Rahvaid ja maailmu
hoiab koos vaid arm.
Armastuses ilmub
vägevus ja tarm.
(Ad Astra. Laul tähtedest, armastusest ja kodumaast)
Tänavu, Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal, tuuakse lõpuks kodumaale meie poeeside kuning Henrik Visnapuu, kelle maised säilmed on juba üle poole sajandi viibinud võõral mandril ja Suurt Kojutulekut kannatlikult oodanud.
“Kustunuks ta elu kodumaal, siis, kui see oli veel vaba, magaks ta nüüd Kloostrimetsas. Selles oleks midagi kohutavalt lõplikku: Surnud ja maha maetud. Aga nüüd seisab tal midagi veel ees, ta on ootel ühes elavatega,” kirjutas kirjanik Pedro Krusten oma mälestusteraamatus “Kaugelviibija käekõrval”, mis ilmus Lundis 1957. aastal ehk kuus aastat pärast luuletaja lahkumist.
Kunagi nii tuntud, et veel põgenikelaagriteski noored naised ja tütarlapsed ta poeese peast teadsid, on Visnapuu meile nüüd taasavastatav peamiselt just selle mälestusteraamatu kaudu, sest sama raamat mälestustest Henrik Visnapuust paguluses on uuesti trükitud ka vabanenud Eestis.
Tänu Krustenile saame pildi, kuis poeet sattus põgenedes mitte turvalisse ja kodusena paistvasse Rootsi, vaid põgenikelaagrisse Saksamaal. Samasugune kaotuseraskus, mis läbi elatud juba Eestis, tuli üle elada ka seal. Maailm oli hävimas ja suur poeet valas selle tunde lauluks.
Me tõuseme ajahauast
Olles Eesti Vabariigi ajal oma luuletusis olnud samaaegselt nii kriitiline kui riigitruu, laiendas poeet lindprii rändurina oma haaret, lauldes nüüd mitte enam Estlantisest või Maarjamaast, vaid Baltoskandiast.
“Kas Mare Balticum/ ja Soome laht/ ei kuulu Euroopasse/ nagu Ruhri süsi?” küsib poeet. Ja vastab: “Surilina on laotet üle Baltimaa laiba./ Jutt vabadusest on vaht/ pääl rammusa äri.”
Vabal kodumaal oli Henrik Visnapuu sageli eestlaste vastu kriitiline, manitsedes oma rahvast suuremale vaimsusele, kodutu rändurina leiab ta aga endas suure sisemise jõu uskuda inimestesse. Uskuda sellesse, et me kord rahvana tõuseme ajahauast, et balti rahvaste väed purustavad ise punased ahelad.
Tema, kes ta kodumaal oli tuntud kirgliku armastuselaulikuna, ei vaiki ka kõige hullemates oludes. Geislingeni põgenikelaagris leiab ta endale uue muusa, ka kõige suuremas kitsikuses on tema süda ikka päikeseküllane. Korraldatakse kirjandusõhtuid ja just Visnapuu, Eesti Raamatu-Aasta idee autor ja lavastaja, on see, kes oma rahvuskaaslastele optimismi, usku ja lootust süstib. Tema on see, kes võtab vastutuse mitte üksnes pagulaste eest, vaid ta rõhutab et vabadusse pääsenute kohus on võidelda ka nende eest, kes on jäänud raudse eesriide taha.
Siuru sõprus sidus surmani
Kui paljudele tänapäeval on tuttav August Gailiti nimi! Ometi oli temagi kunagi kodumaal nii palju põlatud, et tema 50. sünnipäev 1940. aastal pidamata jäi. Kümme aastat hiljem Rootsis tundus 60 aasta juubel kirjanikule endalegi tekkinud olukorras sedavõrd absurdne, et ta selle mõningast tähistamist pere ja sõprade poolt suures pildis eriti õigustatuks ei pidanud.
Ent miks räägin Gailitist, kui lugu on Visnapuust? Sest neist kirjanduslikest kaksikuist ei saa eraldi rääkida, vaid kui tuleb juttu ühest, siis peab rääkima ka teisest. Sest Pedro Krusten on arvanud, et just August Gailit oli Henrik Visnapuu ainus isiklik sõber.
Henrik Visnapuu tõusis Eesti luuletaevasse Siuru-poeedina oma esikkoguga “Amores” 1917. aastal. Printsess Underiga koos jäi Vürst Visna valitsema oma ala kuni maailma lõpuni ehk sinnamaani, mil peaaegu kõigil loojavaimudel tuli kodumaalt lahkuda. Gailit, Under ja paljud teised lahkusid Rootsi, kuid Visnapuu jäi hiljaks ja pääses vaid Saksamaale ja hiljem USA-sse. Palju kordi taotles ta Rootsi-viisat, kui see jäigi saamata. 1950. aastate algul oli sõit Ameerikast Rootsi aga nii kallis, et Visnapuu ei saanudki enam kunagi teiste Siuru-kaaslastega kokku ja kui ta New Yorgis suri, korraldati Rootsis selle puhul eraldi leinatalitus.
Visnapuust valmib film
Visnapuust, kes on kirjutanud nii palju, kes omal ajal oli nii tuntud, kuid keda praegused põlvkonnad ei tunne, sest süsteem, mille vastu tema oli võidelnud, määras ta okupeeritud kodumaal aastakümneteks unustusse, nüüd kui võhivõõrast ühekorraga kirjutada pole sugugi kerge ja tundub olevat peaaegu mõttetu. Pigem tahaks igale eestlasele seletada, et kõigepealt tuleks tema luuletusi lihtsalt lugeda ja veel lugeda. Neis on nii palju eestluse hinge nii sügavalt puudutavat, et tema luulega peaks tema rahvas olema otsekontaktis ja rohkem polekski vaja. Visnapuu olemust, tema armastust ja põlemist ei nämmuta ära mingi kirjanduskriitikaga.
Erinevalt Underist, kelle looming, küll tsenseeritud kujul ja mitte tervikuna, ent siiski püsis kooliprogrammis ja kelle luule najal on üles kasvanud ka praegused kirjandusõpetajad, tõmmati okupeeritud Eestis Visnale kriips peale.
1965. aastal ilmunud “Eesti luule antoloogias” on küll paar luuletust, kuid meie poeetide kuninga kohta on selles teatmeteoses ka muuhulgas öeldud, et tema kodanlust toetav tegevus viis ta sõja ajal saksa fašistide propaganda teenimisele ja tema pagulasluule on emigrantliku ladviku teenimise publitsistlik propagandaluule.
Õnneks on sellest omaenda rahvale tundmatuks jäänud poeedist tänavu valmimas film, mille võtted toimuvad Eestis, Poolas, Saksamaal, Austrias ja USA-s. Järgitakse poeedi põgenikuteed ja jagatakse tema emigrandi-kodumaatust. Loodetavasti tõuseb ta selle filmi kaudu otsekui ajahauast ning tuleb tagasi oma rahva teadvusse ja meeltesse. Poeet, kes põgenikuna sigaretikonisid otsides suutis kirjutada tähistaevast. Ja olles kõigest kallist ilma jäänud, oskas ometi elada justkui väljaspool aega.
Pöördus eestlaste poole üle maailma
10. oktoobril 1948 toimus Geislingenis Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiskoosolek. Saalis oli vaid poolsada inimest, kuid Visnapuu pöördus vaimus terve eestlaskonna poole kogu planeedil: “Asudes rajama Ülemaailmselt Eesti Kirjanduse Seltsi, läheme meie võitma lahutavat aega ja ruumi, organiseerima kultuuritahtelisi eestlasi üle kogu maailma üheks suureks kõikehõlmavaks kultuurikoguduseks, mis oleks võimeline kandma eesti geeniuse vaimset loomingut, ja toimetama ÜEKS-i Aastaraamatute näol ühte suurt Eestlaste Eluraamatut, mille liikmete nimestikus ei tohiks puududa ühegi kultuuritahtelise eestlase nimi. See nimistu, mis sisaldaks ühtlasi ka liikmete aadressid, peab meid laialipillatuses ühendama üle aja ja ruumi.”
Henrik Visnapuult on ilmunud ka mälestusteraamat “Päike ja jõgi” ja just selle väljaandmisega alustas Eesti Kirjanike Kooperatiiv Lundis oma tegevust. Vähemalt nii jõudis Visnapuu kohe pärast oma surma ka igatsetud Rootsi.
Siin Ameerika Hääl
Mõned päevad enne surma sai Henrik Visnapuu kutse tööle “Ameerika Häälde”. Ta oli väga õnnetu, sest see oli ju olnud üks ta suurimaid unistusi — jõuda taas, kasvõi häälena tagasi oma vangistatud rahva hinge juurde.
JAANIK
Lõõska rõõska tuld, me püha jaanik!
Helise ja hõiska taevast maani!
Me ei karda vihurite võimsat müha:
tugevamalt tormis põleb tuli üha.
See ei ole varastatud valgus.
See küll on me vabaduse algus.
Oleme kui sõnajala otsil,
ja ei ole piiri meie pühal trotsil.
Süüta võidutuli, käsi aulik!
Astu ringi, mängumees ja laulik!
Tuli kõneleb siis tulel loitvas leegis:
südamete jutt me on siis tules seegi.
Lõõska rõõska tuld, me püha jaanik!
Helise ja hõiska taevast maani!
Laula võidust rõõmsalt, vanadus ja noorus!
Rõõm ja usk ja lootus rahva püha voorus.
Kirjutatud 21. juunil 1946, ette kantud Võidupüha aktusel Geislingeni põgenikelaagris.
VABADUSE TULED
Mis need, mis need virvatuled,
nagu tulilinnu suled
Sinimägedelt ja soodest,
idast, edelast ja loodest
igal võidupüha õhtul
leegitsedes tõusvad õhku?
Miks neid virvi Paala tandril,
Võnnu all ja kogu mandril?
On see Tooni öine tuju,
tuledes on inimkujud?
Ons need sõdalaste hinged,
langend sõjatuules vinges?
Küllap metsades ja soodes,
idas, edelas ja loodes
igal võidupüha õhtul
hingetuled loitvad õhku.
Vabaduse aatetuli
Nõnda hingest hinge tuli.
Näed sa, metsades ja soodes,
idas, edelas ja loodes,
otse maa päält praksub, lõõskab,
üles tuleleeki rõõska!
Vaiki! See on metsavendi
Võidupüha tuli endi.
Kogust Mare Balticum, ilmunud 1948
Henrik Visnapuu mõtteid
*Võitlus primaarsete vajaduste eest ei tohi hetkekski varjutada seda, mis meile kui eestlastele on põline, püha ja igavene. See põline, püha ja igavene meile eestlastele on võitlus maa ja vabaduse eest, eestluse säilitamine ja edasiarendamine igas olukorras. Eesti keel, eestilised pärimused ja pärandid sõnas, helis ja värvis ja ainelises kultuuris, eesti usundlikud, eetilised ja esteetilised tõupärased eeldused ja tõekspidamised on põhilised alused eestluse vaimse isiksuse eneseteostamisel ja -määramisel.
*Kaunid sõnad eestlusest rahvuslikel pidupäevadel on kui hõbedased kuljused, mis hetkeks helisevad ja siis kaovad, kui sõnadele ei järgne teod. Mitte kaunite sõnade, vaid mehiste tegude kaudu tunnistame end eesti rahva liikmeteks. On olemas ainult üksainus üldeestiline kogudus, kuhu mahuvad kõik erinevate poliitiliste parteide ja usuliste ühingute liikmed peale kommunistlike rahvusreeturite. See kogudus on Eesti kultuurikogudus.
H. Visnapuu , “Tulimuld”
Vaimne inimene ainelises kitsikuses ei ole mitte vaene, vaid ta elab oma seesmisest rikkusest.
JAANIKA KRESSA
