Vello Mägi, füüsikaõpetaja ja reaalainete populariseerija saab Vabariigi Presidendi otsusega Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Presidendi kantselei tutvustab Vello Mägit niiviisi: „Füüsika kõrval õpetab Jõgevamaa Gümnaasiumis robootikat, veab paljusid teadusprojekte ning teeb koostööd teiste õppeasutuste ja teaduskeskustega. Suunab ja julgustab õpilasi osalema konkurssidel ja teaduskatsetustel ning Vello Mägi eestvedamisel osaleb gümnaasium Tartu Ülikooli ja AHHAA keskusega koos Uuringulaeka projektis.“
Tegev Uuringulaeka projektis
„Loomulikult oli see üllatus,“ ütles Vello Mägi kohe jutuajamise alguses. „Mu kolleegid gümnaasiumis vääriksid seda täpselt sama palju kui mina ja paljud mu kolleegid füüsikaõpetajad samuti.“
Uuringulaegas on Euroopa projekt, mida juhivad Tartu teadlased Margus Pedastega eesotsas. „Tuli kutse sinna, ma tahtsin juba uusi asju vastu võtta ja läksin sissejuhatavale koolitusele, sest tundus huvitav. Loomulikult ei ole ma ainuke füüsikateemaga tegelev inimene grupis,“ ütles füüsikaõpetaja Uuringulaeka rühma sattumise kohta.
Uuringulaegas on veebikeskkond. Seal moodustatakse õpigrupid, kus õpilased valivad ise välja teemad, millega uurimuslikul alusel tegeleda tahavad. Nad jälgivad nähtusi, püstitavad hüpoteese, teevad katseid ja siis järeldusi. Keemiateemadega tegeleb seal Ulvi Tiisler. „Teeme koostööd ka oma koolis. Teemade kirjeldused, töölehed ja keskkonnad on valmis, keskkonnas on õppematerjal teema kohta, palju materjale ja juhendid. Igal aastal osalevad selles kümnendikud, siis on neil 11. klassis lihtsam, kui nad peavad tegema uurimistöö,” sõnas Mägi.
Vello Mägi on pärit praegusest Mustvee, endisest Avinurme vallast, Laekannu külast. Tema koolitee algas kohalikust 8-klassilisest koolist, keskhariduse sai ta Mustveest ja siis „vaatas mõnda kõrgkooli.“
Pedagoogiline Instituut oli Vello valik, talle meeldis, et sai midagi oma kätega teha. Nii õppis ta füüsika ja tööõpetuse õpetajaks. Pärast lõpetamist asus ta tööle Palamusele.
„1984. aastal avati Tartu Ülikooli kaugõppes psühholoogia õppimise võimalus,“ rääkis Vello Mägi oma edasisest hariduskäigust. „Olin koolis juba mõnda aega töötanud ja mul oli kindel eesmärk, miks seal õpin ja mida sealt saada tahan. Minu huvi oli uurida, kuidas inimene toimib. Seda, kuidas tehnika toimib, ma juba teadsin. See andis palju juurde. Pärast neid õpinguid leidsin nagu iseenda eelkõige. Sain jagu hirmudest, mida õpetajatöö alguses tundsin.“
Vello Mägi alustas tööõpetuse õpetajana, sai ka klassi juhatada ning õpetas oma gümnaasiumiklassile matemaatikat. Vello esimene lend lõpetas aastal 1984.
„Põhiliselt olin tööõpetuse õpetaja keskastmes, 4.‒8. klassis. Poisid olid klassi ukse taga puntras, et saaks rutem sisse ja tööle. Tööõpetuse tundi taheti tol ajal hooga tulla, tehatahtmist oli palju.“
Vabadus tööõpetuse klassi oli suhteline: „Kui masinatega tööd tegime, oli distsipliin ikka tugev. Vahel sai demonstreeritud, mis juhtub, kui korrast kinni ei pea. Nii mõnegi mehhanismi juures saab eksida ainult üks kord.“
Tol ajal õpetati poisse-tüdrukuid lahus, aga et nüüd sellest kitsast lähenemisest on loobutud, on Vello Mägi meelest hea. „Poisid saavad õppida asju, mis meie ajal oli tüdrukute pärusmaa, söögi tegemist, ja tüdrukutel on natuke tehnikat. Kas või füüsikatunnis, kui hakkame tegema vooluringi, on kasulik, kui on käelist tegevust ka tehnikavaldkonnas varem ette tulnud.“
Vello Mägi õpetas Palamusel tööõpetust. Juurde tuli autoõpetuse õpetaja töö Maarja koolis. „Ma käisin Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumis ja õppisin autode ehituse ja remondi erialal pärast ülikooli lõpetamist. Et selle lõpetasin, sai avada autoõpetuse klassi Maarja koolis.“ Seda peab Vello kasulikuks veel selles poolest, et suurt osa füüsikast saab õpetada autode näitel: „Enamuse mehhaanikast saab selgeks teha auto liikumisteekonna järgi. Mootori töö on ka puhas füüsika.“
Kui Eesti vabariik tagasi tuli ja talud tagasi anti, läks Mägi maale talu pidama. Tööle asus ta Avinurme lähedale Ulvi põhikooli direktorina. Väikses koolis oli koormus nii väike, et õpetada sai talupidamise kõrvalt. „Ma olin seal kaks aastat direktor,“ meenutas Mägi.
- läks ta Mustveesse arvutiõpetuse õpetajaks. „Sellega oli nii, et Mustvees oli mul juba kokkulepe ja läksin kähku tehnikaülikooli suvisele kursusele arvutiasjandust õppima ning astusin sügisel Tartu Ülikooli kaugõppe osakonda arvutiõpetajate kutsekoolitusele,“ rääkis ta. Mägi rajas Mustvees arvutiklassi ja oli aastaid selle administraator ning õpetas inimestele arvutiõpetust kursuse „Avatud maailm“ raames.
Pärast Mustvee perioodi asus ta elama Jõgevale ja tööle Jõgeva gümnaasiumi. Kui koolireform Jõgevalt üle käis, kandideeris ta Jõgevamaa Gümnaasiumisse ning on oma töökohaga väga rahul.
Negativismi tuleb maha võtta
„Igaüks meie kooli õpetajatest võiks olla minu asemel,“ ütles Vello Mägi. „Mul pole varem olnud nii head kollektiivi. Mu kolleegid olid esimesed õnnitlejad ja tundsin, kuidas nad mulle kaasa elavad, see on ikka nii, et meie saime ordeni, mitte mina! Siin saab õpetada nii, et keskendud õpetamisele ja ainele. Ma tunnen õpetamisest rõõmu, tunnen oma kolleegidest rõõmu, see on oluline. Usun, et põhjus, miks ma nii palju olen suutnud teha, on selles, et meil on hea õhkkond. Olen saanud siin rakendada kõike, mida oskan,“ hindab ta oma praegust töökohta väga kõrgelt.
„Meil on ka nüüd gümnaasiumis tohutult igasuguseid valikuvõimalusi, ega reaalaineid eriti ei valita. Süvaõppe jaoks jääbki huvilisi natuke väheks. Kui grupp täis tuleb, siis avatakse. Kohustuslikke kursusi on ainult viis. Seal saab kätte ainult põhiasjad, aga vaja oleks rohkem.“
„Tuleb püüda maha võtta eelarvamusi, hoiakuid ja negativismi füüsika suhtes, et inimene saaks hakata loomulikult mõtlema ja tegema loogilisi järeldusi, nähtustes füüsikat ja matemaatikat juba ka iseseisvalt nägema. Siis saab pikkamööda anda matemaatilist aparatuuri juurde, saab neid panna juba arvutama ja ennustama. Eelarvamused ja hirmud on algul päris suured,” rääkis Mägi õpilaste suhtumisest füüsikasse ja reaalainetesse.
Julgustab õpilasi arvama
„Ütlen õpilastele alati, et arvamine pole keelatud, ka füüsikatunnis. Arvamise eest halba hinnet ei saa. Paneme sellele nimeks hüpotees ja vaatame, mis katsetest välja tuleb. Tuleb mõelda, mis alus sul on niimoodi arvata. Eriti hea on seda näitlikustada valguskatsetega ‒ valgus on väga petlik! Seesama petlikus on kõigis muudeski inimtajudes ja mõtlemises. Ma peaksin teadma, miks ma nii mõtlen. Tuleb mõelda, kas seda, mida näeme ühes nähtuses, saab kuidagi kirja panna ja arvutada. Sageli on tegelikkus ja arvutustulemus kaugel sellest, mida ootasime,“ rääkis Mägi õpetamisest.
Ka nutiseadmete puhul näeb ta, et kuldne kesktee on võluvõti. „Nutivahendite puhul peab olema kuldne kesktee ‒ nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Saame paljud operatsioonid ning algoritmide ja valemite järgi tehtavad arvutused usaldada arvutile. Küsimus on selles, et neil, kes asju projekteerivad, peaks ikka algteadmised olemas olema ja valmidus midagi uuesti üles ehitada. Midagi pole teha, seadmete juhtimisel on edukamad need, kes teavad, mis seal seadme sees on.
Hull lugu on kui noored inimesed, kes peaks olema arvutiga sinapeal, küsivad vahel iseseisvaks otsimiseks mõeldud materjali kohta, et kust ma selle saan? Olge kenad, tulge koos minuga infosajandisse. See, et te ninapidi telefonis olete, ei tähenda, et te infosajandisse olete jõudnud,” kirjeldas Mägi.
„Virtuaalsete õpikeskkondade juures on oluline, et need kergendavad õppimist, on mängulisi elemente ja hasarti ning lõpptulemusel õpib rohkem ja kiiremini. Oluline on just kiire tagasiside võimalus ja võimalus oma arengut näha. Virtuaalreaalsuses on võimalik õppida töötamist väga kallitele masinatele, millel harjutamine oleks ülikulukas.
On neidki kes elavad virtuaalmaailmas ja kaotavad võime pärismaailmas adekvaatselt orienteeruda. Enesekontrolli kadumine ja sõltuvus on päris probleemid,” märkis Mägi.
ANDRA KIRNA
