Homme möödub sada aastat Tartu rahu sünnist, mis andis meile reaalse võimaluse omariikluse ülesehitamiseks. See päev lõi eeldused kõigele järgnevale. Ometi ei kulgenud ka siis kõik iseenesest mõistetava lihtsusega. Ka siis olid suurtel omad, väikestel omad huvid.
1919. aasta suvel oli maailmasõda lõppenud, kuid noor Eesti riik oli Vabadussõjas. Läänemaailm ei tervitanud keiserliku Venemaa kadumist maailmakaardilt ning püüdis sõja- ja diplomaatia kaudu hoida õhus võimalust 1917. aastal sündinud Nõukogude Venemaa ründamiseks. Selleks püüti eelkõige kasutada valgekaartlaste kindraleid (Judenitš, Koltšak, Denikin jt), kuid samuti ka oma iseseisvust kindlustada soovivaid väikeriike, nagu Eesti, Läti, Leedu ja Soome.
Seepärast püüti Judenitši ja lääneliitlaste survel õhutada noore Eesti riigi sõdureid kaasa minema Petrogradi ründamisega. See, et eestlased hakkaksid Venemaaga rahu sobitama, ei meeldinud Prantsusmaale ja Inglismaale üldse. Samas näitasid kõik märgid, et valgekaartlased soovisid eestlasi vaid kahurilihaks. Pärast Petrogradis punaste võimult lükkamist oleks relvad pööratud ilmselgelt Eesti poole. Sest nagu kinnitas ka väejuhataja Judenitš, et Venemaa tükeldamist ei soovita. Seepärast ei saa toonaseid Eesti riigimehi süüdistada selles, et nad lihtsalt reetsid Judenitši juhitud Loodearmee.
Rahu Venemaaga oli pääsetee
Nii ei jäänudki jätkuvalt lääneriikide tunnustuseta oleval Eestil suvel 1919 muud üle, kui hakata otsima võimalusi teha rahu Nõukogude Venemaaga. Kogenud ja elutark diplomaat Jaan Poska, kes tundis venelaste hingeelu, tegi seda esialgu salaja. Esimesed rahuläbirääkimised, mis sündisid 1919 septembris Venemaa initsiatiivil Pihkvas, jooksid mitmel põhjusel liiva. Kuhugi jõudmata.
Kui aga Eesti tegi oktoobris oma ettepaneku, võttis Venemaa selle üllatava kiirusega vastu. Detsembris algasid Tartus konkreetsed rahukõnelused, mis teadagi päädisid 2. veebruaril lepingu allakirjutamisega. Venemaa, kes tundis ohtu Petrogradi pärast, sai nüüd keskenduda oma sisemisele võitlusele valgekaartlike jõududega, Eesti sai aga sõjast välja tulla ja alustada riigi ülesehitamist. Selleks oli eelkõige tarvis peamist: lääneriikide tunnustamist.
Pärast maailmasõda (1919 suvel) sündinud rahvasteliit (ÜRO eelkäija) ei tahtnud esialgu kuuldagi sõjakeerises Venemaast eraldunud väikese Eesti riigi tunnustamisest. Ka diplomaatilised kanalid ei suutnud tunnustamises läbimurret teha.
Ootamatult kerkis Eesti riigile tunnustamise võimalus hoopis spordi kaudu. 1919. aasta sügisel said ka meie spordimehed aimu, et 1920 suvel toimuvad Antwerpenis taas olümpiamängud ning näiteks osaleb seal ka Soome. Nii pandi Eestis kiiresti kõik rattad käima, et olümpiale jõuda.
See oli hullupöörane idee, sest olümpiamängudel saavad võistelda vaid riigid, kus on loodud rahvuslik olümpiakomitee. Eestis polnud 1920 talvel midagi. Kuu lõpul moodustati Eesti Spordi Liit. Nii suusõnaliste kui ka kirjalike seletuste andmise rahvusvahelisele olümpiakomiteele usaldas spordiliit Eesti esindajale Suurbritannias Ants Piibule. 11. veebruaril saadeti Piibu vahendusel kiri, millega pöörduti Belgia olümpiakomitee poole sooviga mängudest osa võtta. Kirjas rõhutati, et „eestlased on alati tundnud kaasa liitlastele nüüd õnnelikult lõppenud maailmasõjas“.
Hullu idee pöörane edu
Poliitik ja mitmekordne minister Ado Anderkopp kirjutas samal ajal koduses meedias, et Eestil on rahvusvahelise tunnustamise saamiseks kaks kõige kiiremat võimalust: kas rahvasteliit või rahvusvaheline olümpiakomitee.
Vastust aga ei tulnud. 20. aprillil saatis välisministeerium Tallinnast telegrammi Londonisse saadik Piibule, milles spordiliit palus kiirustada loa saamist Antwerpeni mängudest osavõtuks. Juba järgmisel päeval saatis Antwerpeni mängude komitee vastuse Eesti spordiliidule, milles seisis kirjas: „Kuna määruste punkt 1 ei luba kutsuda VII olümpiamängudele Euroopa rahvuseid, kes ei ole esindatud rahvusvahelises olümpiakomitees, siis saatsime teie sooviavalduse parun Pierre de Coubertinile, komitee presidendile.
Tema nüüd informeeris meid ja meie oleme õnnelikud teile teatama, et teie soov on soodsalt vastu võetud. Seetõttu järelikult meil on au meie komitee nimel paluda teid osa võtta VII olümpiamängudest.“
Kutse maailmaperre võrdõigusliku riigina oli seega Eestil käes. See on ainus kord, kui olümpiamängudele on lubatud riik, kel pole isegi veel oma olümpiakomiteed. Eesti täievolilised läbirääkijad olümpiateemal olid kaks tunnustatud diplomaati-saadikut: Ants Piip Londonis ja Karl Robert Pusta Pariisis. Kui Piip figureeris ametlikus kirjavahetuses kui Eesti esindaja, siis Pusta hoidis ilmselt teatavatel põhjustel madalat profiili. Samas oli ta 1920. aasta algul ROKile kõige lähemal seisnud eestlane ja võimalik, et just Pusta isiklikud kontaktid ROKi presidendi parun Pierre de Coubertiniga aitasid teha võimatu võimalikuks. Riigimehed mõistsid suurepäraselt, et Eesti sport võib Antwerpeni mängude kaudu kiirendada Eesti riigi de facto tunnustamist maailmas.
Tänu spordile teenis Eesti esimese rahvusvahelise tunnustuse ja võib öelda, et kaalukat rolli mängis selles nüüdisaegsete olümpiamängude looja Pierre de Coubertin.
TIIT LÄÄNE,
peatoimetaja
