Koroonakevad lukustas meid ruumidesse, paljusid ka endasse. Seni tundmatu nakkus tekitas hirme ja väärtõdesid. Ühtäkki oli tavaline elukorraldus päevaga segi pööratud ja isegi käik toidupoodi võis tunduda surmalõksuna. Aga elu vajas elamist, sest kuigi maailm seisis, puuduvad inimestel on-off nupud, mis elu pausile paneks. Siis tulidki mängu inimesed, kes hirme trotsides oma igapäevatööd tehes hädasolijatele appi ruttasid. Sotsiaaltöötajad võtsid kiiresti üle uued kohustused ja normid, käisid eakamate eest poes ja apteegis, ajasid telefonitsi pikemalt juttu ja üritasid leevendada hirme. Üleskutsed hädas olles endast märku anda olid igal pool – ajalehtedes, sotsiaalmeedias, kortermajade ustel. Paljud võtsid kuulda, oli aga ka neid, kes alles siis, kui kapis viimanegi leivakonts otsa oli saanud, naabrite poole pöördusid. Koduhooldusteenus on Eestis juba laialt levinud ja neid, kes seda vajavad, on enamikus üles leitud. Kindlasti on aga neid, kelleni teenusepakkujad pole jõudnud, sest abivajaja pole endast ja oma vajadustest märku andnud. Või on neid, kes abi vajavad, kui mingil põhjusel ei soovi seda vastu võtta. Nii tulebki vahel tõdeda, et koopas ja põhu sees elamine võib olla mõne inimese nägemus sobilikust elamisviisist või et siinsamas meie keskel elatakse veel ilma elektrivoolu ja elementaarsete mugavusteta. Sest vägisi kedagi aidata ei saa. Sekkuda saab vaid siis, kui inimese valikud endale või teistele ohtlikud võivad olla. Vastavaid teenuseid on Eestis piisavalt, tuleb vaid valehäbi alla suruda ja endast teada anda. Küsi ja sind aidatakse. Nii lihtne see ongi. Lihtsalt rohkem julgust enda ja teiste eest seismisel.
