Nädal tagasi aasta gümnaasiumiõpetaja tiitli pälvinud Jõgeva koolide keemia- ja informaatikaõpetaja Neeme Katt tunnistas, et on terve nädala kestnud avalikkuse suurest tähelepanust juba veidi väsinud ning tagasihoidliku inimesena tekitab pidev intervjuude andmine temas kerget piinlikkust. Lubasime, et pärast seda usutlust jätab maakonnaleht Vooremaa õpetaja vähemalt mõneks ajaks rahule, kuid enne tahtsime ikkagi teada, mida arvab aasta õpetaja kodulinnas muutunud hariduselust ning mis teda ikka ja jälle mägedesse seiklema ajab.
Olete paari aasta taguses intervjuus Õpetajate Lehele ütelnud, et tegelikult ei soovinud Te väiksest peast õpetajaks saada. Kuidas ikkagi õpetajaameti juurde jõudsite?
Lapsena ma tõesti ei unistanud õpetajaametist. Minu esimene soov lapsena oli saada poemüüjaks, sest siis saab palju kommi süüa, ja järgmine valik oli kokk, sest siis saab niisama hästi süüa. Edasi tulid traditsioonilised soovid: kosmonaudiamet oli tol ajal väga kõva sõna ja astronoomia hakkas huvitama. Teismeliseeas oli õpetajaamet mulle väga vastumeelne, sest minu vanemad olid õpetajad ning ma kujutasin seda õpetaja elu väga hästi ette. Väikeses kohas on väga raske olla õpetaja laps. Pärast ülikoolis läbitud pedagoogilist praktikat tundsin ma aga, et tegelikult see amet ikkagi sobib mulle ning tavaliselt ei ole ma kahetsenud.
Kuidas on õpetajaroll aastatega muutunud?
Õpetajatöö võib sisuliselt jagada kahte ossa- üks on aine õpetamine, teine kasvatustöö. Nõukogude võimu ajal oli kasvatustöö väga tähtis, teha tuli palju ka näiteks pioneeri- ja komsomolitööd, mis sageli ei pruukinud meeldida. Kunagi oli Jõgeva koolides komme saata laste hinnetelehed lastevanematele töö juurde ning kui lapsel olid “kahed”, siis nende vanemad ei saanud preemiat. Praegusel ajal tunduks selline asi täiesti vastuvõetamatu. Samas on nüüd kasvatustöö pool muutunud piiratuks. Kool võib küll kasvatada, aga ilma kodu toeta ei ole võimalik seda teha. Palju on poolikuid peresid, koolis on enamasti naisõpetajad. Kui koolides oleks mehi rohkem, siis mõjuks see kindlasti kasvatustööle hästi. Mis puutub õppetöösse, siis see on praegusel ajal minu meelest mõtestatum ning õppijasõbralikum. Vanasti oli õppetöö rohkem tuupimisele suunatud.
Keemia õppeainena on ju ikka aasta-aastalt sama. Kuidas suudate oma töös rutiini vältida?
Ma küsiksin vastu, et kui näitleja läheb kolmekümnendat korda lavale üht ja sama tükki etendama, kas see on siis tema jaoks rutiin? Minu meelest on ka õpetaja näitleja. Ta tuleb lavale, ta esineb koos lastega ja iga klassi lapsed on erinevad. Ma ei kujutaks õpetamist ette nii, et mul on õppematerjalid aastast aastasse samad. Ma võin teha kaks aastat samu tunnikontrolle, kuid siis ma tunnen, et see pole enam hea ja ma koostan uued tööd. Ma pidevalt mõtestan ja muudan asju ümber. Eesmärkide seadmine muutub ajas. Rutiin võib tekkida siis, kui mul on siin neli paralleelklassi tundi järjest, kus õpime oksiide, ja siis on veel üks järelvastamise tund, kus jälle teemaks oksiidid. Siis tekib tõesti tunne, et nüüd on neid oksiide palju saanud.
Igas õppeaines on paika pandud õppekavad, kus kirjas, mida õpilased peavad omandama. Nii võib ju tunduda, et õpetamine on väga lihtne, aja ainult õppekavas näpuga järge ja anna teadmised õpilastele edasi.
Tegelikult muutuvad ju ka õppekavad. Ma olen oma õpetajakarjääri jooksul õpetanud seitsme õppekava järgi.
Miks neid õppekavasid on tarvis nii tihti muuta?
Ega aine põhiolemus ei muutu, aga muutuvad rõhuasetused. Aaviksoo püstitas nüüdki eesmärgi õppekava poole õhemaks muuta. Lõputult ei saa igast peatükist jälle midagi kärpida. Siis jääb järele selline “üle latvade” libisemine. Ennem olgu teemasid vähem, kuid lõputult pole neid lihtsustada õige.
Praegu räägitakse pidevalt, et õpilastel on huvi reaalainete vastu väike. Kuidas Teie seda hindate?
Põhikoolis on keemiat õpetatud kogu aeg üsna sarnaselt, väga suuri muutusi pole. Oluline on see, kuidas aine selgeks saadakse. Olen alati öelnud, et kes saab selgeks kaheksanda klassi teise poolaasta materjalid, see läbib keemia gümnaasiumi lõpuni probleemideta. Ma teisi reaalaineid ei oska kommenteerida, kuid mis puutub keemiasse, siis gümnaasiumiastmes on minu õpetajakarjääri jooksul keemia aine maht vähenenud poole võrra.
Miks?
See on suur humaniseerimine ning valikkursuste jaoks ruumi tegemine. Kolm kursusejagu keemiat gümnaasiumiastmes on üle latvade libisemine.
Olete öelnud, et Jõgeval hariduselus tehtud muudatustest enam väga rääkida ei soovi.
Jah, ma arvan, et mis tehtud see tehtud ning tuleb elada selles süsteemis, mis meil on praegu.
Kuidas Teie arvates on nüüd riigi alluvuses töötav gümnaasium ja linna omandis olev põhikool tööle hakanud?
Riik panustab väga tõsiselt riigigümnaasiumide loomisse igasse maakonnakeskusse. Seda on ka Jõgevamaa gümnaasiumi hoone sisustusest näha, rahaga pole just kokku hoitud. Siin hoones ringi vaadates (endises Jõgeva gümnaasiumi majas – E.A) on seis muidugi nukker. Kahju on sellest, et Piiri 1 tänava hoones (endine Jõgeva ühisgümnaasiumi hoone – E.A) oli korralik keemia ja füüsika kabinet, kuid nüüd on need lammutatud.
Linna kaks gümnaasiumi suleti kokkuhoiu põhimõttel ning avati linna omandisse kuuluv põhikool ja riigigümnaasium. Siiski on nüüd kahe hoone asemel Jõgeval hoopis kolm koolihoonet. Mida Teie sellisest otsuste käigust arvate?
No koolireformi on siin juba ammu arutatud. Juba kaheksa aastat tagasi oli sellest juttu, sest õpilaste arvu vähenemine oli ka siis näha. Tol korral pakkus Jõgeva ühisgümnaasium välja kahe kooli ühendamise idee ning jagada õpilased kahe maja vahel: ühes 1.-6. klassid ja teises 7.-12. klassid. Linnavalitsus seda otsust siiski ei teinud.
Nüüd läbi viidud reformiga panustati linna poolt ehk rohkem sellele, et Aia 34 hoone oma kaelast ära saada, kuid mõtlemata jäi see, mis saab linnale kuuluvatest koolihoonetest. Tol korral oli see nagu helesinine unistus panna kooliga ühte ruumi ka veel raamatukogu, muusika- ja kunstikool, päevakeskused ja mida kõike veel. Nüüd on reaalsus see, et Piiri tänav 1 maja viimane korrus on tühi ja selle saatuse otsustamine on lükatud järgmisse aastasse.
Mis tundega Te sel aastal oma 1. septembrit alustasite?
Noh, ma ei oska nüüd öelda. Ühest küljest on mul siia hoonesse lähem tööle tulla kui ühisgümnaasiumi hoonesse. Küsimus on muidugi töökeskkonnas. Kui nii on otsustatud, nagu see seis meil on, siis tuleb sellega leppida või otsida endale uus töökoht. Olen ka siin saanud klassiruumi need lahendused, mida vaja. Siia majja tööle tulemisega mul nüüd mingeid komplekse pole, see on üks Jõgeva põhikooli hoonetest ja siin on minu kabinet.
Kas sellist mõtet ei tulnud pähe, et Jõgeva uutesse koolidesse üldse mitte tööle kandideerida?
Pange asi majanduslikku konteksti: kui palju maksavad korterid Jõgeval ja kui palju Tartus. Samas mulle ei meeldi tööle sõita. Olen kogu oma elu käinud tööl jalgsi. Minu jaoks pole vastuvõetav, et pean hommikul töölesõiduks ja õhtul kojutulekuks kulutama tund aega.
Kas Te õpetajate streiki toetasite?
Jah, toetasin.
Kas sellest oli ka mingit kasu?
Ma arvan, et ei olnud. Viimane streik tegi asja pigem hullemaks. Selle tagajärjel võeti õpetajatelt võimalus suurema koormuse juures rohkem teenida. Nüüd on koormused normeeritud. Tasustamisele kuuluvad vaid lisaülesanded. Sisuliselt on kaotatud õpetajate atesteerimine, mis andis varem neile võimaluse kõrgemat palka teenida.
Kui palju peaksid õpetajad palka saama, et sellega võiks rahule jääda?
Ma ei oska seda öelda. Palju ei ole seda ju kunagi. Minu meelest on kõige parem oskus saada hakkama sellega, mis on.
Oma vaba aega sisustate Te meeleldi matkates. Millised on Teie meelispaigad?
Sügiseti meeldib mulle väga rabas käia. Kevaditi käin õpilastega sellistes kohtades, kus on ilusad järved, männimets, näiteks Kõrvemaal. Praegu on Eestis väga hea matkata tänu RMK matkaradade süsteemile. Info radade kohta on veebist kättesaadav.
Kui suur on õpilaste huvi matkamise vastu?
Kui ma oma klassidele tagasi mõtlen, siis pool klassi õpilastest käivad alati. Veerand on selliseid, kes vahel käivad, ja on ka neid, kes kunagi matkama ei tule. Kõikidele ei peagi matkamine meeldima, see on meil ikkagi rangelt vabatahtlik.
Kas Teil on ka mõni selline koht, millest kunagi ära ei tüdine?
Muraka raba on üks selliseid paiku, kus ma olen käinud 60-70 korda ja ma ikka lähen sinna tagasi. Lõuna-Eestis on lemmikuks nii-öelda “kuldne kolmnurk”: Nohipalu järved, Ilumetsa meteoriidikraatrid, Piusa koopad. Põhja-Eestis on fantastiliseks kohaks Kõrvemaa.
Kas Te olete kokku arvutanud, mitu kilomeetrit oma elus matkanud olete või kui mitu riiki olete läbi käinud?
Ei ole kokku lugenud ja arvan, et seda pole mõtet arvutada. Mägede kohta võin ütelda, et olen läbi käinud kõik Kesk-Aasia mäed peale Pamiiri. Sel aastal saab Alpidega riigiti ring peale, läheme Šveitsi alpidesse. Himaalajas olen korra käinud. Nõukogude ajal olen käinud üheksa korda Karakumi kõrbes ning Karjalas ja Uuralis on läbitud suusamatk.
Kas on mingisugune unistuste paik, kuhu kindlasti tahaks minna?
Mul oli nooruses unistuseks minna Kamtšatkale. Paraku oli see nii kallis lõbu, et unistuseks see retk jäigi. Üks reis Kamtšatkale võrdub kolme matkaga Kesk-Aasiasse. Ma ei mõtle asjadele ja unistustele, mis jäävad rahakoti piiridest välja. Milleks end ärritada?
Hea oleks minna veel kord Nepali ning kogu perega. Sealt on lisaks matkakogemusele ka võimalik saada väga positiivne kultuuriline elamus.
Kas olete kunagi käinud ka niisama turismireisil, nii-öelda palmi all puhkamas?
Ei, see on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. Ma olen paaril korral olnud sunnitud osalema spaas peetaval koolitusel ja need on minu jaoks olnud äärmiselt vastikud üritused. Minu jaoks on puhkus ikkagi see, kui ma saan oma keskkonnast välja ja mina matkarajale, füüsiliselt end liigutada.
Milline on olnud matkadel ekstreemseim kogemus?
Nõukogude Liidu lagunemise aastatel tekkis Kesk-Aasias rännates olukordi, kus kohalikud olid veidi pealetükkivad. Neil oli väga tõsine huvi valgete tütarlaste vastu, keda siis osta sooviti. Neil oli selline arvamus, et kui tüdrukud juba sinna kaasa võeti, siis on nad kindlasti kaubaks.
Võib-olla kõige põnevam lugu on Venemaalt. Eelnevalt võin öelda, et mina olin nii korralik nõukogudeaegne noor, kes ei teadnud, mis tähendab sõna “tsoon”. Olime Uuralis matkal ning eelviimasel päeval jõudsime ühe jahimehe hüti juurde, kes ütles, et ilm on väga külm ja meil tasuks minna paari kilomeetri kaugusele maantee äärde ja hääletada end tööliste auto peale, kes meid linna viib. Peatasime siis auto kinni, mis oli tavaline presendiga furgoonauto. Meid tõsteti peale, kus istusid läkiläkides ja vatijopedes täiesti tavalised vene mehed. Sai siis küsitud, et kas neil külas kooli või klubihoonet on, kus ööbida saaks. Nemad vastasid, et on küll, aga tulgu me parem nende juurde tsooni ööbima. Me siis vastasime, et kui ruumi on, eks me siis tuleme. Kohale jõudes me siis nägime seda tsooni: vahitornid, prožektorid, koerad, automaatidega mehed. Tegemist oli siis vangilaagriga. Kohale tulnud major kukkus kohe näost valgeks, kui meie hakkasime oma seljakotte ja suuski autost maha loopima ja rääkisime, et tulime sinna ööbima. Pärast sõidutas ta meid muidugi kaks kilomeetrit eemal asunud külla.
EILI ARULA
