Kui emadepäeval ootas Jõgevamaa aasta emaks valitud Karina Kaarepere kolmandat lapselast, siis hilinenud jõulukingituseks saab ta neljanda lapselapse, sest tema keskmise poja peres on jaanuari algul oodata teist last.
Karina on üks paljudest pereemadest, kes saadab veel praegugi jõuludeks ja uueks aastaks kaugel elavatele tuttavatele-sugulastele postkaarte. “Paljud neid enam ei saada. Aga kaarte saada on ka hästi tore! Meil on seinal üks koht kohe nende jaoks.”
Perele aasta tähtsaim püha
Jõulud on tema perele aasta tähtsaim püha. “Niikaua kui mina mäletan, on meie majas jõulude ajal kuusk ikka toas olnud ja päkapikud käinud ja kangesti vanaisa moodi jõuluvana. Ei mäleta, et sel ajal paks kardin akna ees oli, aga võib-olla siiski oli, lihtsalt laps ei pannud tähele. Kuusk oli suur ja keset tuba ja ehted olid imelised ja väga õrnad! Ju ma selle sära siis sealt kaasa olen toonud. Ja tahan seda nüüd kõigile edasi anda. Aga kogeme ikka ja jälle, et olgu sära kui palju tahes, kõige tähtsam on ikka, et me oma lähedastega koos saame olla ja seda rahu nautida. Ja jõulukontserdid koos perega on ka toredad! Seekord olid “Kõrsikud”, aga võib-olla jõuame kusagile veel.”
Karina ütles, et nende pere jõuluaskeldused algavad juba esimese advendiga. Alati on toas suur, laeni ulatuv kuusk, lapselapsed lausa nõuavad seda. Kuusk tuuakse tavaliselt 23. detsembril tuppa, sest 24. hommikul tulevad lapselapsed ja hakkavad ehtima. Tavaliselt lähevad nad omavahel tülli ja lõpetama peab keegi täiskasvanud majalistest.
Lastelaste sussid on nagunii seinal ning ka tütar Laura tõi oma sussi välja hoolimata sellest, et ta on juba täisealine. “Ta ütles mulle, et ema, seni kuni kodus elan, toon ikka sussi ka.”
Küünlaid kulub jõuluajal palju
Kuusel põlevad Saarevälja talus alati tavalised küünlad, elektriküünlad on ainult õues. Küünlaid kulub jõulude ajal palju, need peavad igal pool ja igal ajal põlema.
Jõululaual on alati traditsiooniline eestlaste jõulutoit – seapraad ja hapukapsad. “Vahel olen teinud juurde kana ning kala. Värske kala ostan Härjanurme kalatalust,” rääkis Karina. Alati peab olema ka rosolje, sült ja pasteet. Paaril viimasel aastal pole Karina sülti ja pasteeti teinud, sest süüa saab liiga palju. Kuidas tänavu jõuab, ta veel ei tea. Piparkooke teeb Karina samuti ise, ka taina. “Neid teeme siis, kui kuusk on ehitud. Lapselapsed kaunistavad, ise segavad võõba. Magustoiduks on tavaliselt paks kissell vahukoorega, mõnikord tehakse ka kringlit ja torti. “Kõht pole lõputu, sinna ei mahu ja sellepärast me ka väga palju toitu ei valmista.”
Aastaid on peres käinud ka jõuluvana, kuid mõnikord jätavad päkapikud ukse taha kingikoti. Viimastel aastatel ongi kott ukse taga olnud. Vahel toovad päkapikud kingid ka kuuse alla. Juba aastaid teevad pere vanemad liikmed omavahel loosipakke, nii saab igaüks ühe paki.
Pere käib jõululaupäeval traditsiooniliselt ka saunas. Tavaliselt tegutsevadki päkapikud saunaskäimise ajal.
Taanis käies ostis Karina sealt igasuguseid jõulukaunistusi. Kaaslased imestasid, et mida ta nendega teeb. “Meil on jõululaual päris palju kõikvõimalikke kaunistusi. Lisaks roosimaaniale on mind tabanud nüüd linnumaania, olen ostnud neid nii kuusele kui ka lauale. Ingleid on mul ka. Kokku on neid üle 30, need on aasta läbi riiuli peal. Päkapikke ja kellukesi on meil toas igal pool.”
Pühad saavad väga kiiresti läbi
Mõni ütleb, et jõuluaeg on väga pikk ja tingel-tangel hakkab ära tüütama. “Minu meelest pole, pühad saavad väga kiiresti läbi. Ka poodide virvarr ei häiri mind enam. Poes pole mul eriti aega käiagi. Kinke varun varakult ja kui ei oska valida, siis ostan kinkekaardi.
Lauljaid meie peres eriti pole, sellepärast me jõululaule ei laula, kuulame head muusikat.
Kirikus käime, aga mitte igal jõululaupäeval. Kui õhtusöök söödud, siis läheme surnuaeda ja paneme küünlad põlema. Jõululaupäev on meie pere jaoks ka kurb päev, sest minu abikaasa suri just jõululaupäeval. Surnuaeda läheme alati pimedas, siis on ilus vaadata põlevaid küünlaid.
Esimesel ja teisel pühal käivad noored külas. Mina keeran nendel päevadel end teki sisse, võtan raamatu ja loen. Juba kaheksandat aastat olen vana aasta õhtul tööl. Siis lähevad noored ära ja mina olen lastega. Tavaliselt on mul ka jõululaupäeval n-ö töö kodus kaasas: mõni lastekodulaps, kes pole pühadeks kuhugi plaaninud minna, ei ole Siimustis, vaid tuleb minu juurde koju.”
i
HELVE LAASIK
