Tänavu talvel möödus 125 aastat arsti ja sõjamehe, Vabadusristi kavaleri, kolonel Hans Silbermanni sünnist.
Hans Silbermann sündis 1886. aasta 17. jaanuaril Viljandimaal Pajusi vallas Kalana külas Otisaare talus kirikuvanema kaheksalapselise pere viimase lapsena. Alghariduse sai Kalana külakoolis, õppis edasi Eesti Aleksandrikoolis Põltsamaal ning Treffneri gümnaasiumis Tartus.
1905. aasta kevadel andis ta Peterburis gümnaasiumieksami ja astus sama aasta augustis Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Juba õpingute algul oli astunud Eesti Üliõpilaste Seltsi, kuid lahkus sealt mõni aeg hiljem ning otsustas koos mõttekaaslastega asutada korporatsiooni Sakala, mille konvendihoone krundi üks kinkijaist ta 1910. aasta veebruaris oli. Lõpetas 1912 ülikooli ja töötas samast suvest Viljandis arstina.
Vabadussõja lõpuni 2. diviisi arst
Kaks aastat hiljem mobiliseeriti Silbermann Esimesse maailmasõtta ja määrati 97. tagavarahospidali nooremordinaatoriks. Jaanuaris 1916 viidi ta üle 701. Ühendhospidali nooremordinaatoriks ja edutati aasta hiljem 63. Siberi Kütipolgu vanemarstiks.
1917. aasta novembris tuli Silbermann kodumaale ja sai Viljandis paiknenud 2. Eesti Polgu vanemarstiks. Oli sellel ametikohal 1918. aasta kevadeni, mil väeosa Saksa okupatsioonivõimude poolt laiali saadeti.
Vene armees teenides oli Silbermanni autasustatud Püha Anna
Vabanenud sõjaväest, töötas ta mõnda aega Viljandis linna-arstina ja linnahaigla juhatajana. Vabadussõja hakul, novembris 1918 asus 2. jalaväepolgu vanemarsti kohale, kuid juba sama aasta detsembris määrati ta 2. diviisi arstiks, kellena oli ametis sõja lõpuni.
Iseseisvusvõitluses osutatud teenete eest pälvis ta valitsuse otsusega 1920. aasta 25. augustist Vabaduse Risti I liigi 2. järgu. Vabaduse Ristile lisandus veel 50 000 marka.
Pärast Vabadussõda jätkas Silbermann teenistust 2. diviisi arstina ja jäi sellele ametikohale kogu järgnevaks iseseisvusperioodiks. Septembris 1920 omistati talle sõjaväeline aukraad sanitaaralampolkovnik, mis alates novembrist 1922 hakkas kandma nimetust sanitaarkolonelleitnant.
Täiendas end Leipzigi Ülikoolis
Maist kuni oktoobrini 1921 täiendas Silbermann end Leipzigi Ülikooli juures. Sama aasta kevadel abiellus ta Thea-Iida-Marie Hahniga (sünd Adler 1900-1935). Perre sündis viis last: Asta-Margareete (1922–81), Hans-Olaf (1923–74), Lilian-Maret (1927–76), Agda-Thea (1931) ja Thea (1935).
Veebruaris 1927 järgnes ülendus sanitaarkoloneliks, mis 1939. aastast hakkas kandma nimetust kolonel med. Lisaks diviisiarstina töötamisele tegutses Silbermann märtsist 1924 ka 2. diviisi laatsareti ülemarstina, samuti oli ta erinevail aegadel kaitseväe tervishoiukomitee ja kõrgema arstliku pensionikomitee liige.
Rahuaastatel soetas Hans Silbermann Tartumaal Raadi mõisast 38-hektarilise talukoha, mis sai nimeks Tila talu ning kuhu lasi ehitada kõik talupidamiseks vajalikud hooned. Tila talu uhkest elumajast, mis Teise maailmasõja käigus kannatada sai, on avaldatud pilt ka möödunud aastal ilmunud Heiki Pärdi koostatud koguteoses “Eesti taluhäärberid”.
Lisaks paljudele ühiskondlikele ametitele oli kolonel Silbermann ka Tartu Rotary Klubi üks asutajaist 1932. aastal ning klubi president aastal 1936/1937.
Teise maailmasõja ajal Siberis
Oma sõpruskonnas oli Hans Silbermann tuntud ja lugupeetud kui suur jahimees ning loodusearmastaja.
Pikal rahuajal jõudsid Silbermanni rinnale mitmed aumärgid, nagu Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II ja I aste, Kotkaristi
Septembris 1940, kui 2. diviis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt likvideeriti, määrati Silbermann 22. Territoriaallaskurkorpuse 182. laskurdiviisi sanitaarteenistuse ülemaks polkovniku auastmes. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkedes tuli ka Silbermannil koos oma väeosaga taganeda Värska laagrist Venemaale. 1941.aasta 14. juulil sai ta Staraja Russa all Saksa lennuväe rünnaku ajal peast ja vasakust käest raskelt haavata. Ta evakueeriti Siberisse ja oli kuni 1942. aasta septembrini ravil Novosibirski ning Omski sõjaväehaiglates. Seejärel teenis ta vanemarstina 63. Eesti Tagavarapolgus, kusjuures 1943. aasta juunis alandati teda auastmes alampolkovnikuks.
Saabunud küll 1944. aasta sügisel Eestisse, pidi jätkama siiski teenistus Punaarmees kuni novembrini 1945. Sõjaväeteenistusest vabanenuna asus ta tööle Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna sõjaväemeditsiinilise ettevalmistuse kateedri juhatajana. Maist 1949 lahkus ta seniselt ametikohalt omal soovil ning oli järgnevalt Tartu linna tervishoiuosakonna raviprofülaktika inspektor. Alates veebruarist 1950 töötas Silbermann Tartu Sanitaar-epidemioloogiajaamas osakonnajuhatajana.
Mälestuskivi Kalanas
Hans Silbermann suri 1960. aasta 2. juunil </span>Tartus infarkti. Ta maeti Tartu Maarja koguduse Raadi kalmistule. Koloneli haual avati 1992. aastal tütar Agda-Thea Oksa eestvõttel Heinz Valgu kujundatud hauatähis.
Väärib märkimist, et praeguse Jõgevamaa Pajusi valla Kalana külas asuva Otissaare linnamäe jalamil avati 2006. aasta 6. septembril koloneli auks mälestuskivi. Ka selle rajamise eestvedajaks oli tütar Agda-Thea Oks.
Hans Silbermanni abikaasa Thea-Iida-Marie suri juba iseseisvusajal. Poeg Hans-Olaf teenis Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes. Sõja lõpul langes ta Saksamaal liitlaste kätte vangi, kust vabanedes asus elama Kanadasse ning töötas arstina. Ka tütar Asta-Margareete töötas Rootsis arstina. Teine tütar Lilian-Maret oli Tallinnas meditsiinitöötaja, kolmas tütar Agda-Thea töötas õpetajana samuti Tallinnas ning pere noorim tütar Thea pidas Tallinnas ökonomisti ametit.
i
JAAK PIHLAK
