Septembri algul käis töökaaslane ühel näituse avamisel. Kui küsisin, palju külastajaid oli, sain vastuseks, et kolm: töökaaslane, tema kaaslane ja korraldajapoole tuttav. Tundub, et tegemist on tendentsiga, mis muutubki valdavaks.
Mõned päevad hiljem käisin Mustvee päästekomandos avatud uste päeval. Üritusel, mis ei ole mitte ainult niisama tore, vaid ka õpetlik. Võimalus päästjatega vestelda, küsida kõikvõimalikke küsimusi, katsuda autosid ja oma silmaringi avardada. Seda võimalust kasutas peale minu paar üksikut inimest. Olgugi et tookord põhjendasid korraldajad seda komando asukohaga kesklinnas, kannab see endas suuremat küsimust. Kas inimesed tõesti ei soovi kasulike ja asjalike üritustega kaasa minna? Kellele neid üritusi siis lõppude lõpuks ikkagi korraldatakse?
Hiljuti toimunud eelarvestrateegia avalik arutelu oli üks ehedaim näide. Tõsi, tegemist oli keset töönädalat toimuva aruteluga, kuhu tööinimesel polegi võimalik minna. Ent osavõtt oli ka siis kasin, kui see toimus pärast tööpäeva. Kas madal huvi seisneb keerulises teemas või huvipuuduses, seda oskavad öelda valla ja linna elanikud. Ja nii istuvad ja vestlevad vallainimestega ajakirjanikud ja mõned üksikud entusiastid. Kuid need, keda see otseselt puudutab, jäävad vaikselt kaugemale.
Võiks ju mõelda, et mis avalikele aruteludele ikka minna, keegi ju ei kuula. Aga ehk kuulaks, kui tuleks neid, kes päriselt tahaksid kaasa rääkida, küsida. Ehk oleme liiga tormakad, kui arvame, et arvamused või mõtted korda ei lähe? Ehk oleme eos liiga kriitilised, kui arvame, et meist niikuinii üle sõidetakse?
Me räägime kogukondade tugevdamisest ja ühtsustunde tekitamisest. Eriti pärast haldusreformi, mis tuli nii mõnessegi paika valulikult. Kuid tihti jäävad kõik ponnistused just huvi ja tahtmise taha. Ja tihtilugu mitte korraldajate või valla, vaid külaliste tahtmise taha. Ja nii ei tulegi kogukonna liitmisest midagi välja, kui on haiget saadud. Ponnistused jäävadki ponnistusteks ja üritused jäävadki külalisteta.
Oma osa on ka reklaamil. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda üritused, mille reklaamid ilmuvad lehes, postkastis või teadetetulbal. Suurem osa reklaamist tehakse heal juhul ära sotsiaalmeedias või nii hilja, et isegi kui tahaks, minna ei saaks.
Või ehk on olematu reklaami kõrval tegemist põlvkonna vahetusega, kus kogukonnas korraldatavatel sündmustel käimine alles on tekkimas. Võib-olla oleme muutuste lävel, kus klassikalised külapeod peavad asenduma millegi muuga. Ehk peaks selle asemel, et kogukonda liita, mõtlema, kuidas kogukonda sulanduda. Sest siiani on paiku, kus kogukondadest rääkida ei saagi. Ent liita ei saa nähtusi, mis isegi ei tundu kokku minevat.
Ja nii jäämegi seisu, kus spordipäevadel jäävad pooled alad olemata, kus näitustel käib kolm ning silmaringi avardaval avatud uste päeval kolm inimest. Maagiline kolm. Ehk on õppimisruumi kõigile.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
