Meie vestlus toimub Stenbocki maja „kuldses puuris“. Selleks nimetab peaminister Jüri Ratas maja Toompeal, kus asuvad ta enda ja kogu valitsuse tööruumid. „Käskude saamine” on maali nimi, mille Jüri Arrak peaministri büroo jaoks 2001. aastal maalis ja mis on just selle kabineti seinal, kus asub peaministri töölaud.
Küsin maali vaadates alustuseks, kellelt peaminister käskusid saab?
„Lähtuvalt põhiseadusest – rahvalt ja riigikogult.”
Aga kui ühel päeval oleks Stenbocki maja ukse taga tavaline Jõgevamaa mees ja tahaks ka peaministrile üht-teist öelda?
„Mul on teine põhimõte. Peaminister peaks olema selles „kuldses puuris“ nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ülejäänud aja peaks ta olema kas Narvas, Kihnu saarel või näiteks Jõgeval. Mitte rahvas ei pea tulema peaministri juurde, vaid ikka vastupidi.“
Kas lõppeval aastal käisite Jõgeva- ja Tartumaal?
„Kindlasti,” vastab peaminister, kes on tööreisidel väljaspool pealinna ja väljaspool Eestitki kuni paar kuud aastas.
Julgen arvata, et tänavune aasta on Teie elus üks raskemaid: erakonna juhtimine, valitsuse ohjamine, kodus on Teil neli last, kes näevad Teid ainult öösiti. Tegelikult ei näe siis ka, sest nad ju magavad. Kas Teil pole tekkinud sellist enda pooleks tõmbamise tunnet?
„Kui selline tunne tekib, tuleb lahkuda otsekohe! Selles ametis peab olema kahe jalaga maas, peab tunnetama reaalsust. Isiklikus mõttes nõuab see töö distsipliini ja rutiini talumist,” tunnistab peaminister. Rutiini on selleski päevas (ajame juttu 20. detsembril) lausa tundide kaupa, sest üks intervjuu ajab teist taga ja eks need ajakirjanike küsimused-vastused ole ka üsna ühesugused.
Kas Te mõnikord siin majas häält ka tõstate?
Jüri muheleb. „Jah, eks hilistel öötundidel ja eriti jõulukuul, ma mõnikord oma kabinetis ikka ümisen jõululaule laulda ja mõnikord läheb helistik natuke kõrgemale ka,” ütleb peaminister naljatoonil. Pole mingi saladus, et valitsuskabineti istungid võivad venida ka öötundidesse. Aga ministrid, kes Jüri Ratase tööstiili tunnevad, ütlevad, et peaminister oskab kuri olla karjumata… Ja ta ei peagi häält tõstma, sest tal on niigi madal ja kandev hääl.
Nägin „Pealtnägijas” Urmas Viilma intervjuud Teiega. See jäi mulle eelkõige meelde lugupidava tooni ja heatahtlikkuse poolest. Tundub, et tänane „poliitiline kultuur” välistab heatahtlikkuse?
Jüri Ratas võtab vastamiseks aega.
„Mina näen inimestes head. Ka poliitikute vahelises suhtlemises. Eesti ühiskond ei jõuaks kuigi kaugele, kui me kedagi välistaksime. Keti kõige nõrgem lüli peab olema tugev… Aga eks see heatahtlikkus algab ikka kodust, perekonnast. Lastetuba on see vundament ja seinad… Kui palju koguneb sinna heatahtlikkust peale, see oleneb inimese elukäigust. Mina olen selline paadunud positiivne sõbrakäe ulataja.”
Siinkohal räägin peaministrile loo 93-aastasest Kose-Uuemõisas üksi elavast Astast, kes on väga suur Jüri Ratase toetaja. Tehes temaga Maalehe jaoks intervjuud, ütles vanaproua, et vaatab kõiki poliitikasaateid, kuigi lausa kardab, et peaministriga jälle (!) inetult käitutakse. „Kas Ratas ei võiks mõnikord neile halvasti-ütlejatele samaga vastata?” küsis Asta ja palus selle peaministrile edasi öelda.
„Ei või, mina suhtun kõikidesse inimestesse ühtemoodi,” selgitab Jüri üht oma põhimõtet.
Tulete just praegu Tallinna Raekojast, kus toimus iga-aastane Toomapäeva õhtusöök endistele ja praegusele linnapeadele ja linnapeale. Millest seal räägitakse?
„Heerold Jüri Kuuskemaa juhatab seda üritust ja annab sõna endistele linnapeadele, et need saaksid väljendada omi mõtteid praegusele linnapeale. Kes siis omakorda ütleb edasi need linnavalitsusele ja volikogule,” võtab endine Tallinna linnapea Jüri Ratas kokku traditsiooni, mis sai alguse 1990ndate esimeses pooles, kui linnapeaks oli Jaak Tamm.
Mida Teie täna linnapea Kõlvartile ütlesite?
„Mina ütlesin, et nüüd on linna lõhestamisest saanud linna ühendamine, kuna Reidi tee sai valmis. See on suurepärane! Ja kiitsin teda selle eest, et tänu Nolani filmile sai Tallinn rahvusvaheliselt nähtavaks. Ja need, kes Vabaduse väljakul vilistasid, võivad minna Nõmme metsa ja vilistada seal: kui Tallinn saab uued, keskkonnasõbralikud bussid, siis seda tuleb toetada. Ütlesin talle ka seda, et Tallinna jõulukuusk on kaunis, et inimestel on jõuluhärdus hinges ja et lastel algas koolivaheaeg.”
Olite ise poolteist aastat Tallinna linnapea ja sellest ajast rääkinud ainult head. Kas Te nüüd kolme aasta pikkusel peaministri ametiajal pole mõnikord mõelnud, et mis oleks viga linnapea olla: mastaap on väiksem ja elu rahulikum?
„Jah, see oli suurte väljakutsete aeg, see linnapea aeg. Aga sellist mõtet pole mul küll peaministri kabinetis olnud, et ei, ma tahan vastutusest eemale, ma enam ei jõua… Kui enam ei jõua, siis tuleb siit välja astuda. Aga mul on väga hea meel, et Tallinna linnal on Toompeaga väga head suhted,” on peaminister rahul, sest eks need suhted on olnud minevikus ka teistsugused.
Olete öelnud, et linnapeana oleksite mõnikord tahtnud oma eelkäijate või eelkäija käest nõu ja abi küsida, aga polnud, kelle käest küsida. Kui palju on peaministril nõu ja abi jagajaid?
„Ütlen ausalt, et peaministri kantselei on arvatavasti kõige professionaalsem meeskond Eestis üldse. Ma tõesti väga austan neid ametnikke. Kui aga laiemalt vaadata, siis on kogu Eestimaa see meeskond, kes annab nõu.”
Kas mõnele endisele peaministrile olete helistanud, et nõu küsida?
„Mul oli suur au tulla siia majja tööle 2016. aasta 23. novembril. Minu esimene küsimus riigisekretär Heiki Loodile oli, et näen, et seintel on ennesõjaaegsete riigivanemate pildid, aga kus on nüüdsete peaministrite pildid? Ja mul on hea meel, et see fotosein sai 2017 loodud. Tõmmates täna Tallinna Raekojas toimunud õhtusöögiga paralleele, siis olen teinud ettepaneku traditsiooni loomiseks. Et enne igat 20. augustit siia, Stenbocki majja, kutsuda kokku kõik endised peaministrid. Selleks, et nad saaksid nõu anda, kritiseerida ja küsida. Sellised kohtumised ongi toimunud 2017, 2018 ja 2019.”
Kui tihti Teie abikaasa Karin Teile nõu annab?
„Iga päev! Aga mu abikaasa ei anna mulle nõu tööalaselt… Kõige ilusamad õhtud on minu jaoks need, kui abikaasa helistab mulle tööpäeva lõpus ja ütleb, et meie 15 kuu vanune poeg tahab teada, kas ta saab täna koos isaga vanni minna? Kui ma jõuan koju kell veerand üksteist või pool üksteist ja mu poeg pole jõudnud veel magama minna, siis ma muidugi veedan temaga aega. Ükskõik, kas siis vannis või mängunurgas…”
Mitu korda see alates septembrist tänaseni juhtunud on?
„Septembrist tänaseni kaks või kolm korda.” Aga nendele kordadele tuleb kohe lisa, sest jõulude ajal on pere koos.
Teie abikaasa on super ema?
„Ja super abikaasa. Ta on mulle väga kallis ja armas inimene!”
Kas teil kedagi abistamas ka on? Ikkagi neli last!
„On, minu ema. Ta on aidanud õppida kõigil kolmel lapsel erinevates klassides ja nüüd ka kõige väiksema hoidmisel. Olen mõelnud, et küll mu vanematel võib olla kurb meel, et mina ei suuda oma laste kasvatamises ja õpetamises saavutada kunagi seda taset, mis on minu emal ja isal,” ütleb Jüri ja ohkab.
Olete rääkinud, et esimest korda tundsite tõsisemat huvi poliitika vastu 1993. aastal 9. klassi poisina. Oli kevad ja teie klassijuhataja Rahumäe põhikoolis pidas viimase klassijuhataja tunni veest tühjas purskkaevus. Ja see huvi tekkis tänu sellele, et õpetaja Tiiu Viirsalu rääkis Eesti tollasest poliitikast nii huvitavalt, et võib-olla tänu sellele Te täna peaminister oletegi? Ega Te kahetsenud pole, et Te tookord sellest tunnist ei puudunud?
„Muidugi mitte. Vastupidi, ma kohtun oma õpetajaga igal aastal 1. septembril, viin talle lilled ja tänan teda.”
Kardan, et meediat Te sel aastal küll nii südamlikult ei täna. Sedasama meediat, kes viimased 8 kuud muudkui küsib, et mille nimel Jüri Ratas seda koalitsiooni küll koos hoiab? Ja vastatakse ise, et eks ikka võimul püsimise nimel. Kas Teil on mõni parem vastus?
„Jah, on küll. See vastus koosneb tegelikult kahest sõnast: Eesti nimel. Eesti inimeste nimel. See koalitsioon, mis meil praegu on, koosneb inimestest, keda rahvas on valinud. See koalitsioon esindab erinevaid inimeste gruppe siin Eestimaal. Siseriiklikult on kõige tähtsam, et oleksime koos ja püsiksime koos. Ma tean, et mu sõnade peale öeldakse, et vaata, mis retoorikat nad kasutavad, vaata, kuidas nad halvustavad… Aga aastatel 2007–2016 öeldi umbes sama kõige suurema erakonna kohta, see oli Keskerakond! Meie kohta öeldi, et me ei kõlba mitte kuhugi. Mina ei ütle ühelegi erakonnale, et nad ei kõlba kuhugi.”
Palun öelge, kuidas Teie närvid ja tervis vastu peavad?
„Ma tänan selle küsimuse eest! Olen öelnud mitmeid kordi, et imetlen oma endist korvpallitreenerit Robert Raamatut selle eest, kuidas ta oskas noortele poistele õpetada mitte ainult korvpalli, vaid oskas neid õigesti treenida. Et ei oleks ületreenitust. Ta oskas anda ka sellist elufilosoofiat: meeskonnakaaslasi tuleb austada, peale kaotusi tulevad võidud. Ja kui sa komistad, tuleb püsti tõusta ja edasi minna.”
Kas see, et olite noorena kõva korvpallur ja olete tänaseni sportlase hingega, tähendab, et Te ei annagi kunagi alla?
„Ma väga vabandan, ma pole kunagi olnud kõva korvpallur, aga ma tahtsin selleks saada. Arvan, et sellest on mu elu saanud mõjutusi küll,” tunnistab peaminister, kes omal ajal kuulus Eesti noortekoondisse korvpallis.
Mehed teevad stressi maandamiseks erinevaid asju, mille hulka nutmine arvatavasti ei kuulu. Aga kas Te mõnikord näiteks lonksu viskit võtate?
„Arvan, et mehed ka nutavad. Ja see pole halb ega piinlik. Teiste ees muidugi nutta ei tahaks, aga ka minu elus on olnud hetki, kus ma lihtsalt ei saa pisarateta läbi. Viskisõber ma ei ole, aga ma pole ka täiskarsklane.”
Sel suvel toimus 15. korda Teie nimeline rattaralli. Kui suur on Teie enda pere rattapark ja kas see roheline, Soome ekspeaministrilt Teile kingitud jalgratas on siiani nende hulgas?
„Jah, ka see ratas on alles. Kõige väärtuslikum jalgratas on aga mu ema antud tema isa jalgratas, ehk siis mu vanaisa ratas. Olen lasknud seda pisut korrastada, et ta oleks sõidukõlbulik. Üle 10 aasta tagasi kinkisid ametikaaslased mulle tandemi. Kui me abikaasaga alustasime, siis me sõitsime sellega. Nüüd on tore vaadata, et meie neljast lapsest kolm sõidavad samuti selle rattaga.”
Kindlasti on igal neist lastest ka oma ratas: see peab ikka suur ruum olema, kuhu kõik need ära mahuvad?
„Jah, omaaegsed autogaraažid on oma algse funktsiooni minetanud, nii et neis hoitaksegi jalgrattaid. Tänu oma emale-isale elan eramajas ja meie garaažis on veel kanal ka,” naerab Jüri, jätmata rataste täpse arvu siiski ütlemata.
Teie suguvõsa perekonnanimi on Teie tegemisi ja hobisid otseselt mõjutanud. Aga kas olete käinud sõitmas ka Tallinna uusima ja suurima rattaga?
„Vaaterattaga? Mina ei ole. Mina olin välislähetuses, kui mu emal oli sünnipäev ja mu abikaasa viis ta koos meie lastega vaaterattaga sõitma. Aga mul oli sellel suvel võimalus puhata kaks päeva Londonis, millest pool päeva kohtusin ma Suurbritannia peaministriga. Ja pärast seda kohtumist läksime minu kalli vanima pojaga Thames`i jõe ääres asuva London Eye nimelise vaaterattaga sõitma.”
Suur oli minu üllatus, kui sain neli ja pool aastat tagasi teada, et terve riigikogu koos ei pea kunagi ühtegi pidu. Ikka kas ainult koalitsioon või erakondade fraktsioonid omavahel. Nüüd on mul ettepanek, et kevadel, pärast istungjärgu lõppu võiks kõik 101 rahvasaadikut koos vaaterattaga sõitma minna. Nii, et igas neist kabiinidest istuvad erinevate fraktsioonide esindajad.
„Väga hea ettepanek! Kuigi kord aastas on riigikogu ja riigikantselei kutsutud pärast aasta viimast tööpäeva Niguliste kirikusse jõulukontserdile. Tõsi, peoks seda muidugi nimetada ei saa.”
Tavaliselt annavad inimesed aasta lõpus iseendale uusaasta lubadusi. Kas Teil on mõni selline välja mõeldud?
„On. Rohkem kehalist aktiivsust!”
Aga seda Te olete endale kindlasti iga aasta lõpus lubanud?
„Ei saa salata. Aga ma kinnitan endale iga kord, et nüüd on aeg asuda seda lubadust ka täitma!”
Te istusite Kadri Simsoniga riigikogus 12 aastat ühes pingis. Kuidas Te nüüd ilma teineteiseta hakkama saate, kui üks on siin ja teine seal, Brüssselis?
„Päris 12 aastat vist ei olnud, aga põhimõtteliselt tõesti. Ma polegi selle peale niimoodi mõelnud. Aga läbi saame endiselt nagu parimad sõbrad. Tema vastutab Euroopas suure energeetika-portfelli eest. Me helistame, kirjutame ja püüame nii palju kui võimalik ka kohtuda. Kadriga kohtusime ka täna, siinsamas Stenbocki majas.”
Mina pole nii palju tulesid Tallinnas kunagi varem näinud. Peaks inimesi väljastpoolt pealinna kutsuma jõulutuledes Tallinnat vaatama. Sõpruse puiesteed mööda sõites oli mul täna tunne, nagu oleks Berliinis või Pariisis…Teil ikka on aega olnud õhtust linna vaadata?
„Ikka. Tallinn on tõesti kaunis! Aga usun, et hoolimata hallist sügisesest ilmast on sama kaunid jõulude ajal ka Eestimaa külad, talud ja taluõued. Ilusat aastalõppu kõigile ja loodame koos, et meie elu järgmisel aastal läheb ainult paremaks!”
MAIRE AUNASTE
