Anu Vaagen on sihikindlalt ja südame järgi tegutsedes ikka optimistlikult tulevikku vaatamas. FOTO: ERAKOGU
Aasta koolitaja Viljandimaa laureaat on Anu Vaagen. Kuigi nominediks esitati ta Viljandimaalt, on Anu kodu Jõgevamaal Palamusel ja siinne elu läheb talle vägagi korda.
TIINA SÄÄLIK
Tegelikult on Anu sündinud Ida-Virumaal Vokas. Kuni kuuenda klassini käis ta Toila koolis ja pärast seda kolis pere elama Jõgevamaale, põhjuseks isa töökoha vahetus. Vokas töötas isa kohalikus EPTs peainsenerina ja tema vastutada oli kõik, mis puutus tehnikavaldkonda. Anu oli tihti töökojas uudistamas.
„Mulle meeldis isa töö juures käia, ta tegi mulle töökojas n-ö ekskursioone ja töökojamaailm oli põnev,” tunnistas Anu. Vokast meenutades räägib Anu heldinult männimetsast ja merest.
„Elasime mere ääres ja kõik meie mängud alates sõjast kuni peituseni olid seal. Iga puu oli tuttav. Siis oligi laste elu nii, et hommikul läksid õue ja alles õhtul tulid tuppa. Tol ajal oli ju mere äärde pääs piiratud – ikkagi piiritsoon. Vahel tuli seda ka ette, et piirivalve saatis meid mere äärest minema, vahel mitte. Millest see, ei teagi,” meenutas Anu.
Lapsepõlve kõige helgemad mälestused on Anul seotud vanaemaga. Vanaemaga sai koos palju aega veedetud ja põnev oli see ka. Külatädid tulid vanaemale külla ja rääkisid maast ning ilmast, Anu loomulikult kuulas ja pani tähele, kuidas elu käib.
Uus kodu Jõgevamaal
Jõgevamaale tulek oli isale naasmine kodukanti, sest ta on pärit Kaareperest. Nii see kui ka hea töökoht Kevade kolhoosis tõid pere Palamusele. Anu asus õppima Palamuse keskkooli
6. klassi. Loomulikult oli kooli vahetamine huvitav.
„Mäletan väga hästi oma esimest koolipäeva Palamusel. Klassis oli 20 poissi ja 10 tüdrukut. Nägin, et taga pingis istus üks tüdruk, Hille, potsatasin tema kõrvale istuma ja nii me olimegi pinginaabrid kuni põhikooli lõpuni. Tulin Palamusele poole õppeaasta pealt ja parasjagu oli käimas Oskar Lutsu nädal. Esimene tund oli eesti keel ja vaja oli kirjutada kirjand Lutsu teemadel „Meie klassi Toots”. Ei mäletagi, mida kirjutasin, aga sain aru, et olin sattunud võrreldes Toila kooliga hoopis teise maailma,” meenutas Anu.
Anu võeti Palamusel hästi vastu. Klass oli tore, palju oli üksmeelt ja tänutundega meenutab Anu klassijuhataja Merike Teppanit.
Kuna Anu oli muusikakoolis käimist juba Jõhvis alustanud, siis jätkas ta muusika õpinguid Jõgeva muusikakoolis. Nii viiulit kui klaverit mängida oskav tüdruk sai esineda igal aktusel ja pidulikumal sündmusel. Eriti hästi meenub poliitlaulude konkurss, kus kohalikus voorus läks nii hästi, et tuli edasi esinema minna Tallinna. Anul tuli seal saateks viiulit mängida.
„Päris viieline õpilane ma polnud,” naerab Anu ja jätkas „Ma olin ikka laisk ka, see matemaatika oli … pole midagi originaalset selle kohta lisada. Kuni keskkooli lõpuni arvasin, et lähen edasi õppima saksa keelt. Saksa keele kõnevõistlusel sai osaletud ja rajooni tõlkekonkursil sain esimese koha, kindlasti oli see tänu meie saksa keele õpetajale Katrin Juhile.”
Kas saksa või eesti keel?
Keskkooli lõpus otsustas Anu siiski, et läheb Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Kuigi juba keskkooli viimasel aastal sai käidud ettevalmistuskursustel, ei saanud Anu esimesel aastal kõrgkooli sisse. Anu tegi järelduse, et kui õnne ei ole (konkurss oli tol aastal väga suur), siis tuleb õppida. Aasta enne ülikooli töötas Anu Palamusel koolis. Teisel katsel sai Anu kõrgkooli sisse ja asus õppima praktilise eesti keele eriala, eesti keelt võõrkeelena.
Kooli algul tuli ka kolhoosis abis kartuleid võtmas käia. Tudengitele oli see hea võimalus üksteisega tuttavaks saada.
„Meid saadeti Põlvamaale, Ruusale, kartuleid võtma. Sealne kolhoosi esimees ütles, et teid saadeti meile appi kartuleid võtma, meie abistame ülikooli põrandalaudadega.” Agronoom mõõtis põllul maatükid välja ja tudengite nimed pandi kirja. Kursusevenna nimi oli Kõiv, agronoom pani kirja Kask. Anu perekonnanimi oli Szymanel. Agronoom küsis, et kas ilma selle nimeta kuidagi ei saaks. Anu isaisa oli poolakas ja just temalt pärinebki keerukavõitu perenimi. Isapoolset vanaisa Anu näinud ei ole. Punaarmeesse mobiliseeritud mehelt tuli viimane kiri, kus ta kirjutas, et läheme Berliini alla. Küllap sinna sõjakeerisesse vanaisa jäigi.
Töö „võttis“ magistrikraadi
Nelja aastaga sai omandatud Tartu Ülikoolis bakalaureuse kraad, edasi loomulikult magistrantuuri. Elu tempo oli muutunud kiireks. Töö Kesk-Eesti Arenduskeskuses (KEA) võttis oma aja. Magistritöö materjalid sai kokku pandud, kuid täna tunneb Anu pisut kahjutunnet, et vaid magistritöö ja kaks eksamit jäi kraadi kätte saamisest puudu.
„Nägin tol hetkel, et kraadist ei sõltu midagi ja motivatsioon langes. KEAs oli töö tempo väga kiire ja magistrikraadi omandamine jäi soiku,” tõdeb Anu.
KEAs alustas Anu eesti keele lektorina-õpetajana ja koolitas põhiliselt Ida-Virumaal, aga ka paljudest teistes kohtades üle Eesti. Samal ajal töötas ta Mainori majanduskoolis, õpetades eesti keelt ja eneseväljendusoskust. KEA- kujunes välja keeltekool ja Anu vastutada jäi kogu eesti keele õpe ning selle metoodiline pool. Teiste õpetajate juhendamine, õppekavade koostamine, eksamite korra välja töötamine ja eksamite läbi viimine, sealt edasi sai Anust keeltekooli juhataja, kelle korraldada oli kogu keeltekooli töö. Töö oli pingeline ja huvitav, kuid ühel hetkel Anu tundis, et see on end ammendamas.
„Me olime spetsialiseerunud töötute koolitamisele ja tuli aeg, kus ka kutsekoolid hakkasid töötuid koolitama, konkurents läks tihedamaks. Mõnes mõttes olid koolidel eelised, näiteks klassiruumide osas, meie pidime klassiruume rentima,” meenutas Anu. Põhiline põhjus oli siiski Anu jaoks see, et projekt projekti järel ja lihtsalt ühel hetkel tuli tunne, et enam ei jaksa. Tublit töötajat küll püüti kinni hoida, kuid tõuke elus pööre teha tuli sõbranna Piret Mikko poolt, kes rääkis et Luua metsanduskoolis on vaja eesti keele õpetajat.
„Mõtlesin, et miks mitte. Elasin sel ajal Pikknurmes ja käisin Paidesse tööle, Luuale oli poole vähem maad sõita.
Luua metsanduskooli õpetajaks
Kui käisin Luual kohusetäitja Priit Kirsimäe juures vestlusel, siis selgus, et lisaks eesti keele õpetajale vajatakse ka arendusjuhti. Tegelikult oli arendusjuhi töö tuttav, sest see oli suuresti samuti töö projektidega. Samas oli põnev, sest tegeleda tuli ka rahvusvaheliste projektidega, et nii õpilased kui õpetajad saaksid käia väljapool Eestit praktikal ja et mitmekesistada võimalusi õppetöö arendamiseks.
„Kutsehariduses toimusid reformid ja minu osa oli muudatuste elluviimist ning nii õpetajaid kui õpilasi toetada. Õppetöö ei ole kivisse raiutud – ajaga tuleb kaasas käia. Minu „vedada” oli ka kvaliteedimeeskond. See tähendas, et vaatasime ise teatud kriteeriumite alusel ja hindasime, kuidas meie kool õppetööst kuni haldusteemadeni toimib, kuidas meil läheb. Olid ka välishindajad. 2010. aastal võitsime kutseõppeasutuste kvaliteedikonkursi. See andis hea tunde ja teadmise, et oleme õigel teel.“
Luual oli Anu pea kümme aastat, struktuurimuudatuste käigus ta koondati. Õpetajate Lehes jäi silma kuulutus, et otsiti rahvusvahelise võrgustikutöö kogemusega inimest Tartu Waldorfkooli juhtima.
„Olin Waldorf-koolist kuulnud ja see huvitas, sest teadsin selle olema midagi teistsugust ja miks mitte kandideerida. Osutusin konkursis võitjaks ja asusin kooli juhataja tööle,” rääkis Anu.
Vaevalt ametikohale asunud, tuli kooli järelvalve ja palju ette-
kirjutustest lähtuvat tööd, et kooli süsteem saaks korda. Ühtlasi tunnistab Anu, et temast sai tänu sellele pea kaheks aastaks suur bürokraat. Küllap oli see omamoodi missioon, sest kool sai tähtajatu tegutsemisloa, kuid Anu mõistis, et ei taha bürokraat olla. Saadud teine vaatenurk haridusele, õigemini üldharidusele oli siiski hea kogemus.
Oma ettevõtte loomine
2017. aasta lõi Anu koos Luua kooli aegse kolleegi Raili Laasiga oma ettevõtte OÜ Yebisu Eesti. Tegelikult sai lugu alguse üle kümne aasta tagasi rahvusvahelisest projektist „Yebisu“, mis koondas endas kaheksa riigi peamiselt maastikuehitusega seotud ettevõtteid ja haridusasutusi. Projekti põhiülesandeks oli ära kirjeldada erinevate astmete töötajate kompetentsitasemed, et paremini mõista, missuguseid töötajaid töömaailm vajab ja kuidas neid koolides selleks ette valmistada „Meie oma koolitusettevõttes näeme, et lõhe töö- ja haridusmaailma vahel on väga suur ning meie oma kogemustega saame olla sillaks nende kahe maailma vahel,” rääkis Anu.
13. oktoobril kuulutas Eesti täiskasvanute koolitajate
assotsiatsioon Anu Vaageni Aasta koolitaja 2023 laureaadiks.
Oma tööd võrdleb Anu lapitekiga. Aasta koolitaja tiitel pani mõtlema, et mis need lapiteki osad siis ikkagi on.
„Esimene on seotud põhierialaga ehk eesti keele võõrkeelena õpetamine. Praegu küll vähemal määral ja tagasihoidlikumalt. Mind teatakse ja kutsutakse, aga paraku pean ajapuudusel ära ütlema,” sõnas Anu.
KEAs töötades luges Anu andragoogika kohta ja hakkas huvi tundma, et mis see on ja kellele mõeldud. Tegelikult ta juba tegeles täiskasvanute koolitamisega, küll omast tarkusest aga pärast vastava andragoogika koolituse läbimist mõistis, et just see ongi see, mida ta teha tahab. Täna omab Anu 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutset, mille taastõendamine oli eelmise aasta sügisel. Täiskasvanute koolitajate kutseeksamid toimuvad iga viie aasta tagant, et kutsetunnistust uuendada ja olla ise ajakohasel tasemel. Kaheksanda taseme saamiseks tuleks rohkem panustada teadustegevusse ja Anul liiguvad mõtted selles suunas. Lisandunud on koostöö Tartu Ülikooli eesti- ja üldkeeleteaduse instituudiga, kus ta juba viis aastat on koolitanud keelefirmade eesti keele kui teise keele õpetajaid. Samuti õpetab ta mikrokraadi programmis tulevastele koolitajatele „Täiskasvanud õppija eripära“.
Eesti keel ja maastikuehitus
Lapitekk ehk eesti keele õpetajate koolitamine ja lisaks armastus Luua ajast – maastikuehitus.
„Olen tänini maastikuehitajate liidu liige ja olnud kutseeksami süsteemi üks välja töötajatest koos Raili Laasiga. Olen ka maastikuehituse kutsekomisjoni liige,” rääkis Anu.
Töö rohelises sektoris ei piirdu ainult Eestiga. Tihe koostöö on Euroopa maastikuehitajate liiduga, kus Anu ja Raili peamiseks ülesandeks on arendada liidu koolitussüsteemi ning aidata sektori töötajatel ning õpilastel ja õpetajatel saada õpikogemusi ettevõtetes üle maailma. Viimastel aastatel on tulnud üha enam ka ise koolitada liidu ettevõtteid, mis on andnud hindamatu kogemuse näha erinevaid riike ning töökultuure.
Aasta koolitaja tiitel tuli Anule suure üllatusena. Esitati ta sellele tiitlile küll Viljandi kutseõppe keskuse poolt, mille täiendõppe osakonnaga ta on koostööd teinud, kuid tegelikult on Anu koolitajana tegutsenud üle Eesti. Enne aasta koolitaja tiitlit said Anu ja Raili mullu Aasta koolitaja Tartumaa eripreemia.
„Kui mind tänavu nominendiks esitati, siis enne küsiti nõusolekut ja esimene reaktsioon oli, et mulle pole tähelepanu vaja. Raili ütles selle peale, et üks asi on tähelepanu, aga inimesed on mind märganud ja võib-olla tasub sellele vaadata tänulikkusega. See pani asjadele teistmoodi vaatama ja ma olen siiralt tänulik, et mind on märgatud,” mõtiskles Anu.
Koolitaja töö on pingeline ja viib tihti ka väljapoole Eestit. Detsembri algul on projektikoosolek Taanis, kus teemaks on virtuaal- ja liitreaalsus ning see, kuidas seda kutseõppes rakendada.
Kodu ja pere toetus
Kõige paremaks paigaks peab Anu siiski oma kodu. Väidetavalt jäi klassivend Alaril pilk Anule pidama juba 6. klassis ja 1992. aastal nad abiellusid. Kuigi elatud on nii Kaarepere kui Pikknurmes, siis täna on kodu taas Palamuse kandis. Anul jätkub ohtralt kiidusõnu kaasa kohta.
„Ta on kuldsete kätega mees, remondib ja renoveerib, ja pole asja, mida ta teha ei oska,” kiidab Anu Alarit. Ka sõbrad käivad abis ja näiteks tänavusuvistel talgutel sai maja sõprade abiga paari päevaga värvitud. Töö on ühtlasi mõnus koosolemine ja nauding.
„Tunnistan, et vaba ajaga on kitsas, aga olen õppinud seda võtma. Samas on töö mulle ka hobi, otsin materjale, loen, võtan aega uurimiseks ja enda kurssi viimiseks. Juhul, kui stress peaks peale tulema, siis seda maandab aed, kus käsipidi mullas saab olla. Stress kipub tulema sellest, et kuna mu tegevust saab lapitekiks nimetada, siis kõige väsitavam ongi mitme asja vahel ümber lülitumine. Kui ise piiri ei tõmba, siis vahel märkad, et ma pole enam ma ise,” oli Anu veendunud.
Anu on elus palju saatnud muusika. 90ndatel aastatel tegutses Palamuse kultuurimaja juures kapell, kus Anu kaasa lõi. Olid põnevad ajad, piirid läksid lahti ja nii sai kapelliga küll Soomes ja Rootsis sõprusvaldadel külas käia. Kapell osutus nii popiks, et esineda tuli ka kohvik-klubi õhtutel tantsubändina. Luual juhendas Liia Koorts õpetajate bändi ja sealgi lõi Anu kaasa.
„Praegugi tunnen puudust laulmisest ja tantsimisest, kuid momendil elu ei võimalda
regulaarselt proovides osaleda. Kui aga mingi nn hullumeelne idee tuleb, siis olen küll valmis kaasa lööma.”
Waldorf-kooli aegadest meenub seik, kui JJStreet tantsukool kutsus Tartu üldhariduskoolide direktorid kokku ja neile õpetati tänavatantsu. Kulminatsiooniks oli tänavatantsuga üles astumine septembris, kui Tartu linnas kooliaastat alustati. Asi hakkas meeldima ja tänu tantsukoolile osalesime ka Vanemuise etenduses „Alice imedemaal”. „Olen Vanemuise laval tänavatantsu tantsinud,” naeris Anu ja jätkas: „Aga hiljuti sain sealsamas Vanemuise teatris, vaadates etendust „Hüljatud” väga suure elamuse. Mikk Saar peaosas, näitlejameisterlikkus, lavakujundus, muusika – nautisin seda kõike väga.”
Ühel hommikul kodus kohvi juues ja raadiost uudiseid kuulates küsis Anu kaasa Alar retoorilise küsimuse, et mis on tema suur panus elus. „Mõtlesin … tänu Alarile olen saanud teha elus seda, mida praegugi teen ja armastan. Alar on olnud väga toetav alates hommikupudru keetmisest kuni autojuhiks olemiseni välja. Olen tänulik poeg Arlisele, kes on juba täiskasvanud ja töötab Tallinnas digiturunduse ja analüütika valdkonnas ning on mulle nii sõber kui mõttekaaslane, ning emale, kes on alati toeks. Samuti olen tänulik Railile. Sain küll aasta koolitaja tiitli, kuid see on meie ühine tee ja oskus koos, hoolimata oma suurtest erinevustest, tegutseda. Oskus olla tänulik ja seda välja näidata on minu väike panus kõige eest, mida elu on mulle pakkunud,” ütles Anu.
Anu Vaagen
Sündinud
6. aprillil 1971 Vokas
Haridus:
1978–1983 Toila 8-klassiline kool
1984–1989 Palamuse keskkool
1990–1995 TÜ filosoofiateaduskond
Töö:
1997–2006 Kesk-Eesti Arenduskeskus KEA Erakool
2006–2016 Luua Metsanduskool
2016–2017 Tartu Waldorf-gümnaasium
2017 – …. OÜ Yebisu Eesti
Pere:
Abielus, perekonnas täiskasvanud poeg
