25.–29. märtsini 1949 viidi Nõukogude Liidu partei-ja riigivõimuorganite, repressiivasutuste ja nende käsilaste eestvedamisel läbi operatsioon Priboi, mille tulemusena saadeti sadu tuhandeid elanikke paljudeks aastateks välja Nõukogude Liidu kaugematele aladele.
Küüditatute hulgas oli kulakuks tembeldatud edukaid taluperemehi, kuid enamik välja-saadetuid olid naised, vanurid ja lapsed. Oma mälestustele tuginedes rääkis 20. sajandi ühest suuremast inimsusevastasest kuriteost Palamuse kandi taluperest võrsunud Aadu Koll, kes hiljem töötas mitmes juhtivas ametis metsamajanduses ja oli pikka aega Pikknurme metsaülem.
Teie peres algasid kurvad sündmused juba 1945. aastal, kui küüditati teie isa. Milles seisnes tema süü?
Mäletan isa arreteerimist väga selgelt, olin siis kuueaastane. Ühel oktoobrikuu päeval aastal 1945 olime ametis viljaredelite põllult äravedamisega. Veidi enne lõunat märkasime suurelt maanteelt meie taluni suunduval teel hallides sinelites tääkidega vintpüsse kandvaid mehi. Isa läks rahulikult taluõuele, sidus rakmetes hobuse talliukse küljes olevale aasale, et saaks hiljem tööd jätkata. Mina varjusin ja jälgisin sündmusi ohutust kaugusest.
Veidi aja pärast nägin, kuidas see seltskond viis isa endaga kaasa. Hobune jäi talli ette. Isaga kohtusime alles kümne aasta möödudes.
Mis süüks pandi, ei saanudki teada. Ega siis mingit süüd vaja olnudki, kui kellelegi jalgu jäid.
Millal tuldi märtsiküüditamisel ülejäänud pereliikmetele järele? Kuidas tajusite toona kümneaastase poisina toimuvat?
Meie pere küüditamispäev oli 25. märts. Sel päeval oli just kavas siga veristada, mis ära jäi. Noor lehmake suutis vasika ära sünnitada. Lüpsmiseks ja vasika jootmiseks aega ei antud. Tuli paluda abi naabrimemmelt, kes oli meile külla tulnud.
Küüditajad jõudsid meile hommikul parasjagu söögiajal, mis jäigi lõpetamata. Õnneks ei suutnud auto sulanud lume tõttu kohe õue sõita ja tekitas manööverdades müra. Üks vendadest, kes õppis Tartus keskkoolis ja oli koolivaheajal kodus, jõudis seetõttu läbi akna varjuda. Meie poistepere ainuke õde ei olnud kodus.
Toimuva hindamiseks ei ole sõnu, teadmatus ja must masendus tuleb ette, kui neid sündmusi meenutada. Toimuv jäi arusaamatuks.
Mis on meeles küüditamise aja meeleoludest Jõgeva raudteejaamast, mis oli Eesti üks olulisemaid küüditamispaiku?
Mis oli küüditamise põhjus? Vastust ei ole. Küüditati kulaklike majapidamisi. Kulakliku majapidamise mõõtu ei andnud meie elamine kuidagi välja. Meie pere omanduses oli ½ normaaltalust üldpindalaga 27 ha, millest põllumaad oli 14 ha. Töö tehti ära oma perega, võõrast tööjõudu me ei kasutatud. Ometigi oli valla ametnike suva järgi antud meile kulakliku majapidamise tiitel.
See andis võimaluse suurendada makse, rakendada metsa ülestöötamisel suuremaid norme jms. Vanem vend, kes pidi 16-aastaselt peremehe ohjad üle võtma, ei leppinud valla võimude ülekohtu ja omavoliga. Tartu maakonna valitsus isegi tühistas Kuremaa valla otsuse kulalikuks majapidamiseks tunnistamise kohta. Kõik see nõudis aga palju aega, suurendatud koormist tuli taluda mitu aastat.
Võib-olla oli see üks põhjus, miks meie pere küüditamisele kuuluvate perede nimekirja paigutati ja kulakliku majapidamise sildi all küüditati. Jõgeva raudteejaama jõudsime õhtuhämarikus.
Kas teie pere tundis mõnda küüditajat nägupidi?
Kõik küüditajad olid tuttavad. Tõlk oli kooli ajalooõpetaja, küüditaja valla partorgi elukaaslane ja vanema venna endine klassi-kaaslane oli relvastatud valve ülesandes.
Kaua teie teekond Siberisse kestis?
Raske on hinnata teekonnaks kulunud aega, kuid kusagil mälus seisab saabumisajana nagu 9. või 10. aprill. Igatahes oli teekond vaevarikas ja kurnav: olime teel ebainimlikes tingimustes üle kahe nädala. Teekond venis pikaks, sest kaugus raudteejaamast oli üle 180 kilomeetri pikk ning läbimiseks kasutati traktoreid, mis pidevalt lagunesid. Viimane osa mindi juba hobustega ööpimeduses.
Teie pere küüditati Severnõi rajooni Novosibriski oblastis. Kuidas kohalikud teisse suhtusid, kuivõrd oli tunda negatiivset suhtumist või ka abivalmidust?
Kohalikud elanikud ei paistnud negatiivselt suhtuvat. Ema valdas vene keelt, mis oli meile suureks eeliseks võrreldes teistega. Elamiseks saime kaua tühjalt seisnud majakese, ühekordsete aknaraamidega veidi kaldu vajunud hoone.
Kuidas kulges uues elukohas koolielu, millega oli kõige raskem harjuda?
Palamusel käisin 2. klassis. Siberis alustasin uuesti 1. klassist, tähthaaval, palju tuli pähe õppida. Aga üldiselt polnud kurta. Meie elukohaks oli alev, kus oli esialgu neljaklassiline kool, mis peatselt kujunes 7-klassiliseks. Keskkoolis õppimist alustasin juba rajoonikeskuses Severnojes.
Mitu klassi Siberis lõpetasite? Millega tegelesid teie pere teised liikmed?
Lõpetasin 8. klassi 1957. aastal. Minust vanem vend töötas lõpuks autojuhina, teine vend tegi tööd traktoristina, ema käis põllutööl.
Kuivõrd tekkis pärast Stalini surma 1953 märtsis lootus, et olud lähevad nüüd pikkamisi vabamaks?
Stalini surmaga ei osanud esialgu mingit lootust hellitada. Aastatega läks elu siiski kergemaks. Paranesid elutingimused, ehitasime endale aida, lauda, ehitusjärgus oli saun, kohal olid juba uue maja palgid.
Millal jõudsite Siberist Eestisse tagasi? Kui raske oli sünnimaal uuesti elu alustada?
Saime vabastamisteate juunis 1957 ja Eestisse jõudsime augustis. Soov oli õppeaasta alguseks kooli jõuda. Alustasin taas hiljuti avatud Palamuse keskkooli 9. klassis ja lõpetasin I lennu koosseisus 1960. aastal. Raskusi ei ole meie pere kartnud.
Kolhoosi esimees paigutas meie kodus elanud üürniku ümber. Oktoobrikuus olime tagasi Pällol, oma sünnitalus. Ees ootas maja taastamine, milleks ulatasid abikäe endised naabrid.
Kuuldavasti olete koos vendadega karmi minevikku meenutuseks Siberi tee uuesti ettevõtnud?
Käisime vendadega Siberis 1999. aastal, mil märtsiküüditamisest möödus viiskümmend aastat. Olime taas oma kunagises elukohas ja korrastasime isa haua. Ka küüditamisest pääsenud ja Eestisse jäänud vend oli meiega Siberis.
IMRE ERIMAA
