Ettekanne 17. juulil toimunud Maarja-Magdaleena XV Kodukandipäeval. Järg 2. oktoobril ilmunud osale.
Peatuksin lühidalt Mägiste ja Leo Tiigi (1910–1996) kirjavahetusel.
Leo Tiik oli mu õpetaja ja kolleeg, kes Eesti asustuse, kohanimede ja kultuuriloo uurimisel otsis mitme keerulisema küsimuse lahendamisel abi ka Mägistelt, kellega ta Rootsis käies oli ka kohtunud. Nii on Tiik 10. septembril 1966 kirjutanud Mägistele muuseas järgmist.
“On selge, et nii Põhja-Eesti kui ka Saaremaa murdesõnades võiks otseste taani laenude arv olla üsna suur ja pealegi tuleks kontrollida ka neid, mis seni on loetud rootsi või alam-saksa laenudeks. Ma taipan sellest asjast küll üsna pisut, kuid loodan, et Sinu asjatundlikul juhtimisel võiks niisugune töö anda päris häid tulemusi, kui leiaksid sealt vastava isiku.”
18. mail 1969 läkitatud kirjas tundis Tiik siirast rõõmu Mägiste järjekordse suursaavutuse üle.
“Mulle teeb tõsist rõõmu, et oled võtnud käsile etümoloogilise sõnaraamatu töö. Ma olen korduvalt ja juba pikalt otsinud meest, kes selle nii vajaliku ja huvitava asja käsile võtaks, kuid seni oli see asjata. Kahjuks käib see väga paljudele keeleteadlastele üle jõu ja mitte seetõttu, et ei tunneks piisavalt eesti keelt ja selle murdeid, vaid just võõrkeelte vähese tundmise tõttu.”
Mägiste 12-köiteline suurteos on hiljem trükis ilmunud. Eriti suurt abi sai Tiik Mägistelt keriduse probleemi lahendamisel (Tiigi sellekohane artikkel ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1972, lk 31–35). Oma kohanimede alastele uurimustele leidis Tiik olulist tuge Mägiste kolmeosalisest teosest “Värmlandsfinska ortnamn”.
Ise huvitusin juba lapsepõlves soomeugri rahvaist ja rahvarühmist. Pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist õnnestus mul käia kahel korral ka Kesk-Skandinaavia metsasoomlaste asualadel ja avaldada neist paar artiklit. Kirjutamisel leidsin tuge ka Mägiste kahest üllitisest. Kahjuks jäi mul läbi uurimata tema põhjalik “Värmlandsfinska ortnamn” ning seepärast kirjutamata ka artikkel sealsete soomepäraste kohanimede saatusest. Aga vaadelgem lühidalt, mida tegi sel alal Mägiste.
Töötades dotsendina Rootsis Lundi ülikoolis, sooritas Mägiste aastail 1947–1951 suviti uurimisreise Värmlandi ja Norra soomekeelseile aladele ehk soomemetsadesse. Usutledes paljusid tollal veel kohalikku soome keelt osanud inimesi, avaldas Mägiste oma uurimused Soome ja Rootsi väljaandeis. Esimene teos “Metsäsuomalaismurteiden nykyisestä vaiheesta” trükiti Helsingis juba 1948. aastal. Selles 43-leheküljeses töös on avaldatud tekste ajavahemikus 1867–1901 sündinud metsasoomlaste keelepruugist ning käsitletud kohanimesid. 1955. a avaldas ta Karlstadis Värmlandi muuseumi väljaandena käsitluse Värmlandi soomepäraseist kohanimedest. Selle 79-leheküljese töö pealkiri on “De värmlandsfinska ortnamnens vittnesbörd”. Teost on hiljem kasutatud ka uuemate turismikaartide väljaandmisel. Tänapäeval ongi 400-aastane soome talupojakultuur Rootsi Värmlandi ja Dalarna maakonna oluline turismiobjekt, mida suure rõõmuga tutvustatakse ka välismaalastele.
i
OTT KURS, TÜ inimgeograafia emeriitprofessor
