjan Palusaluga uut kohtumist järgmisel päeval. Kohtumisele Pirita purjespordikeskusse saadeti Johannes Kotkas ja Heino Lipp. Keda polnud, oli Kristjan Palusalu.
?Palusalu elukäik jäi sestpeale mu hinge vaevama,? kirjutas Soome olümpiakomitee vastutav tegelane Pertti Paloheimo ja jätkas: ?Mida küll võis olla minevikus juhtunud? Miks niisugust spordikangelast kardeti? Mis paha oli Kristjan Palusalu oma elus teinud? Millest selline vaen? Suurmeister ja tagasihoidlik eestlasest rahvamees suri 1987. aasta juulikuu 17. päeval. On palju spordisangareid, keda austatakse, Palusalu kuulub nende hulka, keda armastatakse. Ära saadeti teda koduõuelt. Talle ei korraldatud riiklikke matuseid Estonia teatris. Mida kardeti?? Pertti Paloheimo küsimused on nagu ussipundar ja veel lõpuni lahti harutamata. Mul on tunne, et soomlaste küsimustele annab lisa tõsiasi, et pärast sangari muldasängitamist 23. juulil 1987 jäi lillemere lainete vahelt paistma tagasihoidlik kivi kirjaga ?Spordiveteran Kristjan Palusalu?.
Varblasse, Kristjani sünnikodu lähedusse raius maadlejast kiviraidur Loit Part kivisse : ?Siin Varbla mail sündis ja elas noorusaastatel kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu?. Kivi avati aasta pärast Kristjani surma?
Kristjan Palusalu nime mahavaikimine kestis nii kaua, et enamik inimesi ei teadnud, kas teda enam ongi. Kuid et nad Palusalu ei murra, oldi kindel? Palusalu nimi toimis rasketel aastatel edasi, võrdustus rahva teadvuses mõistega ?Eesti aeg? ning see aitas paljugi välja kannatada ja paljulegi vastu panna. Selle taustal on täiesti arusaamatu, miks Eesti vabariigi 90. sünnipäeva sündmuste reas ei ole Kristjan Palusalu 100. sünniaastapäeva? Seda enam, et tänavu on ka Eesti Olümpiakomitee 85. sünnipäev ja kahe esimese EOK juhi, Friedrich Akeli kui riigimehe ja Johan Laidoneri kui Vabadussõja sangari saatused vajavad samuti selgeks rääkimist.
Aastal, kui Pekingis saab taas kokku maailma sportiv noorus, oleks olnud järjepidevuse alusel taastatud Eesti Vabariigil parim aeg ja koht väljendada oma suhet Kristjan Palusalusse. Kristjani laste ja paljude inimeste pärast, rääkimata vastamisest soomlaste eelpool esitatud küsimustele.
Maadlusmatt on väärtuste mõõt. Kristjan Palusalu on seda ilmselgelt tõestanud. Helge mälestus temast elab meis edasi.
ANTS PAJU
