Kas rahu algab siis, kui pooled ühe laua taha istuvad või siis, kui relvad vaikivad? Arvatavasti ikkagi siis, kui enam kedagi ei tapeta. Rahu ametlik sõlmimine on olukorra vormistamine. Pea kuujagu päevi hiljem sõlmiti Tartu rahu.
Eile 100 aastat tagasi pandi piltlikult öeldes kahuritele tropid ette ja paugutamine vaikis. See oli suur sündmus. Sõjas kaotas Eesti poolel elu 6000 inimest, sellest otseses lahingutegevuses 4000. Sellised kaotused olid meie rahvaarvu arvestades ikkagi korvamatult suured.
Siin ei sõdinud mitte ainult meie keelt rääkivad võitlejad. Langenute hulgas oli inglasi, sakslasi, šotlasi, venelasi ja soomlasi, kellele samuti kuulub meie kõigi igavene mälestus.
Eile, kui seda sündmust tähistati, siis tänaval juhuslikult küsitletud inimesed päris täpselt ajaloosündmust ei teadnud või olid kuskilt ääriveeri midagi kuulnud. Loomulikult olid kooliõpilased, PISA testi järgi Eestis kõige nutikamad, 10.30 hommikul koolis ning vastata ei saanud.
Vabadust peetakse juba nii ilmselgeks ja Vabadussõda kaugeks. Meile on ajalooliselt lähemal laulva revolutsiooni sündmused: Balti kett, öölaulupeod, Eesti Kongress, kodanike komiteed ja rahvarinne. Noortele on ka see muutunud ajaloo kaugeks kajaks.
Eesti on vaba. Kahjuks oli 100 aastat tagasi saavutatud relvade vaikimine ajutine ja lõpuks ei saanudki me enam teist korda ennast kaitsta, alistusime ühegi pauguta, et siis pea viiskümmend aastat hiljem taas vabaks saada. Ajalugu mängis meile taas võimaluse kätte.
Au olgu langenuile ja au Eesti ülesehitajatele! Rahu on alati habras. Seda peab hoidma.
