Betti Alveri muuseum käivitas Alveri 110. sünniaastapäeva eel kohtumiste sarja, mis toob Jõgeva kirjandushuviliste ette valiku Alveri nime kandva debüüdipreemia laureaate. Möödunud neljapäeval käis Jõgeval kirjanik Tiit Aleksejev.
Aleksejevit tunnustati Betti Alveri preemiaga 2006. aastal, mil temalt ilmus kirjastuse Varrak vahendusel romaan “Valge kuningriik”. Selle tegevus toimub nii 1980. aastate Afganistanis kui ka aastatuhande vahetuse Pariisis. Nüüdseks on jõudnud ilmuda veel kaks tema romaani, “Palveränd” ja “Kindel linn”. Mõlemad jutustavad 11. sajandil toimunud esimesest ristisõjast. Tiit Aleksejev on erialalt ajaloolane ning tegutsenud ka kõrgkooli õppejõu ja diplomaadina.
Ehkki Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru püüdis Tiit Aleksejevit ärgitada käsitlema ka hetkel aktuaalseid pagulaste ning eri kultuuride kokkupuudete ja kokkupõrgete teemasid (need olid ju aktuaalsed ka ristisõdade ajal!), pidas külaline paremaks jääda Muru poolt pakutud teise teema juurde ning kõnelda kirjanikuks saamisest ja kirjanikuks olemisest.
Tiit Aleksejevi nimi kerkis esimest korda kirjandusavalikkuse ette 1999. aastal, kui Looming avaldas tema novelli “Tartu rahu”, mis käsitles autori ülikooliaega ning mida Looming tunnustas oma aastapreemiaga. Samal aastal siirdus Tartu ülikooli ajalooõppejõu ametist loobunud ning välisministeeriumi teenistusse asunud Aleksejev diplomaatilisele tööle Pariisi.
“Pariis on totaalne linn, seal ei ole võimalik kirjutamisele keskenduda,” kinnitas Aleksejev.
Samas hakkas ta siiski tundma tungi uuesti kirjutama hakata. Mõtetelt läks ta tegudele üle siis, kui Pariisist Brüsselisse kolis. Just seal hakkas ta töötama romaani “Valge kuningriik” kallal. Kui see Alveri preemia võitis, tundis ta, et on õigel teel.
“Julgen öelda, et kirjutama hakkamine on toredaim asi, mis minuga elus juhtunud on,” tõdes Tiit Aleksejev.
“Valge kuningriigi” ilmudes oli ta Eestist juba seitse aastat ära olnud ning paljud olid unustanud, et siin üldse kunagi selline kirjamees oli olnud. Polnud siis ime, kui läksid lahti jutud, et “Valge kuningriigi” on Tiit Aleksejevi varjunime all kirjutanud Ilmar Raag. Viimase nimi oli tuntum ja temastki teati, et ta on pikemat aega viibinud Pariisis, kus toimus osa romaani sündmustest. Aleksejev ja Raag on tegelikult kursusekaaslased, seega head tuttavad, aga kirjutab kumbki siiski oma nime all.
Antiookia Damaskuses
“Valget kuningriiki” kirjutades tugines Aleksejev mitme Afganistani sõjas olnud sõbra mälestustele. Järgmise romaani otsustas ta kirjutada esimese ristisõja kohta. Seda sündmust on neljas kroonikas põhjalikult kirjeldatud. Ent kroonikaid kirjutavad palgatud literaadid tavaliselt tellimustööna, sestap on need alati n-ö kallutatud.
“Mul tekkis mõte, et mis oleks, kui leiduks ka viies kroonika, mille oleks kirja pannud esimese ristisõja veteran, kes mäletaks asju hoopis teisiti, kui kroonikad neid kirjeldavad,” meenutas Tiit Aleksejev.
Tuhande aasta taguste sündmuste rekonstrueerimine pakkus talle endale lõbu ning nagu kinnitas “Palverändu” isuga lugenud Toomas Muru, kukkusid ristisõja aegne olustik ja tegelased tal välja vägagi usutavad. Tiit Aleksejev kinnitas, et kirjanduslike tekstide suurimad hädad ongi tavaliselt seotud usutavusega: kui lugejale ikka n-ö papist seinad või puine tegelane vastu tulevad, siis kaotab raamat tema silmis palju.
Aleksejev ise oli “Palverännule” järge kirjutades hädas sellega, et ei tundnud linna, kuhu tema tegelased jõudunud olid — Antiookiat. Omal ajal oli see Rooma impeeriumi suuruselt kolmas linn, praegu umbes Tartu-suurune linn Türgis. Kohale sõita polnud võimalik, aga üksnes plaanid ei pannud kujutlusvõimet tööle. 2011. aastal sattus Aleksejev aga Süüria pealinna Damaskusesse ja juhtus seal suhtlema taksojuhiga, kes elas 11. sajandist pärit majas. Seal on kombeks majale iga natukese aja tagant uus teine korrus peale ehitada, aga hoonete alumised osad on püsinud sajandeid.
“Seal, Damaskuses, sain ma 11. sajandi Antiookia äkki “kätte”. Ma sain linna “üles ehitada” ja inimesed seal tegutsema panna,” sõnas Tiit Aleksejev.
Tripolaarne häire
Ta on peale proosa kirjutanud ka näidendeid ja stsenaariume.
“Nii et mul pole mitte enam bipolaarne, vaid suisa tripolaarne häire,” ütles kirjanik muiates.
Ta kahtlustab, et paljud kirjanikud kirjutavad näidendeid just sellepärast, et siis on võimalik näha ka valmis tulemust lavastuse näol ning saada saalis aplodeerivalt publikult elavat tagasisidet. Samas võib teatrisaalis valitsev vaikus olla teinekord kõnekamgi kui aplaus.
“Küsisin ükskord näitlejatelt, mis on nende jaoks publiku kaasaelamise kõige objektiivsem tunnus, ja nad ütlesid, et see on just vaikus,” kinnitas Tiit Aleksejev.
Ta on kirjutanud ka kaks filmistsenaariumi, kolmas on praegu käsil. Selle järgi on plaanis produtsent Kris Taska ja režissöör Elmo Nüganeni eestvedamisel teha 1939. aastast kõnelev draamasari. Idee teostumine sõltub muidugi sellest, kas ettevõtmiseks raha saadakse.
Teda kuulama tulnud publikule, kellest valdava osa moodustasid Jõgevamaa gümnaasiumi õpilased, ütles Tiit Aleksejev, et tänapäeva Eestis on neile, kes kirjandusse tulla tahavad, uksed sõbralikult lahti.
“Sa võid olla tundmatu nimega ja pärit tundmatust asulast, ent kirjastus võtab su käsikirja ikkagi vastu. Ning kui see heaks tunnistatakse, siis see ka ilmub. Praegu pole raske kirjandusse siseneda, kui on annet ja huvi,” kinnitas Aleksejev.
Tema sõnul on kirjutamine alati lugemine, st kirjutaja peaks olema ise palju lugenud. Muidu arvab ta küll, et kirjutas vinge teksti valmis, aga tegelikult pani kirja ainult peotäie kulunud käibetõdesid. Kirjutaja peab Aleksejevi sõnul tundma ka maailma, mida ta kirjeldab, ning elu laiemaltki.
Viimati öeldule vaatamata julgustas Tiit Aleksejev saalis istuvaid noori kirjanduslikke katsetusi tegema ning soovi korral osa võtma ka kirjanike liidu tänavusest romaanivõistlusest, mille žüriisse ta kuulub. Võistluse tähtaeg tiksub täis 1. veebruaril 2017.
RIINA MÄGI
