Möödunud nädalavahetuse suursündmuseks oli maa elulaadi ja kultuuri väärtustav ettevõtmine Eesti külade 13. maapäev. Iseäranis tõusis huviorbiiti Võru maakonnas Setomaal paiknev Lüübnitsa küla, mis pälvis tunnustuse Eesti aasta küla 2019.
Loodetavasti tekitab see hea ja koduse tunde ka jõgevamaalastes, eriti Mustvee kandi inimestes, sest paigad on mitmeski mõttes sarnased. Nii Lüübnitsa kui ka Mustvee asuvad Eesti Euroopa Liidu ja Venemaa piiril. Mõlemas paigas eksisteerivad koos erinevad rahvakillud: eestlased, setod ja venelased. Selliseid vaimselt tugevaid ja tegusaid külasid võib pidada ka igati oluliseks riigi julgeoleku ja kaitse huvides.
Peipsiäärsed paigad on aastaid koostööd teinud näiteks Sibulatee ja Peipsi toidutee raames. Nii Lüübnitsas kui ka Kallastel peetakse sibula- ja kalalaata. Huvitav oleks ka võrrelda, kuivõrd erineva maitsega on Lüübnitsa ja näiteks Mustvee või Kallaste kandi sibul.
Jõgevamaale oli maapäeva parimaks sõnumiks Sadala Külade Seltsi tunnustamine maaeluministeeriumi eripreemiaga. Sadala Külade Selts on maaelu püsima jäämisele kaasa aidanud ennekõike kultuuri ja elulaadi kaudu. Lisaks põllumajanduslikule suurtootmisele tegutsevad selles paigas talud. Mitmes nendest elavad ja töötavad koos erinevad põlvkonnad.
Eesti külade väljavalimises on ka poliitilist järjepidevust. Alati juhib hindamiskomisjoni tööd ja kuulutab aasta küla välja riigikogu esimees. Kui meil muidu on kombeks erakondi kritiseerida ja teravate sõnadega rünnata, siis aasta külade projektis kaasa lüües on kõik riigikogu esimehed pälvinud väärika vastuvõtu ja austuse.
Sõnaga „küla“ seostuvad mitmed head väljendid: küllaminek, külalislahkus, külalised. Küllap võtavad lahkesti külalisi vastu ka aasta küla nominendid kõikidest Eesti maakondadest. Usutavasti hakkavad nende kogukondade eestvedajad üksteisel sagedamini külas käima. Juttu peaks jätkuma vähemalt mitmeks päevaks.
Ehk võiks ka siseturismi korraldajad organiseerida ekskursioone, kus väisatakse Eesti aasta külasid. Mõnegi teejupi võiks seal läbida hobuvankril, laeval, jalgrattal või mis tahes loodussõbralikumal sõidukil.
Mõistagi kuuluvad külakeskkonda ka külajutud. Klassikaline väärtus on külajuttudel, mida näiteks ajalehes kirjutas Olev Anton või näidendites kajastas Hugo Raudsepp. Mõlemad on Jõgeva vallast võrsunud kuulsad mehed.
Kui külajutt kipub aga olema laim või tühipaljas väljamõeldis, on targem mõistagi suu kinni hoida.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
