Belgia – šokolaadi, friikartulite ja õlle maa. Kaks päeva ja üks öö Brüsselis näitab küll vaid pisikest osa terve Euroopa keskuse elust, ent on sellegi poolest minu jaoks märgiline.
Brüsselis keeb elu päeval ja öösel. Juba lennujaamas, kus lend kolmapäeva hilishommikul maandub, võib kohata kõiksuguseid inimesi, kultuure ja keeli. Suure punase südamega kaunistatud silt „Brussels, the heart of Europe“ (Brüssel, Euroopa süda – toim.) tervitab kõiki maabujaid. Ja eks ta nii olegi: on ju europarlament ja NATO peakorter teinud Brüsselist tõesti Euroopa südame. Kõik tähtsamad otsused tehakse siin. Saadikud, kelle, meie, valijad, oleme end esindama valinud, liiguvad nendel samadel tänavatel.
Euroopa parlamendi hooned moodustavad ühtse linnaku, kus kõik vajalik on käe ja jala juures. Nii võivad 751 parlamendi saadikut teha tööd komisjonides ja käia aeg-ajalt koos suurtel istungitel. Kuid suurem töö tehakse ära mujal. Aastaplaanid paigas, on teada, kus ja millal olema peab, luuakse toetus- ja sõprusrühmi, räägitakse üksteisega olulisem läbi ning oodatakse, kas ja millal toimub Brexit. Vaikselt loodetakse, et kogu lahkumistrall saab läbi ning katse liidust lahku minna luhtub erakorraliste valimistega Suurbritannias.
Samas on Brüsselil europarlamendi kõrval ka hoopis teine tahk. Teel hotelli märkan ehitusprahti, prügikotte ja üht ehitustellingute vahel magavat perekonda. Viimane on Brüsselis tavaline: madratsil öösel ja päeval pikutavaid perekondi kohtab nii keset linna kui ka keskusest väljas. Tegemist on metsiku äriga: kerjamise taga on midagi suuremat ning tuleb hoolega kaaluda, kas rahakotiraudu paotada või mitte. Tihti kolivad need samad nukral pilgul rahapurki kõlistavaid lapsed ööseks ikkagi korterisse magama. Samas märkasin perekondi, kes magasid kolmapäeva õhtul, mil hotelli jalutasin, ja neljapäeva varahommikul linna minnes, ikka samas kohas.
Elu Brüsselis ei ole kaugeltki odav. Lõunat saab kesklinnas alates 14 eurost. Vesi, mille eest Eesti restoranides, pubides, baarides küsitakse heal juhul mõned eurod, maksab Brüsselis viis. Rääkimata šokolaadibutiikidest, mis kohati näevad välja nagu ehtepoed. Kinnastes toimetavad teenindajad tõmbavad leti alt välja kõige õigemad šokolaadikommid ning sealsed hinnad võivad hüpata kõrgustesse. Ka kõige tavalisemate šokolaadide, kommide ja magusa eest tuleb välja käia võrdlemisi suur summa. Üks tahvel maksab kolm eurot, karbi suussulavaid makroone saab 1,10 senti tükk, koguhinnaga kuni 17 eurot
Ent belglased armastavad väljas süüa. Seda just põhjusel, et supermarketites müüdav on peaaegu sama kallis kui restoranis süüa. Nii otsustavad paljud õhtuti pigem välja minna. Brasiilia restoran Pampas Rodizio, mis asub Brüsseli vanalinnas ja mida tituleeritakse kui buffee, on omaette maailm. Võõrustajad panevad juba alguses südamele, et vastu tuleb võtta kõik, mis pakutakse.
Järgmiste tundide jooksul juhtub palju: üks noormees teise järel voorib sisse, varras toitu täis. Monsieur või madame pobisedes potsatab taldrikule grillitud saia, looma-, lamba- ja kanaliha, grillitud ananassi, banaani ja palju muud. Pead raputada ei maksa, sest kunagi ei tea, millest ilma võib jääda. Isegi kui kõht täis, tasub püksinööp avada ja edasi süüa, ikka nagu eestlane muiste. Kaks tundi hiljem voorib kahe suhkrustatud banaani vahele veel üksik krevett ja õhtu ongi lõppenuks kuulutatud.
KERTTU-KADI VANAMB
