Tere, Janar! Kuna oleme seotud sama asulaga, loodan, et võin sulle sina öelda. Sina olid Luual noorepõlves, mina tulin siia täiskasvanuna, kasvatasin suureks lapsed, elan praegugi. Nüüd tähistame mõlemad tähtpäeva „Luua 500”.
Mainin seda, mille täpsustamata jätsid – sügisel möödub 500 aastat Luua mõisa esmamainimisest. Mõis oli siin varemgi, 1519 müüdi see edasi varasema omaniku sugulasele Jürgen von Ludenile. Ka Pakuvere või Packawere küla oli siin varem – selle mainimine ürikutes jääb vist 1420. aasta kanti.
Miks ma praegu sinu poole pöördun? Küllap seepärast, et ütled tegemist olevat imeliku nimega mõttetu kohaga, mida keegi eriti ei tea. Ajakirjanduslik intriig! Isegi sina ei tea põhjalikult, kuigi oled kirjutanud oma lapsepõlvelugudest lausa raamatu.
Mindki on selles raamatus mainitud – olen tüüp kollase Moskvitšiga, mida koolipoisid aeg-ajalt käima pidid jooksma. Kah ajalooline isik! Praegu olen edasi arenenud, mul on pruugitud Volkwagen, mis käivitub ilma kõrvalise abita. Iga lugu iga väikese koha kohta on teretulnud, kuigi alati võib paremini, eks ju. Ühe kuulsa luuaka jätad oma pikas hõredavõitu Postimehe AK artiklis tagasihoidlikkusest mainimata ‒ see on kultuuriajakirjanik Janar Ala.
Äkki võiks liigitada lausa kultuurisemiootikute hõimu? Kirjutab suures lehes, elab suures linnas. On haritud, oskab öelda viguriga lauseid, teha metafoore nagu „mikitalik mütotsentristlik omaruum, milles Luua on päikesesüsteemi kese.” Ja see on küll hea mõte.
Elu weres või veeres
Tõepoolest, Luua algaastate kohta pole peaaegu mitte midagi teada. Või nagu ütles mõisauurija Valdo Praust mõisa saalis tähtpäevaloengul: ajast enne Liivimaa sõdasid ja Põhjasõda on säilinud väga vähe andmeid. Ehk ainult 5 % dokumente elasid üle tollase kaose ja hävingu. Isegi Palamuse kirik purustati tol ajal vähemalt paar korda.
Kroonik Balthasar Russow, kes elas mõnikümmend aastat hiljem, ütleb, et oli õnnistatud rahuaeg, millele järgnes jumala karistus lodeva elu eest. Nii ei tea me mitmetest siinsetest -were (veere?) lõpuga küladest peaaegu mitte midagi. Palamusel oli kirikumõis, millest teada põhiliselt kirikuõpetajate nimed. Luualt siiski tiba rohkem. Mõisaomanike Oettingenide hulgast pärinevad kogunisti Liivimaa rüütelkonna peamees, Tartu linnapea ja Tartu Ülikooli rektor, Riia linnapea ja teisi prominente. Kui arendada sellest metafoor, siis Luualt tõmmati tsaariajal niite üle terve Liivimaa.
Oled pärit talust siinse voore harjal. Luua küla ajalugu on selgepiiriline ja läheb saja aasta taha, kui mõisamaad jagati asunikutaludeks. Peaaegu nagu Vabariik ise. Inimesed alustasid oma ajalugu uuesti, aga sattusid jällegi kõrgemate jõudude ning uue sõja küüsi. Enne sõda ehitasid hooneid, pidasid pidusid ja pulmi, kasvatasid üles praegused Luua mälu kandjad. Kuidas see naabruses käis, teame Oskar Lutsu juttudest. Mina tulin siia seoses Vabariigi taastamisega 28 aastat tagasi ja olin pikalt seotud metsanduskooliga. Seega uustulnuk, kuigi elan koha peal ja näen praeguseid asju.
Elu väikeses Weres või Veeres võib näha mitut moodi. Kõigepealt märgata asju, mis on olemas või juhtuvad tõeliselt. Siis näha-kuulda nende asjade peegeldusi. Ning lõpuks veel peegelduste peegeldusi kellegi-millegi kaudu. Nendest ehk kujunebki kirjanduslik omaruum. Luual elab kirjanikke Johannes Semperi varju kõrval praegugi üsna mitu. Sinagi. Veel üks metafoor: äkki on Luua elaniku kohta Eesti kõige kirjanikerohkem küla või üks kirjaniketihedamaid? Ometi pole Luua omamüüti veel esitletud.
Õnn ja õnnetus koos
Selle küla õnnistus ja häda on Luua Metsanduskool. Tekkinud peale viimast sõda, kasvanud nii Reiljani kui Zuba all, saanud endale kindla koha Vabariigi kutsehariduses, olnud külale majanduslikuks toeks, olemasolu garantiiks. Samas tõmmanud endasse küla elumahlad, lahutanud oma töötajaid ülejäänutest. Koolis toimus palju asju, külas vähe. Ka küla ühise jaanilõkke süütamine ajaloolises pargis on sõltunud koolist – lõke loitis kooliaasta lõpu tõttu teistest küladest varem või üldse mitte. Mõnda aega tegutsenud külakõrts Auul asendus kooli sööklaga, postkontor õpilaskodu hoones suleti. Karskus küll tore asi, aga pole kohta, kus lobiseda nagu Inishmores. Juhtub ka vastupidi – äkki sain teada, et koolil-külal on purskkaev! Mitte mõisaaegne, vaid uus, vaatasin, oligi, purskas. Viimasel ajal on kool teadlikult küla asjadest kaugemale tõmbunud. Luua koorilauljad, rahvatantsijad ja näitlejad toimetavad naaberasulates. Mis tekitab kohaliku kultuuri? Kas sõidud linna piletiga üritustele või ühised ettevõtmised?
Tasapisi on askeldama hakanud Luua külaselts, püüdes tekkivat tühimikku täita. Ka see 500. aastapäeva tähistamine sai tema korraldatud ning jäi meelde. Koristustalgud, külapäevad, sport, matkad, vähesed kohalikud ettevõtjad ja külaelanikud koos. Külaseltside ja mõisate liikumised pakuvad selleks tuge. Viimati toetas meid sinu mainitud ex-esi-luuakas Aivar Kokk. Plaanis on mänguväljak lastele, mitte koertele-kassidele. Tegemist on ilusa, rahuliku, elamisväärse paigaga, millel on minevikku ja tulevikku.
Nüüd, omakülamees Janar, tagasi meie küla omamüüdi juurde. Vaatan ainult neid asju, mis sinu artiklis juba ära mainitud. Fotol istud mõisatrepil Luua päikesesüsteemi keskmes ja kissitad sõbralikult silmi. Pea kohal laguneb sammastega trepikoja lagi, langeb lubi. Mainid itaalia filmirežisööri Luchino Viscontit, kes jäädvustas maailma jaoks losside hääbumise ilu. Nukker tõepoolest, teades, et selle aadlimehe sama nimega eelkäija vallutas sajandeid varem Milaanole uusi maid ja rikkusi. Mina näen fotol aga geoloogiat. Tean, et istud pildi tegemise hetkel stalagmiidi otsas ja su pea kohal on stalaktiidid. Millisel Eesti mõisal on veel esikus tilkekivid? Värvikas omapära.
Mainid, et Mati Unt mainis, et Prossa järv oigab, aga suhtud asjasse kuidagi kahtlevalt nagu muinasjuttu. Olen neid hääli Nava voore taga kuulanud. Asi juhtub paksu jääga ja ilma lumeta, kui ilm pöörab, tuul puhub, aga sula veel ei ole. Siis on Prossal tõepoolest oma kausis kitsas ning ta annab sellest valjusti teada. Tõeliselt, sõltumata Semperist või Undist. Dramaatilised paugatused, raginad ja oiged võiks olla ajendiks loomemüüdi või õudusjutu kirjutamiseks. Või ei vaja alalhoidlik küla järske pöördeid?
Keskpäev on XIII
Juubelikingituseks külale oli päikesekell. Kas vaatasid seda lähemalt? Omapära märkasid? Meie uuel ajanäitajal on keskpäev rooma numbriga XIII. Kus sellist asja veel märgata võib? Numbrid 10, 12, 13 ja siis 1,2,3… Võib öelda, et tahtsime parimat, aga juhtus niimoodi. Aga võib öelda ka, et see on eriline kell, mille seier äratab keskpäeval meie suured ning väikesed vaimud, kes siis pilvist laskuvad ning mõisapargi kaheksa tee ristis tantsutuuri teevad. Küllap on põhjust, kasvõi 1519 küla läbinud ja Amme jõe koolmekohti ületanud Rewal-Dorpat-Narva põhimaantee tõttu. Äkki sealt ka salanäod, mida mõisas nägid?
Mainid, et sulle meeldib vaadata elu pimeda küla heledates akendes. Mati Undile ka meeldis, nii Voorel kui Tallinnas. Luua akende taga elab inimesi, kes oskavad kreeka, mandžuuria või halli pähklipuu vahel selget vahet teha, kellele see kultuuri osa ei ole eksootika. Ja neid, kes oskavad lugusid jutustada. Hiljem külasse ehitatud jalgteelt on samu aknaid võimalik vaadata nurga alt, mõõta sammudega küla suurust. Väike jalgtee on väikesele kohale suurem ehitus, kui võimas ringristmik linnas, elud akende taga aga linnaga võrreldes sama suured. Praegu, esimese positiivse kokkupuutena laienenud Jõgeva vallaga, hakati jalgteed pikendama. Küla pole ainult hääbuvate mälestuste mahuti, vaid ta laieneb ning hakkab õhtuti tulesid süütama teiseski kaares.
Kodukülast omaruumi või omamüüdi loomine on sul väga hea mõte ja hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Teeme ära! Aga miks peaks see müüt olema „mikitalik“? Valdur on väga tore inimene, aga tal juba tööd niigi küllalt. Võtame Luuaga päikese eest ämblikuvõrgud ära, et meie päiksesesüsteem naabergalaktikatessegi paistaks.
*Vastuseks Janar Ala kirjutisele „Luua 500 ehk salanägu vaatab aknast välja” 8. juuni Postimehe AK-s
JAANUS JÄRS, vaatleja
