Sortside saladuste paljastaja, kommunistide kuritegude rahva ette tooja Mart Arold ulatas hoovi vastu tulles terekäe. „Teeme nii, et täna ei kakle,” muigas ta. Maaliline paik Voorel, kus Mart Arold elab, pakub hingele tasakaalu, siin tunduvad olevat ideaalsed tingimused vaimutööks. Nii palju oleks veel vaja teha. Jätkuks vaid aega ja jõudu, viimaseid aga tuleb jagada raske haigusega.
Muidugi ei ela Arold Voorel juhuslikult. Siit on pärit tema isapoolne suguvõsa. Koolmeister oli nii vanavanaisa Mihkel kui ka vanaisa August-Erik, kellele praeguse Voore Põhikooli ette ka mälestuskivi on pandud. Tegemist on Eesti ühe vanima haritlaste-õpetajate suguvõsaga, teadaolevalt vähemalt viis sugupõlve. Ka kohanimi Voore pärineb August-Erik Aroldilt.
„Küll aga keeldus KOV valimistel minult mäekõrguselt lüüa saanud Voore põhikooli direktor Reimets mind eriharidusele vaatamata kooli tööle võtmast,” lisas Mart Arold.
Pooleldi metsavend
Isa Uno Aroldit nägi Mart ametlikult ja avalikult alles oma 10. sünnipäeval 1954. aastal.
„Mina sain aru, et mu isa varjatakse. Ma isegi piilusin sinna varjendisse sisse. Isa nägi mind poisikesena jooksmas ja kindlasti kartis, et ma võin ta avastada. Me mõlemad mängisime topeltmängu ja hiljem ei rääkinud sellest teineteisega elu lõpuni. Ennast 10 aastat varjanud mees oli välja tulles juba murtud inimene. Muide, ta lahendas metsavennana ajaviiteks kõrgema matemaatika ülesandeid,” rääkis mees, kes elas poisikesepõlves ise ka kui pooleldi metsavend.
Mart Arold nägi ilmavalgust 1944. aastal, mil tema ohvitserist isa lõpuks Pitka-poiste ridades punastele vastu pani.
„Isa oli punavõimu tulles Tondi sõjakoolis ohvitseripraktikal. Ainsaks avalikult vaenulikuks alluvaks oli olnud vaid Arnold Meri. Auto-tankirügement keeldus punastele relvi loovutamast. Tulistamiseni asi ei läinud, aga nad kõik saadeti laiali;” jutustas Mart Arold.
Saksa ajal tegutses isa Uno Arold Omakaitses kompaniiülemana. Legaliseerumisel talle veretööd ei inkrimineeritud.
Isa sõjateest kuulis poeg alles Eesti Vabariigi päevil. „Oli väga segane aeg. Sinimäed olid juba langenud, kuid loodeti Atlandi hartale, mis lubas taastada sõjaeelsed piirid. Tol ajal andsid propagandasaatjad täiesti vastupidist infot. Nii väideti, et Inglise dessant olla juba maandunud, pidage vastu. Teised kutsusid kodusid põletama ja Läände põgenema. Ka Pitka- poisid hajusid, kui oli selge, et inglased ei tule.”
Kõige küüditatum vald
Miks pere Eestisse jäi ega lahkunud, Mart Arold ei tea. Küll selgus hiljem, et NKVD oli uskunud perekonna hulljulget valet Uno Aroldi väidetavast teenistusest Punaaarmees, mistõttu „punaarmeelase“ perekonda ei küüditatud.
Poeg on parteiarhiivis lugenud Mustvee KGB ülema Tulpi eriteateid Käbinile ja Müürissepale ning ENSV NKVD ülemale seoses „bandiit“ Uno Aroldi legaliseerimisega.. Neist viimases rõhutatakse agent “Ly” erilisi teeneid. Tema teene on muide ka see, et Voore vald on küüditatute suhtarvu poolest Eestis esikohal, küüditati koguni iga kaheksas!
„Rääkisin „Ly“ kohta loetust justkui möödaminnes ka asjaosalisele enesele ilma vähimagi vihjeta. Ta hakkas sõna „Ly“ kuuldes sõna otseses mõttes minu kintsu kaapima ja paitama, seletades, et teda olevat piinatud jne.”
Küüditamiste asjaolusid üksjagu uurinud Mart Arold ei ole nõus sageli räägitava jutuga, et ega venelased polekski küüditanud, kui eestlased poleks kaevanud, jne.
„Tegelikult oli eesmärgiks rahva aktiivsema osa hävitamise protsentuaalne plaan. Mõnikord ostsid rikkamad end kulakuks tegemisest vabaks ning nende asemel saadeti väidetavate rahvavaenlastena pooljuhuslikke inimesi. Olen lugenud märtsipleenumi stenogramme. Seal tunti muret, et liiga vähe on tunnistatud kulakuteks. Üksikinimese saatust mõjutasid muidugi ka pealekaebajad, kuid määravaks oli STALINLIK PLAAN, mis tuli täita ja ületada. Minu raamatuke „Märtsivapustused“ on tegelikult esimene küüditamisteemaline allikapublikatsioon Eestis,” täpsustas Mart Arold.
Lugedes Voore kommunistide parteikoosolekute protokolle, on ta leidnud palju kirjaoskamatuid ja rumalaid tekste vaimus “võitlust kotanlike elementidega tuleb pidada indivituaalselt”. Rahvasuu kinnitab, et Voore kooli viimane direktriss oli jälginud oma ametiaja lõpuni, et laste riietuses ei oleks sini-must-valget kombinatsiooni.
Mart Arold tunnistas, et just punamõrtsukate aruandeid ümber kirjutades tekkis tal eriline austus emakeele vastu. Sortside-seerias on ta loetavuse huvides enamiku kirjavigadest toimetamisel siiski kõrvaldanud.
„Ma olen terav, kui asi puutub poliitikasse ja emakeelde,” tunnistas ta. „Mulle on omane tekstikriitiline lugemine, see on omamoodi professionaalne kretinism, sest võõras tekstis näeb kohe vead ära.”
Väga raske materjal
Mart Arold ei oska öelda, kui palju väärtuslikke tunde oma eluajast on ta veetnud arhiivides ja hiljem seda jälkust ümber kirjutades, ent tänaseks on lugejate laual 12 kogumikku kommunistide eneste allkirjastatud usutlusi omaenese sõjaeelsetest „vägitegudest“ sarjas „Sortside saladused – kommunistid kutsetööl“. (Sarja viimane, st 13. raamat on lõppjärgus.)
Tõnismäele parteiarhiivi minnes teadis Arold kindlalt, et seal säilitatakse hävituspataljonlaste tegevuse aruandeid, sest Punaarmee tagalas töötas 1942. aastal Hans Kruusi juhtimisel ajalookomisjon, mis talletas hävituspataljonlaste ja juhtivate parteitöötajate mälestusi nende tegevusest Eestis 1941. aasta suvel. Ometi kinnitati talle terve aasta, et niisuguseid materjale polevatki olemas. EK(b)P KK VIII pleenumi (Märtsipleenumi) otsuse redaktsioonikomisjoni koosolekute protokollid olid aga koguni arhiivi direktori isiklikus seifis.
„Algul võtsin neid materjale tavalugejana, kuid vajusin ära. Nüüd töötlen seda kui masin. See on samasugune kalestumine nagu arstil surma ees,” tunnistas Arold, kuid lisas kohe: „”Sortsid” on kohutavamad kui „Eesti rahva kannatuste aasta”, sest asjaosalised ise uhkustavad kordasaadetuga,” rääkis Mart Arold ja luges iseloomuliku stiilinäitena ette katkendi ühe punakuradi jutustusest: „Ülekuulamise ajal lasti minul teise seltsimehega Saadjärve koolimaja taga metsas kaevata haud, mille juurde viisimegi pärast ülekuulamist kolmekesi Partsu, sidusime tema silmad sini-must-valge lipuga ja pistsime vöö vahele veel mõned sini-must-valged lipud ja lasksime mehe maha pärast öösel kella 12-t. Haua ajasime korralikult kinni.”
„Isegi rääkida ei saa sortsidest kaua, hakkab ära keerama…” tõdes Mart Arold.
Kui sellised kiitlemised olid kirja pandud eesti keeles, siis nn Märtsipleenumi stenogrammid tuli eesti keelde tõlkida. Seda tegi Mart Arold koos Jaan Isotammega ja avaldatud on need järjeloona ajakirjas „Akadeemia”. (Märtsipleenum oli 1950. aastal, seal pandi pukki Käbin jt seltsimehed.)
Olles läbi töötanud tohutu hulga materjali, pole ime, et Mart Aroldi peas tekivad kohe seosed, kui endised nuhid, kommunistid ja tšekistid nüüd värvi vahetatuna taas pinnale ujuvad ja nõretavaid kõnesid peavad. Aga äsja vastu võetud isikuandmete kaitse seadus välistab suuresti niisugused publikatsioonid. Pealegi kulub kogu jõud nüüd sarja “Kaitseliidust Omakaitseni” koostamisele, millest on seni ilmunud kolm kogumikku ning neljas on küljendamisel.
Mittekolhoosnik oli paham
Parteiarhiivis on Mart Aroldi sõnul aga veel eraldi huvitav fond – kodanike kirjad. Nii kurdab aus nõukogude kodanik tädi Maali, et saksa käsilase Juuli kulakust lehm sööb ristikut nõukogude võimule vaatamata jne. Omal ajal on Mart Arold avaldanud “Luubis” terve rea niisuguseid totrusi Vadi külast.
Nõukogude kord lõi ka nõukogude inimese, punase pärisorja, kes oma orjahinges kadestas ja vihkas maal elavaid mittekolhoosnikke. Ometi oli ühiskonna funktsioneerimiseks ka neid vaja.
„Mäletan 3 klassi haridusega brigadiri, kes meie köögis purjuspäi meie lehma karjamaast rääkides räuskas, et “vahel läheb kohe uni ära, kui mõtlen, kui kõrge koha peale nõukogude võim on mind pannud.”
Meie peres kolhoosnikke ei olnud. Kuigi isa tegi EPT töölisena ka samale kolhoosile uudismaad ning ema töötas arveametnikuna kohalikus koolis, kus õppisid põhiliselt just kolhoosnike lapsed, olime paljude kolhoosnike silmis pursuid, sest “nad kuradid elavad kui mõisnikud; isegi heki on istutanud”.
Esimesed väikesed kolhoosid olid aga elujõulised, talurahval oli veel säilinud peremehetunne ning loodeti, et vene värk kaua ei kesta. Tasapisi mandus kõik. Elu hakkas veerema pudellaagritel, kodust valvepudelit oli vaja, sest loomaarst ei tulnud muidu välja. Seejärel tulid pudelinäljas igasugused kolhoosi väiksemad asjamehed viljaga, väetisega, tsemendiga jne. Aga ka end meie ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks nimetav kompartei rääkis pidevalt ühiskondlikest tarbimisfondidest.
Viimase löögi töökultuurile andis Rüütel, kui ta oli EKP KK põllumajanduse sekretär. Siis algas mujalt tulnud tööjõu suunamine põllumajandusse, sest maale saadeti tihtipeale see kõige viimasem lontu. Nõukogude rubla ei püsinud mitte kullal, vaid viinal, st pudelekvivalendil. Sellest siis ka paljud tänased erikoolid – eelkõige joodikute lastele.
Võimude vahetus meenutas tükati tsirkust ning kahjuks ei ole meil ikka veel seda õiget peremehetunnet. Väline värvivahetus aga on käinud sedavõrd kiiresti, et eilsed raevukad kodanliku natsionalismi vastu võitlejad loovad täna rahvusliku leppe sihtasutusi ning eilsed komparteilased laulavad täna isetegevuslastena küüditatute ja poliitvangide kokkutulekutel…”
Laupäevak KGB Peakorteris
„Mina olin kindel, et Nõukogude Liit kukub kord majanduslikult kokku. Olin nii palju Venemaal ringi rännanud ja ekspeditsioonidel käinud, et mulle oli see täiesti selge – see ei saa lõpmatuseni kesta. Aga ma ei olnud kindel, kas minu silmad seda näevad,” rääkis Mart Arold, et uuris füüsikuna looduskeskkonna saastatuse geofüüsilisi aspekte.
„Teadustöö on looming ja eneseteostus. Olin ka naiivne, sest ma lootsin, et saan ära tõestada, et Eestimaa on nii reostatud, et siia ei saa enam uusi tehaseid juurde rajada,” muigas N. Liidu tööasjus läbi rännanud mees.
„Olen Moskvas vähemalt sada korda käinud, see on mulle nagu kodulinn. Tihti käisin kuulsas Lenini-nimelises Keskraamatukogus lugemas. Ekspeditsioonide jaoks Vilsandi saarele kui NSVL piiritsooni piirivööndis asuvale saarele tuli igal aastal kas Riiast või ka otse Moskvast ühekordne luba saada. Kord otsustasin Moskva kasuks. Läksin, Koobi allkirjaga paber taskus, otse Lubjankale KGB Peakorterisse. Juhatati Riiga ja vabandati ajapuudust eelseisva laupäevakuga. Juhtusin siis lolli peaga küsima, kuidas nad seda teevad. Midagi niisugust aga ei olnud kurikuulus KGB kogu oma verise ajaloo jooksul kuulnud. Seetõttu sai Tartu Julgeolek ilma mingite selgitusteta korralduse minu ekspeditsioonide kohta aruande esitamiseks. “Julged poisid” olid ise hirmul, sest ei teadnud, milles asi. Pidasin ühele seltsimehele pika loengu aeroionisatsioonist ja pärisin, milles asi. Kui kuulis, et olin Moskvas otse Lubjankal luba küsimas käinud, siis oleks vaat et musi antud. Küllap arvati, et nad on midagi väga olulist maha maganud ning nüüd hakkavad pagunid lendama.”
Ajas ja ruumis üksjagu rännanud mehena võiks Mart Arold veel palju jutustada, kuid ta arvab, et lugejaid tuleb säästa.
JAANIKA KRESSA
