Kultusfilmis „Noor pensionär“ satub Ervin Abeli kehastatav peategelane mäletatavasti olude sunnil rahvarõivais motokrossirajale. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi geenipanga juhataja Külli Annamaa ja tema Tartu Ülikooli tudengist õde Liisi Küüts läksid aga tänavust Tartu maratoni rahvarõivais sõitma täiesti ettekavatsetult ja kujunesid suurel suusapeol üldrahvalikeks lemmikuteks.
„Maratoniplakatil oli ju hüüdlause, et maraton on rahvapidu, ning suusatav rahvarõivais mees. Meie tegime sellest järelduse, et nii tulebki maratonile minnes riietuda,” ütles Külli Annamaa naljatamisi.
Maratonile läksid nad Liisi õhutusel ja mõlemad esimest korda elus. Et kumbki varem maratonil käinud pole, ei oska nad ka öelda, kas rahvarõivaseelikuta oleks 63 kilomeetri pikkust maratonirada läbida olnud lihtsam või mitte.
„Pepu, mis muidu suusatades külmetama kipub, oli seekord igatahes kenasti soojas,” tõdes Külli ja lisas, et rahvarõivaspetsialistide pahameele vältimiseks tuleks täpsustada, et nad ei käinud maratonil rahvarõivais, vaid kasutasid oma riietuses rahvarõivaelemente, mis said eri paikadest kokku laenatud: seelikud Jõgeva kultuurikeskusest, sukad Palamuse rahvamajast, pluusid kultuuriseltsi Vanaveski laost. Pluusid olid Külli sõnul pärast maratoni küll vähemalt kilo võrra raskemad kui enne: eks ikka higist, mis rajal valatud sai. Aga ühtegi kriisimomenti Külli ja Liisi küll ei mäleta.
„Rohkete maratonikogemustega Vahur Kukk oli meid enne startiminekut hoiatanud, et ühel hetkel saab meil jõud otsa ja kindla peale kummalgi eri ajal, aga me ei jõudnudki seda hetke ära oodata: enne jõudis kätte finiš,” ütles Külli. „Vahur oligi tegelikult terve tee meie pärast muretsenud ja kartnud, et me teeme talle tuupi selle eest, et ta meie maratonile mineku idee heaks kiitis, aga kui meie kõigest kolm minutit pärast teda lõpetasime, oli ta minu meelest pisut nördinudki. Mõelda vaid, tema on ju vana spordimees, aga meie, algajad naisterahvad sõitsime seelikutes peaaegu sama aja välja! Ning kommentaatorgi kuulutas üle platsi, et me oleme finišis niisama rõõmsad ja säravad kui stardis.”
Meediastaarid
Muidugi ei läinud ka Külli ja Liisi maratoni sõitma treenimata: Küllil oli seljataga 400 ja Liisil koguni 500 suusakilomeetrit. Talve algul käis suhteliselt väikese suusakogemusega Liisi isegi Tartus ühe treeneri juures, kes ta tehnikat natuke sättis.
„Niisama tuimalt ma nii pikka maad küll läbi „nühkida“ ei oleks viitsinud, aga sellises riietuses oli see ikka väga lõbus,” ütles Külli. „Pealtvaatajad hõikasid meile tervitusi ja kaassõitjadki läksid elevile ning hakkasid kildu viskama.”
Tervitustele hõikasid Külli ja Liisi vastuseks: „Maraton on rahvapidu!” Joogipunktides ja finišis tuli neil intervjuusid jagada ning fotograafid olid maiad neid jäädvustama. Maalehes üks pilt ka ilmus, ainult Külli ja Liisi nimesid polnud allkirjas ära mainitud. Liisi ja Külli on tegelikult varemgi kostümeeritult maratoni sõitnud: kolme aasta tagusele Kalevipoja uisumaratonile läksid nad põrsakostüümides (siis oli nendega kaasas ka kolmas õde Kersti), mullu käis Külli samal üritusel folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühma koosseisus ja samuti rahvarõivais või täpsemalt rahvarõivaelementides.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ning Jõgeva alevikust ja selle ümbrusest oli tegelikult maratonil väljas päris suur esindus: peale Külli, Liisi ja Vahuri käisid seal veel Mati, Reine ja Tõnis Koppel ja Karl Oissar. Reine oli ainus, kes 31 km distantsi kasuks otsustas, teised sõitsid täispikkuses maratoni.
Tänu sellele, et 31 km sõitjad 3,5 tundi hiljem rajale lähetati, sai Sordiaretuse Instituudi teadur Reine Koppel põhidistantsi starti kõrvalt vaadata ning olla omadel vastas ka esimestes joogipunktides.
Silm märjaks
„Kui stardis hümni mängiti ja seejärel tuhanded suusatajad korraga rajale läksid, tuli lausa pisar silma ja kananahk ihule: emotsioon oli umbes niisama võimas kui laulupeol,” ütles Reine. „Ja kui väiksematel maratonidel käivad põhiliselt need, kes tulemuse peale sõidavad, siis Tartu maratonil on päris palju neid, kes tulevad hea seltskonna, enese proovilepaneku ja lõbusa melu pärast. Kostümeeritud tegelasigi oli peale meie Külli ja Liisi veel: näiteks vang koos teda taga ajava miilitsaga, kikilipsuga erksas ülikonnas džentelmen, nn euromees ja päris mitu loomariigi esindajat. Ühel sõitjal oli koguni vahtralehemärk tagumikule kinnitatud, viitamaks sellele, et tegemist on algaja maratonisõitjaga. Sellised asjad, aga ka üksteist arvestav ja abistav õhkkond rajal teevad tuju nii heaks, et sõita pole sugugi raske.”
Reine abikaasa, Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel sai täpselt maratoni eelõhtul kätte maakonna teenetemärgi — Jõgevamaa Hõberisti. Maratoni läks järgmisel päeval sõitma ka värske Jõgevamaa Kuldristi kavaler Margus Oro.
„Ütlesin töökaaslastele, et maratonimedal tuli palju raskemini kui maakonna teenetemärk,” ütles Mati Koppel naljatamisi. Tänavune Tartu maraton oli talle küll elu kuues, ent eelmine maratonil käik jääb paraku paarikümne aasta taha. See-eest jõuab Mati Koppel sel talvel läbi sõita tervelt viis Estoloppeti sarja maratoni: neli on juba seljataga ja viimane, Haanja maraton seisab sel nädalavahetusel ees.
„Tudengipäevil oli see täitsa tavaline, et terve seltskond heietas pool aastat eelmise Tartu maratoni muljeid ja ülejäänud pool aastat rääkis sellest, kuidas uueks maratoniks valmistutakse,” ütles Mati Koppel.
Jõgeva alevikuski oli omal ajal väga kõva „maratonipartei“: Vahur Kukk teadis rääkida, et nõukaajal mindi Jõgeva Näidissovhoosist ja sordiaretusjaamast maratonile nii umbes kolmekümnekesi ühes bussis. Reine Koppel aga on vanematelt kolleegidelt kuulnud, et suuremad suusasõbrad-sordiaretajad kasutasid talviseid lõunapausegi suusatamiseks ning tegid päeval kaotatud aja tagasi õhtul pikemalt laboris istudes. Nii et tänavune alevikurahva ühine maratonilkäik lõhnas vanade traditsioonide taastamise järele. Mida aga kõik küsitletud kui ühest suust kinnitasid, oli järgmine: tuhka nad maratonile oleksid julenud minna, kui Kuremaal poleks nii head võimalused end selleks ette valmistada!
RIINA MÄGI
