Järg 16. aprillil ilmunud osale
Selgus, et olin paari kilomeetri võrra kõrvale läinud. Kui jõudsin teele välja, tuli hobusega meie naabertalu peremees Paluoja Juhan ja võttis nii minu kui mu suusad ree peale. Juhan viis mu otse koju. Olin väga väsinud. Ema keetis kuuma teed ja pakkus süüa, aga jõin ainult tee ära ja heitsin magama. Jäin raskelt grippi ega saanud mitu nädalat õue ega kooli.
Märtsi teisel poolel sain mõneks päevaks kooli, kuid siis jäin uuesti haigeks — leetritesse.
Kooliaasta lõppes varakevadel
Voldi arst Beljajev ütles, et ma olen palju haige olnud ja väga kahvatu. Ei soovitanud ka pärast leetritest paranemist enam sellel õppeaastal kooli minna. Pealegi oli Raigastvere kool kaugel ja sinna polnud õiget teed.
1943. aasta 13. aprilli Postimehes kirjutati, mida oli rääkinud Berliini raadio. Nimelt on Poolas Katõni metsas leitud suured hauad, kuhu on maetud
Enamik lund sulas sel aastal ära juba kuu aja eest ja esimesed musträstad olid siis juba kohal.
13. juunil oli suviste esimene püha. Meie ei käinud kusagil külas ja meile ei tulnud ka kedagi. Sõda rühkis järjest lähemale.
Suvel olin jälle peamiselt karjas. Sageli oli näha Vene lennukeid, mis lendasid väga madalalt. Ühel päeval oli meie heki taga tank. Kui Vene lennuk tuli, anti tankist mitu pikka valangut. Isa ütles, et lennuk võib nüüd tagasi tulla ja talu põlema panna, aga seekord nii ei juhtunud.
Omakaitse mehed käisid metsas Vene parašütistidele haaranguid korraldamas. Ükskord, kui mehed jälle haarangul olid, tuli üks punase meelsusega mees meile uurima, kus isa on. Mina läksin parajasti isa jahipüssiga õue, sest saunakase otsas oli vares, kes kanapoegi piilus. Mõtlesin, et hirmutan varest või lasen maha, kui julgen, kuigi ma kartsin ise pauku. See mees tuligi mulle ukse peal vastu ja ma ütlesin talle, et isa läks sugulaste poole ja mina kaitsen kodu kommunistide eest. Külaline pööras otsa ümber ja nii, nagu ta teretamata tuli, nii ka sõna lausumata ära läks.
Armee toitmisega raskusi
Isal tuli käia ka Voldis sõjaväe heinakuhjasid, sildu või raudteed valvamas või ka Omakaitse staabi juures valves olla.
Talule anti väike roheline raamat —Hofbuch ehk talundi põhiraamat. Seal oli kirjas, palju on talus inimesi, palju neist talus töötab ja palju on kuni 14-aastasi lapsi. Raamatus oli toonitatud, et olulisemad loodusvarad on usaldatud põllumehele, kes on kohustatud varustama nii sõjamehi kui riigi elanikke toiduainetega.
Septembri alguses sai isa meiereist piima vastu kaks kolmekilost juustutükki. Meiereis olevat juust laagerdades halvaks läinud ja see anti nüüd taludele, kes piima viivad, sest rahal pole väärtust, selle eest poest nagunii midagi ei saa. Isa ütles, et juustust läks halvaks tegelikult ainult väike osa, aga meiereist ei tahetud juustu enam Saksa sõduritele saata. Meie juustutükkidel oli ainult ühel nurk pehme.
Piimanormid olid taludel suured ja nagunii läks enamik toidukraami Saksa sõjaväele.
Septembris tuli ühel päeval pärast kooli Elkeni Uno meile ja mängisime sõda. Sindlitest tegime püssid, pastlapaeltest rihmad külge. Kordamööda olime venelased ja sakslased. Käsklusi andsime saksa keeles.
Tarbekaupadest suur puudus
Isa käis Koogil Abroi poes ja sai punktide eest ujuvat seepi — see oli nii kerge, et püsis vee peal. Punkte anti toiduainete riiginormi ületamise eest. Veel sai ta lampides põletamiseks „alkat“. See olevat petrooleumi ja piirituse segu, mis olevat plahvatusohtlik nagu bensiin. Selle põletamiseks sai ta ka teistsuguse lambi. Punktid andsid ainult ostuloa, raha tuli ikka ka maksta.
Ühel septembrikuu pühapäevaõhtul olin karjaga metsaäärsel heinamaal. Siin oli mõnel mättal tumepunaseks küpsenud pohlakobaraid. Need olid nii ilusad, et vaatasin ja ei raatsinud ära süüa.
Voldi poolt kostis akordionimängu ja laulu, seal pidasid pidu rindelt puhkusele pääsenud Saksa sõdurid. Nad ei pääsenud lühikeseks puhkuseks kodumaale, vaid said olla mõne päeva siin Eestimaa külas ja pidid jälle tagasi rindele minema.
Vili oli põldudel rõukudes. Rõuke ei tohtinud teha ritta, sest siis oleks neid olnud kerge metsast leekkuulidega põlema lasta, seda olevat ka tehtud. Viljarõugud seisid kaua, sest traktoritele ei jätkunud kütust.
Puudu oli kõigest. Õpetaja Maldar andis nõu, kuidas saab kingi määrida, kui kingamääret pole. Ta soovitas kinga või saapa seakamaraga rasvaseks määrida, siis võtta harja peale paja alt nõge ja jalanõud üle harjata.
Sakslased vahetasid saabaste ja muu sõjaväevarustuse vastu endale pekki ja mune. Saksa keelega sain mina nendega juba emast ja isast paremini toime. Sõjavangid, kes meil vahel tööl ja toidul olid, rääkisid vene keeles, sellest ei saanud jälle mina suuremat aru.
Novembris toodi meie õue peale rehepeksumasin „poputajamootoriga“. See oli nelja ratta pea, nagu kärus, ja kaks hobust vedasid. Detsembris sai isa sõduritelt peki ja munade eest petrooli ja hakkas rehepeks. Kahe hobusega toodi põllult külmunud ja lumistest rõukudest vilja. Mõni naaber oli abiks, aga aega oli kõigil küllalt, sest masin võttis vähe alla, vili oli nätske ja trummel jäi kinni.
Enne, kui vili masindatud sai, lõppes petrool.
Tuttav Saksa ohvitser käis ühel päeval meil ja ütles sõja kohta ühe segase väljendi. Naabri-Unoga kahe peale tõlkisime ära, et ta ütles kemmergu uks.
1943. aasta jõululaupäeval 24. detsembril istusime kolmekesi koos isa ja emaga kodus laua ümber. Laulsime ka jõululaule. Jõuluvana mulle enam ei tulnud — järgmisel kevadel sain juba 12 aastaseks.
Keegi meist ei teadnud, millised on järgmised jõulud. Sakslased pidid järjest linnu venelasele tagasi andma, juba detsembri alguses anti tagasi Kiiev.
Talv oli taas külm ja paksu lumega.
1. jaanuaril 1944 oli isa kusagilt kuulnud, et Narvas oli antud elanikele korraldus kohe linnast lahkuda. Veebruari alguses algasidki raskes lahingud Narva jõel.
Jaanuari lõpus oli kuulutatud mobilisatsioon 1904-1923 sündinud meestele.
Veebruaris tundsin end ühel päeval koolist tulles halvasti. Tuli palavik ja jäingi koju. Isa käis Voldis arsti kutsumas, aga Beljajevit ei olnud. Minu tervis läks järjest halvemaks. Tundsin mingi raskust end rõhumas, kord oli külm, kord palav, vahepeal kaotasin meelemärkuse. Mul oli ükskõik, kas suren või jään elama.
Isa käis Voldis ja tõi kaasa ühe saksa sõjaväearsti, kes oli olnud Berliinis lastearst ja kes oskas vene keelt. Ta oli öelnud, et mul on raskekujuline kahepoolne kopsupõletik ja et ellujäämiseks eriti lootust ei ole. Ainus ravim oli aspiriin, mida ta kaasa tõi. Oli teinud mulle kompresse ja kui mul keskööl palavik alanema hakkas, oli öelnud, et jään elama. Sellest kõigest ei teadnud ma siis ise midagi.
Sõda lähenes meile jälle. Mina olin palavikuga voodis ja kuulsin, kuidas aknaklaasid kahurimürinast klirisesid.
Isa käis haarangul — Voldi sohu oli visatud kaks Vene langevarjurit. Kätte saadi kaks meest — üks venelae, teine eestlane. Naaber käis taas meil luuramas ja uurimas, kas isa ka haarangul on. Langevarjurid olid Tartusse saadetud, venelane olevat olnud haavatud.
Veebruari keskel olid sakslased kord meie pool kaarte mängimas, kui venelased Mäemõisa juurde raudtee äärde pommi viskasid. Sakslased ei katkestanud isegi kaardimängu ega läinud välja vaatama.
Ühel päeval tuli meile isa tädipoeg Juhan Roomet, kes elab Vaivaras, ja küsis, kas nad võivad naisega meile sõjapakku jääda, vagun seisab Tabivere jaamas. Peale nende oli veel Timuskate pere ja neile oli antud kahe pere peale Vaivara jaamas vagun.
Isa pani kahele reele hobused ette ja mõlemad perekonnad toodi jaamast ära. Timuskate peres oli peale Roberti ja tema naise kolmeaastane Vello, 15- aastane Arnold ja 17-aastane Agnes. Nemad pandi õue peale majja, Roometid tulid meie juurde. Ilmasõjast tulles oli isa Roometite juures olnud, kui sakslased tulid; nüüd olid nemad meie pool, kui venelased tulid.
Nii Juhan kui Robert läksid hommikul Tabivere jaama tööle, sest nad olid raudteelased. Sõime kõik ühises lauas.
Veebruari teisel poolel tulid venelased Meerapalu all üle Peipsi jää Eesti poolele. Neid oli olnud umbes neli tuhat, eestlasi vastas vaid viiskümmend.
i
PAUL TOOTS
