Möödunud neljapäeval jagati rahvusvahelise õdede päeva raames preemiaid Jõgeva haigla aasta tublimatele õdedele, parimatest parimaks tunnistati kiirabiosakonnas töötav Ene Viitkin.
Jõgeva haiglas on igal aastal töötajate hulgas läbi viidud hääletus, mille põhjal valitakse asutuse aasta parim õde. Haigla juhid hääletusse ei sekku, kuid selgitavad välja parima, lugedes kokku töötajate antud hääled. Tulemused tehti teatavaks ühisel koosviibimisel Jõgeva muusikakoolis Alo Mattiiseni klaveriklassis. Rahalise preemia said kolm Jõgeva haiglas töötavat õde.
Jõgeva haigla juht Peep Põdder andis välja ka eripreemia. “Varasematel aastatel on meil välja antud ka mingi eripreemia. Möödunud aastal oli preemia nimeks Punnipreemia, mis omistati õele, kes oli alati nõus vajadusel kedagi asendama. Sel korral anname välja Üksiku Hundi preemia, mis läheb silmapaistvale koduõele Liivia Juhandile, kes teeb oma tööd Põltsamaa piirkonnas ja Jõgeva haiglahoonesse just eriti tihti ei satu,” rääkis haigla juht.
Hea õde peab olema koostööaldis
Paremate õdede valimisel sai kolmanda koha Jelena Puusepp, teise koha vääriliselt kogus hääli Miia Võhma ning ülekaalukalt saavutas esikoha Jõgeva kiirabi velsker Ene Viitkin. Eesti Õdede Liidu Jõgeva piirkonna juht Maimu Kranich kinnitas, et tiitel läks sel korral väga õigele inimesele. “Ene on Jõgeva haiglas juba väga pikka aega töötanud, tal on väga laialdased teadmised ning ta on hästi sõbralik ja abivalmis,” iseloomustas aasta õe tiitli saanud Ene Viitkinit Maimu Kranich.
Õdede liidu Jõgeva piirkonna juhi sõnutsi peab üks hea õde olema sõbralik ja koostöövalmis ning seda mitte ainult patsientidega, vaid ka kogu kollektiiviga. “Üks hea õde peab oma tööd tegema südamega,” rõhutas Kranich, lisades, et Ene Viitkinist tahab tema rääkida ainult ülivõrdes.
Lisaks kiirabis töötamisele lööb Ene Viitkin kaasa õdede liidu töös ja korraldab Punase Risti koolitusi.
“Ei osanud arvatagi, et võiksin selle au osaliseks saada, sest häid õdesid on ju meie majas palju,” tunnistas asjaosaline, kelle jaoks on see kevad olnud üsna sisutihe.
Kiirabis töötamine on praegu üsna raske
Praegu on Ene üsnagi hõivatud Punase Risti tegemistega, nimelt on tema praegu ainus, kes tegeleb siin piirkonnas esmaabikoolitustega.
“Alates märtsist pole peaaegu ühtegi vaba päeva olnud,” tõdes ta, lootes samas, et suve tulles muutub ka graafik veidi paindlikumaks. “Punase Risti töö jätkub tõenäoliselt sama hooga ka siis, kuid kiirabitöölt juunis puhkama saan. Siiski on lootust, et õige pea leitakse keegi, kes aitaks esmaabikursusi läbi viia.”
Ene tunnistas, et vahel on kiirabis töötamine üsna raske. “Palju on väljakutseid selliste inimeste juurde, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ning kes elavad ilmvõimatutes oludes,” tunnistas meditsiinitöötaja, rõhutades, et kiirabi peab väljakutsele igal juhul reageerima, ükskõik mis seisus abivajaja on.
Sellised keerulised olukorrad on mõnikord tekitanud ametivahetuse mõtteid, kuid see on Ene sõnutsi siiski mööduv nähe.
“Ma olen juba nii kaua seda tööd teinud, et pole tahtmist suurema sissetuleku pärast ametikohta vahetada.”
Veel lisas ta, et tööd tuleb teha armastusega, sest praegu Eestis pakutav õdede palk pole piisav motivaator. Ene arvates tuleb lihtsalt pingutada ja vastu pidada, meedikud on tema sõnul sellised aktivistid, keda ei motiveeri raha, vaid töö ise.
i
EILI KOITLA
