President Kersti Kaljulaid märkis neljapäeval Vooremaale antud intervjuus, et inimesed ei tohi unustada tulevikku. See tähendab presidendi sõnul rohkem mõtlemist erakondade ideoloogiale, sest tehes valijana otsuseid on see on ainuke meetod, mis võimaldab meil mõista, milliseid otsuseid teevad nad tuleviku ootamatutes olukordades. Lubadused maksta kellelegi viis või kümme eurot ei võimalda selliseid järeldusi teha.
Kui palju Te üldse olete varem Jõgevamaal käinud? On Teil siin oma lemmikkant? On Teil mingi paigaga seotud positiivseid emotsioone?
Olen õppinud Tartu ülikoolis, võimatu on siis mitte käia ka Jõgevamaal. Kas just lemmikkoht, aga Saadjärve äär on ilus, eriti nüüd, kui seal on Jääaja keskus. Mulle meeldib kõige rohkem sild järve peal. Kui ma seal käisin, oli keskuses üsna vähe inimesi, väga mõnus oli lihtsalt istuda silla peal ja vaadata vett.
Millised on Teie esimesed muljed alanud visiidist? Olete juba midagi uut ja põnevat siinsest elust teada saanud?
Ma ei teadnud, et Jõgevamaa gümnaasium on teistmoodi õppemeetoditega, eeskujuks teistele riigigümnaasiumitele. Vaatamata sellele, et olen Huvitava kooli nõukotta kuulunud mitu aastat.
Millest Te omavalitsusjuhtidega rääkisite?
Rääkisime Eesti elust ja tulevikust. Kõik teavad, mis on Eesti presidendi roll põhiseaduse järgi. Seetõttu ei ole mulle väga mõtet esitada väga konkreetsete muredega seotud küsimusi. Mõned siiski olid ja me püüdsime mõelda, kuidas kohapealt saaks neid küsimusi lahendada. Meil oli tore vestlus, ja nii see pidigi olema. Ma tulin rääkima kohalike omavalitsuste juhtidega, innustama neid mõtlema, kuidas haldusreformi sisustada rohkemaga kui kõnelemisega piiridest. Vastasin ausalt kõikidele esitatud küsimustele, nii nagu mina neid asju näen. Mis ei tähenda, et ma saan seda kõike Eestis teha oma käe järgi, aga sellest saavad omavalitsusjuhid kõik väga hästi aru.
Mis Teile uue valitsuse sündimise juures rõõmu valmistab? Olete juba kuulnud ka midagi sellist, mis kurvastab?
Meie põhiseadus paneb mulle kohustuse nimetada peaministrikandidaat, kes loodetavasti saab riigikogus volitused. (Pühapäeval tegi president Jüri Ratasele ülesandeks moodustada valitsus – H.L.) Minu ülesanne on olla kursis ja informeeritud, kuid mitte sekkuda. Olen valvanud selle järele, et ma sisulisest poolest teaksin sama palju kui kõnelejad on tahtnud jagada Eesti avalikkusega. See on nende põhiseadusest tulenev vastutus panna kokku valitsemisprogramm, koostada valitsus ja hakata tööle.
Me ei saa üle ega ümber haldus- ja riigireformist. Uus tekkiv koalitsioon on lubanud nendega jätkata. Eestis on regionaalse arengu erisused Euroopa ühed suuremad ja need kasvavad. Kuidas saaks viia otsustamise ja riigi rahakoti inimestele lähemale? Et inimesed maale jääksid ja linnadesse või hoopis välismaale ei koliks?
Need on erinevad küsimused. Kindlasti on võimalik tuua rahakott otsustamisele lähemale ja anda kohtadel rohkem otsustamise vabadust. See on ka juba tehtud ettepanekute sisu haldusreformis. Usun, et neid tuleb kindlasti juurde. Eesti inimesed saavad aru, et kõige paremini saab oma riiki arendada ka hõredama asustusega piirkondades, toetades vabatahtlikku tegevust. Kohalikud omavalitsused seda ka teevad ja süsteem toimib mitmetes valdkondades, eelkõige kultuuris ja spordis, aga ka sotsiaalteenuste valdkonnas ja selline ongi haldusreformi järgne Eesti.
Meie inimesed tahavad minna ja avastada maailma. Oluline on, et meie elukeskkond säiliks niisugusena nagu ta on täna. Rääkisime ka kohalike omavalitsuste juhtidega, et Eesti elukeskkond tänu oma rohelisusele ja sellele, et meil on isiku administratiivne koormus riigiga suheldes, teiste riikidega võrreldes ulmeliselt madal, on väärtus. Inimesed tulevad siia tagasi. Need, kes on siit läinud väikeste palkade tõttu, tulevad tagasi, kui näevad, et meil on palgatõusu aastad. Viimased aastad on meil olnud palgatõusu aastad. See ongi kõige parem rohi, mis aitab meid hoida Eestis. Kas see aitab neid hoida selles külas, kust nad pärit on? Mingil moel kindlasti. Sest üha vähem on oluline, kust me oma tööd teeme.
Kindlasti ei tohiks administratiivselt tulevikku edasi lükata ja püüda kuidagi lihtsalt rahaliste meetmetega takistada, et inimesed võtavad ise initsiatiivi ja teevad seda, mida nad teha tahavad. Ei tohiks tekitada finantsstiimulit teha pigem vähem, aga teha seda mõnes teises piirkonnas.
Riigikontrolör Alar Karis sõnastas omalt poolt uuele valitsusele kolm punkti, mida võiks silmas pidada – need käsitlevad hirmu eksida, mis pärsib loovust ja innovatsiooni; vajadust keskenduda päriseluprobleemidele, mitte pseudoteemadele ja kolmandaks hinnata ideid nende sisu, mitte esitaja järgi. On need Teie hinnangul olulised punktid? Miks?
Kaks nendest teemadest olid minu ametisseastumise tseremoonial peetud kõnes. Ei tohi unustada tulevikku. See tähendab, et tehes valijana otsuseid, peame mõtlema erakondade ideoloogiale, sest see on ainus meetod, mis võimaldab mõista, milliseid otsuseid teevad nad tuleviku ootamatutes olukordades. Lubadused maksta kellelegi viis või kümme eurot ei võimalda meil selliseid järeldusi teha. Sellepärast peaksime rohkem mõtlema tulevikule ja ideedele. Seda on tänases maailmas väga raske unustada, sest homne pealkiri on ülehomseks kindlasti juba unustatud.
Viimasel ajal on palju räägitud Tartu-Riia raudteeühendusest, raudteeühendustest Eestis. On need nii väikeses riigis ikka mõttekad?
Muidugi on. Raudteetransport saastab vähem ja keskkonna kahjustamise vältimiseks pannakse kogu Euroopas järjest suuremaid koormisi keskkonnakuludele, tuuakse keskkonnakahjud, mida üks või teine transpordiliik põhjustab, hinna sisse. See annab raudteetranspordile maanteetranspordi ees eelise.
Meil on Euroopas liiga vähe põhja-lõuna suunalisi koridore, see ei puuduta mitte ainult raudteevõrke, vaid samamoodi ka näiteks energiavõrke. Euroopa Liit tegeleb selle probleemi lahendamisega. Kui meil on võimalus, siis peame lahendamises kaasa lööma. Rail Baltic ei tähenda, et ühtegi teist liini ei peaks arendama, kui seal on piisavalt huvi ja piisavalt ideid, mida selle liiniga teha. Elu on näidanud, et mitte ükski suur transpordikoridor ei hakka tööle kohe esimesest päevast, kui ta on valmis. Kui vaadata 20-25 aastat ette, siis kõik töötavad. Rail Baltic on peale selle ka oluline eeldus, et saaksime veelgi enam ühendatud Põhjamaade info- ja majandusruumiga. Kui Rail Balticut ei ole, siis pole isegi mõtet unistada Helsingi tunnelist.
Uue majanduskasvu saavutamiseks peaksime Eestis muutuma. Mis Teie hinnangul aitaks meie majandust edasi?
Kui vaatame praegust maksusüsteemi ja meie tööjõu haritust, siis 15-20 aastat tagasi toonaste tulutasemete juures ei oleks võimalik olnud, et meie majandus poleks kasvanud kiiresti, sest lihtsalt kõikidel oli soodne võtta meid tööle, tuua oma tehnoloogia siia ja pakkuda oma sissetöötatud turgu. See tõi meid keskmiste sissetulekutega riigi tasemele. Siit edasi peame ise olema innovatsiooniliidrid. See on meie riigi eelis, et läbi aktiivse riigipoolse pakkumise e-teenuste osas oleme loonud midagi, mis globaalses mõttes on meile konkurentsieelis. Seda tuleb arendada. Sealkandis võib olla meie väljapääs keskmise sissetuleku lõksust, kus me praegu oleme.
Kui palgad kasvavad ja ettevõtete kasumid kahanevad, siis see näitab, et praeguse majandusmudeliga me enam edasi ei liigu. Samas need investeeringud, mis meile tulevad, ongi meie tulevikuettevõtjad. Nemad ei ole seotud tuhande euro kanti jääva keskmise palgaga, nad ei lähe siit ära, kui keskmine tõuseb 1300 euroni.
See muutumise protsess juba toimub ja meil on oma konkurentsieelised. Mina usun, et kui me oleme restruktureerimise perioodi üle elanud, näeme kasvu. Kui vaatame globaalset maailma ja sealset sissetulekute taset, ning et logistikateenus on üha odavam ja üha paremini kättesaadavam, siis ühtlustumine ei toimu pidevalt ainult ülespoole. See ei tähenda, et kui maailmamajandusel läheb väga hästi, siis kõik hakkavad teenima Soome palka. Ühtlustumine toimub keskmise taseme poole. Kui vaadata Kesk-Euroopa inimeste tulutasemeid, siis arvestades, et sealsed kulud kinnisvarale on palju kõrgemad kui meil, ei erine nende elujärg oluliselt meie omast. Absoluutselt rikkaid ühiskondi pole olemas.
Kuidas võiksime soolises võrdsuses õppida Lääne-Euroopa vigadest? On meil juba praegu täheldatavad suundumused/protsessid, mis seda võimaldaksid?
Ühelt poolt oleme õppinud ja teisalt on ka ajastus meie jaoks parem kui oli nende jaoks. Kui Lääne-Euroopas kutsuti naised tööle ja öeldi, et võite teha kõiki töid võrdselt meestega, siis tegelikult pakuti neile lihtsalt võimalust loobuda naine olemast ja hakata sisuliselt meesteks. Seda paljud naised kasutasid ja see viis sündimuse väga nukra tasemeni väga paljudes riikides. Olukord on pisut parem seal, kus lastehoid on väga hästi tagatud. Selline riik on Prantsusmaa, kus põhimõtteliselt on oma lapsele võimalik riigi kulul osta teine ema ja teha ise tööd. See pole meie tee. Meie emad pole nõus, nad tahavad ise oma lapsi kasvatada. Mis veel olulisem, meie isad tahavad ka oma lapsi kasvatada.
Töö iseloom muutub 21. sajandil on vähem siduvaks. Noored ei otsi pidevat rakendust üheksast viieni, nad teevad väga paljusid asju erinevatele tööandjatele, erinevates ööpäeva osades, vahetavad väga sageli töökohti ja ameteid. See käib neil kuidagi loomulikult. Riik saab märgata, et see nii on ja teha nii, et maksude ja toetuste süsteem ei diskrimineeriks sellist käitumist. Et näiteks inimene, kes saab palka kolmel kuul aastas, ei jääks sellepärast ilma sotsiaalsete tagatisteta, kuigi sotsmaks võetakse palgast maha. Inimene, kes saab oma sissetuleku mitmelt tööandjalt vähesel määral, siis ükski süsteem ei tohiks teda halvemini kohelda. Et lapsega kodus olev ema või isa ei kaotaks emapalgas, kui tal õnnestub teenida ükskõik kui palju kõrvalt juurde. Et tööandjatel tekiks arusaam, et ei ole vahet kas nad on tööle võtnud noore ema või isa, lapsega võib koju jääda nii üks kui teine. Seda viimast teevad meie noored aina paremini, muus osas peab riik kaasa aitama.
Elasite ja töötasite kaua Luksemburgis. Kui võrrelda Eesti ja Luksemburgi tavakodaniku elu, siis mis silma jäi.
Tallinn on puhtam kui Luksemburg, panin tähele sellel suvel. Meil pole kunagi poes nii palju rahvast kui on Luksemburgis, sest meie poed on kauem lahti. Tavainimese elu on üsna sarnane. Oluline erinevus on võimaluste piiratus mis puudutab seda, mida teha laupäeval või pühapäeval. Seal lihtsalt ei ole ruumi. Suvel peab järve äärde nagunii pileti ostma, aga ega seal ka kohta pole. See on meie elukvaliteedis midagi niisugust, mida on raske rahanumbritesse arvestada, aga mida iga eestlane, kes on kolm kuud elanud Kesk-Euroopas, otsekohe taipab. Tänavatel meil jalakäijatele ummikuid ei ole.
On Luksemburgis asjaajamine keerulisem kui Eestis?
Ametiasutused on lahti kella 9st kuni 17ni, lõunavaheaeg 12-14. Nad küsivad iga kord sama paberit, mille üleeile mõnda ametiasutusse viisid. Enamik asjaajamisest käib paberil. Elektrooniliselt asjaajamine tähendab allkirjastatud dokumendi pdf-i, mille saab saata e-kirja teel. See on eestlasele kujuteldamatu, mida tuleb teha arenenud Euroopa riikides, kellel on ressursse aparaati üleval pidada. Eestlasele on harjunud süsteem, otsemakse haigekassa ja raviasutuse vahel, mida Kesk-Euroopas üldiselt ei ole. Iga arstilkäik toob kaasa arve, selle tasumise, haigekassale paberi täitmise, arve maksekorralduse, soovitavalt pangatempliga, aga viimasel ajal aktsepteeriti ka internetiülekannet, täitmise, et palun tagasi maksta 80 protsenti arvest. Inimese rahakotis on niikaua auk, kui süsteem paar kuud asja arutab. Ja nii iga kord kui arsti juures käia.
Kuidas inimesi sealt tagasi tulema meelitada? On see üldse reaalne? Kuidas viia nendeni Eesti eelised?
Kui siinne tulutase võimaldab, siis tullaksegi tagasi.
Mis Teile arengutest kogu maailmas kõige rohkem praegu muret teeb? Mida jälgite maailma poliitikas kasvava ärevusega?
Kõige akuutsem mure on meie piirkonnas julgeolek, tegelikult kogu Euroopa jaoks. Olen kaugel sellest, et arvata, et Venemaa valmistub NATOT kuidagimoodi ründama. On oluline, et Venemaa asuks täitma oma rahvusvahelisi kohustusi ja lõpetaks oma rahva hullutamise aktiivsusega välismaal ja suudaks pigem tegeleda riigisiseste sotsiaalsete probleemidega. Kahtlemata on meie võimalus mõjutada seda ainult koos oma Euroopa partneritega. Ja siis ka ainult seda osa, mis puudutab Venemaa rahvusvahelist käitumist. Siseriiklik poliitika on kahtlemata iga riigi enda asi. Nii ka Venemaal.
Aga kui kutsutakse Moskvasse?
Siis annan sellest meie Euroopa partneritele teada, tõenäoliselt teeb seda välisministeerium. Küsime, kes veel on kutse saanud. Ja siis me kõik koos arutame. Taoline kutse meile juba esitati. Riigid arutasid seda omavahel ja leidsid, et pole põhjust spetsiifiliselt neid küsimusi arutama minna. Oluline on mõista, et Venemaa huvi on jagada Euroopa regioonideks ja püüda tegeleda erinevate regioonidega. Näiteks rääkida Balti piirkonna julgeolekust. Meil pole põhjust seda teha. NATO kaitse ja julgeolek on jagamatu. Pole olemas spetsiifilist Läänemere probleemi julgeoleku mõttes. Meie huvides on seda ühtsust ja arusaama hoida ja mitte lasta süveneda mõtetel, et kuidagi on vaja tegeleda spetsiifilise regiooniga.
Kersti Kaljulaiu elukäik
*Sündinud 1969. aasta 30.detsembril Tartus
*1992 lõpetas Tartu ülikooli loodusteaduskonna geneetika erialal
*2001 kaitses magistrikraadi TÜ majandusteaduskonnas
*Aastatel 1999-2002 oli Mart Laari majandusnõunik
*2002-2004 Eesti Energia Iru elektrijaama finantsdirektor ja direktor
*2004-2016 Euroopa kontrollikoja liige
*Kuku raadio keskpäevatunni kaasautor 2002-2004 ja Eurominutite toimetaja 2007-2016
*Tänavu 10. oktoobrist Eesti Vabariigi president
*2016 pälvis Riigivapi teenetemärgi keti
*Abielus, nelja lapse ema
HELVE LAASIK
