“Minule antud tunnustus Aasta Õpetaja on kindlasti tunnustus kogu meie koolile. Olen uhke ja õnnelik, et olen oma igapäevase tööga saanud koolile midagi sellist anda. Ma ei ole aga mitte ainus Aasta Õpetaja, vaid juba neljas. Ja usun kindlalt, et mitte viimane,” ütles Eve Oro ise.
Ta lisas, et Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on väga palju toredaid ja sõbralikke õpetajaid. “Olen tänulik kolleegidele, kes märkasid minu tööd ning mind Aasta Õpetajaks esitasid. Ehkki eestlane on oma olemuselt kitsi kiitust jagama, olen viimase nädala jooksul väga palju toetavaid ja tunnustavaid sõnu kuulnud,” ütles aasta õpetaja.
Eve Oro õpetab käsitööd ja kodundust põhikooli osas, keskkoolis on kümnendas ja üheteistkümnendas klassis üks paralleelklass, kes õpib valikainena kodukultuuri.
“Käsitöös püüan alati õpetatavat kaasajaga siduda, pakun välja noortepäraseid ideid, vajadusel aitan muretseda vajalikke töövahendeid ja materjale. Lapsele meeldib, kui ta saab endale ise midagi teha. Toetan õpilase loovust, annan võimaluse teha just talle meelepärased esemeid,” rääkis Eve Oro.
Tema sõnul peab õpetaja alati uskuma ja olema veendunud, et see, mida ta õpetab ja räägib, on huvitav. Eve sõnul peab õpetaja ise seesmiselt põlema, olema vaimustatud ning seda vaimustust õpilastega jagama.
Kogenud õpetaja kinnitusel on õpetajaametis väga oluline suhtlemisoskus. Tema sõnul tuleb vahel lahendada vägagi keerulisi situatsioone ning kriitilistes olukordades kiireid ja õigeid otsuseid vastu võtta.
Õpetaja usub, et ükski inimene, eriti veel laps, ei ole oma olemuselt pahatahtlik. Eve Oro sõnul laps lihtsalt ei tea alati, kuidas õigesti käituda. Nii võib ta muutuda tigedaks ja pahuraks ning kogunenud sapi õpetajate ja kaaslaste peale välja valada.
“Kindlasti ei tohi õpetaja samaga vastata, vaid peaks noort inimest aitama,” on Oro veendunud. Ta tõi näite tüdrukust, kes tunnis torises, vingus ja esitas nõudmisi. Ka kaasõpilased olid sellisest käitumisest üsna häiritud. Lõpuks tüdruk prahvatas: “Aga mulle ju ei meeldi kududa!” Õpetaja sõnul suudeti tookord lapsega rääkides probleem lahendada.
Neiu sai oma valest käitumisest aru, juba järgmises tunnis oskas ta olla viisakas.
Kogenud õpetaja sõnul tuleb selliseid juhtumeid siiski harva ette ja oleks naiivne loota, et kõigile käsitöö meeldib. Igal õpilasel on omad huvid ja nii see peabki olema: igav oleks maailmas elada, kui kõik oleksid käsitööhuvilised.
Oma kooli peab Eve kohaks, kus hoitakse vanu traditsioone ja luuakse ka uusi.
Tema sõnul on toredaks traditsiooniks kujunemas projektipäev, mis toimub 21. oktoobril neljandat korda. Seekord on päeva teemaks ?Sünnipäev?. Projektipäevaks valmistavad õpetajad ette töötoad ning õpilased saavad valida, millises nad kaasa löövad. Päeva alustab üllatusesinemine õpetajatelt ning lõpetab esitlus töötubades õpitust. Tagasiside sellest päevast on alati olnud väga positiivne ning see on õpilaste poolt oodatud.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi tunnuslause on ?Heade eelduste looja?. Eve Oro sõnul soovivad õpetajad üheskoos luua igale õppijale parima õpikeskkonna, mis soodustaks tema igakülgset arengut.
Läbi ja lõhki põltsamaalanna
Eve Oro on läbi ja lõhki põltsamaalanna. Põltsamaal on ta sündinud ja kasvanud, lasteaias ja koolis käinud. Õpetajaametit õppis ta Tallinna Ülikoolis, mis toona kandis Tallinna Pedagoogilise Instituudi nime.
Ülikooliajast tõi Eve välja seiga, et eriala, mida ta õppis, kandis siis nime “üldtehnilised distsipliinid ja tööõpetus” ja kuulus matemaatikateaduskonna alla. Nii tuli lisaks käsitööle ja pedagoogikale õppida ka kõrgemat matemaatikat, füüsikat, keemiat, aga ka palju tehnilisi aineid: elektrotehnikat, tugevusõpetust ja kodumasinate hooldust. Evel on sellest ajast meeles õpetaja retooriline küsimus: “Milline pesumasin peseb pesu kõige puhtamaks?”. Õige vastus sellele küsimusele oli: käed. Tehnilisi aineid, kus kohal käimist eriti hoolikalt jälgiti, pidas Eve Oro omal ajal ebameeldivaks kohustuseks. Kuigi need ka praegu just meeldivatena ei meenu, leiab õpetaja täna, et ju oli seda vaja silmaringi laiendamiseks.
Pärast ülikooli lõpetamist tuli Eve Põltsamaale tagasi ning hakkas lastele käsitööd ja kunstiajalugu õpetama. Kunstiajalugu õpetas ta kolm ja pool aastat- kuni lapsepuhkusele jäämiseni.
“Põltsamaale tagasipöördumine pärast ülikooli lõpetamist oli minu jaoks loogiline jätk,” ütles Eve Oro. ?Ülikooli ajal olin abiellunud, meil oli kodu ja pere Põltsamaal,” ütles ta.
Eve abikaasa on eelmine maavanem Margus Oro, kes töötab praegu Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhatajana. Peres on kaks last: poeg Henry õpib Nõo Reaalgümnaasiumi 12. klassis, tütar Laura Põltsamaa Ühisgümnaasiumi neljandas klassis.
Henry on spordihuviline: mängib jalg-, võrk- ja korvpalli. Tütar alustas sellel aastal õpinguid Põltsamaa muusikakoolis kitarri erialal.
Eve Oro mainis veel, et tema lähisugulaste hulgas on mitmeid pedagooge. Eve ema Malle Tuhkur oli kümme aastat Esku Lasteaed-algkooli juhataja, õde Ave Tuhkur on Tallinnas Nõmme Muusikakooli solfedzoõpetaja.
Tahab ennast “liigutada”
“Mulle meeldib igasugune liikumine, suvel sõidame koos abikaasaga rattaga, sügisel harrastame kepikõndi, talvel suusatamist,” rääkis Eve Oro.
Õpetajale on väga südamelähedane ka tantsimine. Keskkooli ajal tantsis ta neidude rühmas, kutsekooli ajal rahvatantsurühmas “Kandali”.
Käsitööõpetaja meenutas, et keskkooli lõpus oli ta valiku ees: kes minna õppima tantsujuhtimist või käsitööd. Ta käis isegi tantsujuhtimise ettevalmistuskursustel, kus juhendajaks oli Mait Agu. Viimasel hetkel loobus ta siiski käsitöö kasuks.
Sellel sügisel võttis Eve Oro vastu uue väljakutse: nimelt alustas ta kõhutantsutreeninguga. “Mulle meeldib igasugune liigutamine, kõhutants on mulle juba pikka aega põnev tundunud,” ütles ta.
Lisaks tervislikule ja sportlikule tegevusele on Eve nõrkuseks ja hobiks kõikvõimalik küpsetamine ja üldse kokkamine.
“Katsetan mitmesuguseid retsepte, teen nende kohta märkmeid. Koogiretsepti juurde kirjutan aga hinde vastavalt sellele, kuidas maitses ? et teine kord teaks,” rääkis Eve Oro. Kokandushuvilisel naisel on välja kujunenud omad lemmikud ning tema külalised juba teavad, et Eve pakub omatehtud torte, kooke ja pirukaid. Lapitööringi, mis sel nädalal oma uut hooaega alustas, viis ta sügistervituseks porgandikoogi. Küpsetaja sõnul polnud sööjad kiitusega kitsid.
Kooli “brändiks” pannkoogikohvik
Toidutegemise-armastust püüab Eve Oro edasi anda ka oma õpilastele. Nii töötab suuremate ürituste ajal koolis pannkoogikohvik, millest ajapikku on saanud koolile isegi nii-öelda firmamärk.
Pankoogikohviku projekti veab Eve koos gümnaasiumiõpilastega, kellele ta ka kodukultuuri õpetab. Kohviku mõte sündis viis aastat tagasi, kui otsiti uusi ideid kooli vilistlaste kokkutulekuks. Enamasti avab kohvik uksed traditsiooniliste kõnelaagrite ja Kuldsuu-võistluste ajal. Pannkoogikohvikus on nii küpsetajateks kui ka ettekandjateks õpilased.
Eve Oro juhendab koolis ka õpilaste käsitööringi, millele ta on nimeks andnud ?Loominguline tekstiilitöö?. Ringis võivad osaleda kõik huvilised nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist. Ühiselt katsetatakse mitmesuguseid tekstiilitöö tehnikaid nagu aplikatsioon, niidigraafika, lapitöö, kanga voltimine, kortsutamine, rebimine ja muu selline. Eve sõnul on selle õppeaasta esimeseks ettevõtmiseks seinatekstiilide õmblemine uuele muusikakabinetile.
Kui midagi teha, siis hästi
Eve Oro põhimõtteks on, et kui juba midagi teha, siis teha hästi. Tema enda sõnul on see enamasti ka õnnestunud. Nii on tema õpilased üle aasta toimuvatelt käsitööolümpiaadidelt noppinud häid kohti.
Oma suurimaks saavutuseks peab ta kindlasti õpiku ilmumist. Lapitööõpik, mis on heaks kiidetud ka ainenõukogu poolt, koostati kahasse Audentese kooli juhataja Airiin Saarsooga.
Selle koostamine-kirjutamine kestis enam kui aasta, põhitöö tuli teha eelmisel, 2004. aastal.
“Möödunud aasta oli minu elus mitmetel põhjustel väga keeruline ja raske. Ehkki oli hetki, kui lõin kahtlema oma võimetes, sain siiski hakkama ning pean seda suureks võiduks. Ja tagasiside on hea, see on hea raamat,” ütles Eve Oro ise.
Juhendab ka täiskasvanuid
Kogenud õpetaja koolitab ka täiskasvanuid: nimelt tegutseb juba alates 1996. aastast tema juhendamisel lapitööring, üheksa käsitööhuvilist on selle töös osalenud selle algusest peale.
“Kõik need inimesed on leidnud ise tee minuni. Neil sügistel, kui olen alustanud algajate rühmaga, olen pannud kohalikku ajalehte kuulutuse ja nii need huvilised on tulnud ja enamus ka jäänud. Tean, et mõni naine on oodanud mitu aastat, et algajate rühma soovijaid võetaks.
Igal kokkusaamisel on mul midagi uut õpetada, valmistan ette juhendid, järgmiseks korraks proovivad naised õpitu läbi teha. Ja seda uut on jätkunud nüüd juba paljudeks aastateks. Ma pole kunagi soovinud, et meie kooskäimisest kujuneks laadaplats, kus kõik külajutud ära räägitakse,” ütles Eve Oro.
1996. aasta suve lõpul, kui Eve oli veel lapsepuhkusel, tehti talle kultuurikeskusest ettepanek hakata õpetama lapitehnikat. Palujad isegi ei teadnud, kas see võiks olla nädalalõpukursus või midagi enamat, nii nagu materjali ja ideid jätkub. See nädalalõpukursus kestab tänaseni.
“Koos käime kahes rühmas ? edasijõudnud ja algajamad. Ega kõik korraga hästi ei taha ära mahtuda ning enama kui 30 inimesega oleks keeruline korraga suhelda,” rääkis koolitaja.
Eve sõnul ütles ta kunagi naistele, et nad saavad juba ilma tematagi hakkama. Aga talle vastati: ?Me hakkaksime siis seebikatest rääkima.?
Koostöös Põltsamaa Käsitööseltsiga korraldab Eve Oro igal kevadel Põltsamaa kultuurikeskuses temaatilise käsitöönäituse. Tänavune näitus oli teemal “Avasta uusi võimalusi?, järgmisel kevadel tahetakse kokku saada näitus “Avasta lapse maailm”.
“Kaks aastat tagasi korraldasime lapiseltsi naistega üleriigilise lapitööde näituse Põltsamaal Lossi restoranis. Näitus oli uhke, näituseruum oma iidsete kivimüüridega oli lapitekkide eksponeerimiseks ideaalne,? rääkis Eve Oro, kelle sõnul peetakse seda üheks õnnestunumaks lapitekinäituseks. Oma lapitekinäitust on Põltsamaa naised eksponeerinud ka sõpruslinnades Kokemäel ja Järvenpääl.
EVA KLAAS
