Sõna “advent“ võib tõlkida kui tulekut, kellegi või millegi lähenemist, ka ootust. Mis siis läheneb või mida oodata on? On need värvikirevad vaateaknad, inimestest pungil kaubakeskused, jõulupreemia, kingitused, jõulupidu ja piparkoogid või komm sussi sees?
Sageli kipume unustama, et advendiajal on oodatuks Jumala Poeg ja et advendiaeg tähistab Issanda sünni ehk Jeesus Kristuse tuleku ootust.
Advent koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Esimese advendipühapäevaga algab advendiaeg ja liturgiline kirikuaasta.
1. advent — adventus humiliationis – alandumise advent. Liturgilises kirikuaastas on see pühapäev pealkirjaga “Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses”.
Peamiseks lugemiseks on keskajast pärit traditsiooni kohaselt lugu Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma. Jeesus ei saabunud Jeruusalemma maiste valitsejate kombel, vaid alandlikuna, ratsutades eesli seljas. Selle teo läbi said elavaks prohvet Sakaria ennustused rahukuninga tulekust.
Selle päeva evangeeliumid liidavad advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Nii tõuseb kirikuaasta ülestõusmispühakesksus esile juba kirikuaasta alguses, sest jõulud saavad oma tõelise tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.
2. advent — adventus glorificationis – Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Pühapäeva teemaks on Kristuse kirkuses tulemine aegade lõpul. Advendiaeg tuletab kristlastele meelde vajadust valmistuda Issanda taastulekuks kohtunikuna maailma lõpul.
3. advent – adventus spiritualis et sanctificationis – vaimulik tulemine – Valmistage Issandale teed. Kolmanda advendi keskmes on Ristija Johannes. Johannes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu. Et peamine jõuluks ettevalmistus on paast, siis on Johannes see, kes kutsub kristlaskonda patukahetsusele ja meeleparandusele.
4. advendipühapäev – Issand on lähedal — on pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale. Maarja lapseootus ja Jumala rahva jõuluootus kuuluvad kokku. Neljandal advendinädalal algab jõuludeks valmistumise viimane ajajärk. Suure sõnumi vastuvõtmiseks tuleb inimestel sisemine hoiak ette valmistada.
Advendiajal süüdatakse igal pühapäeval üks uus küünal.
1. advendipühapäeva värv on valge ja siis süüdatakse valge küünal. Valge on Kristuse värv ja tähendab puhtust ning armu.
2.-4. advendipühapäevade värv on violetne ja siis süüdatakse violetset värvi küünlad. Violetne sümboliseerib patukahetsust ja tähendab ootust ning paastuaega.
Paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist värvi küünlaid ja kirikutekstiile, mis sümboliseerivad öötaevast, vett ja uue loomise algust.
Rahvakalendris vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud. Advendipühapäevadel käidi vaid kirikus, lauldi Issanda auks laule, mis olid enamasti seotud jõuludega.
Tänapäeval levinum advenditava on seotud päkapikkudega, kes öösel maiustusi-kingitusi toovad. Ootusaega sümboliseerivad Petlemma täht, advendiküünlad, advendikalender. Paljudel koduakendel põlevad sellel ajal küünlad, mis enamasti siiski elektrilised.
Päkapikud on kingitoojate ja jõuluvana abilistena Eesti laste hulgas hästi tuntud tegelased. Nad hakkavad mõnedes peredes juba enne advendiaega aknale pandud sussidesse komme tassima ja on tihti ametis kogu eriti pimeda ja külma talveaja.
iii
KADRI PULK
