Telerivaatajale pakutakse vaatemängu, kus politseinik avastab pooltunni vältel ühe kuriteo teise järel. Tegelikkuses kaasneb aga näiteks ka mõne väheväärtuslikuma eseme vargusega vaevarikas tõenditehankimine, info kogumine inimestelt ning ekspertiiside tegemine. Mida peaks teadma sellest, kuidas vargust lahendatakse ning kuidas varguse ohver sellele omalt poolt kaasa saab aidata?
Kõlab ehk hariliku argitõena, aga varguse avastades tuleb esmalt püüda rahu säilitada ning kohe politseile juhtunust teada anda. Asja uurima hakkavalt politseiametnikult saate juba täpsemad juhtnöörid, kuidas edasi tegutseda. See, kas konkreetset vargusjuhtumit uuritakse väärteo- või kriminaalkorras, sõltub kahju suurusest. Kui varas võtab kaasa esemeid kuni 200 euro väärtuses, käivitatakse väärteomenetlus. Suurema kahju korral aga kriminaalmenetlus.
Sündmuskohal käimine pole eesmärk omaette
Varguste sündmuskohad on väga erinevad ning teatud osa vargustest ei eelda politseiniku füüsilist kohalkäiku. Politseiametnik on saanud vastava ettevalmistuse, et sündmuskoha olustik telefonitsi välja selgitada, alustades sellest, kui pikalt võib olla aega möödas vargusest endast, kuni selleni, kas maha on jäänud esemeid või muid võimalikke jälgi kurikaelast endast. Kui politseinik sündmuskohale ei tule, ei tähenda see, et juhtumiga tegeldaks teisejärguliselt. Kohapeal käimine ei ole eesmärk omaette, eesmärgiks on leida tõendeid. Kui vargus avastatakse siis, kui sellest on üksjagu aega möödas, ei ole kohapeal enam võimalik ka jälgi leida. Iga politseiametnik otsustab esmase info pinnalt sündmuskohale minemise vajalikkuse ja võimalikkuse. Uurimise eesmärgiks on siiski mõtestatud ja suunatud tegevus kurjategija avastamiseks, tema süü tõendamiseks ja kohtulikuks karistamiseks.
Jälgede leidmiseks sündmuskohalt on oluline, et seda ei oleks muudetud või rikutud. Seepärast soovitab politsei varguse ohvril koristamisega mitte hoogu minna. Inimesed on pärast varguse avastamist arusaadavalt väga emotsionaalsed ja nad tahavad veenduda, kas mõni eriti kallis ese on kusagil kapis ikka alles või mitte. On ette tulnud ka drastilisemaid juhtumeid, kus hoolas perenaine on politseinike saabumiseks toad koristanud, tolmu võtnud, põrandad pesnud, et ametimehi puhtas kodus tervitada. Paraku ei ole politseil sellisel sündmuskohal enam võimalik tõendeid koguda.
Ootamisaeg tundub kannatanule pikk
Kui kannatanu kutsutakse pärast vargusest teatamist politseisse, on eesmärgiks tema ülekuulamine. Seaduse seisukohalt ei ole oluline, kas tegu oli varguse või kehalise väärkohtlemisega, sest menetluses on protsessinõuded tõendite kogumisele täpselt samasugused. Politseil ei ole lootustki kurjategija süüd tõendada, kui kannatanult pole võetud ametlikke ütlusi juhtunu kohta. Kui ülekuulamine on läbi viidud, alles siis saavad kannatanu ütlused kohtukõlbuliku tõendi vormi. Lisaks selgitab politsei ülekuulamisel kannatanule tema õigusi, aitab vormistada vajalikud paberid ning kõneleb, mis edasi saab.
Varguse avastamise järel tundub nii mõnelegi kannatanule, et ta teab, kes varas oli, ja ta ei mõista, miks politseil varga tabamine aega võtab. Ka politseinikule võivad esmased asjaolud väga selged tunduda. Kõhutundest kahtlustatava kinnipidamiseni on aga väga pikk tee. Seda enam, et kõhutunne ei ole kohtukõlbulik tõend ning selle alusel Eestis kedagi süüdi ei mõisteta. Eelkõige võtabki politseil kõige enam aega selgete asjaolude tõendiks vormimine. Tõendite kogumine on keeruline ja spetsiifiline protsess. Võimalusi selleks on varavastaste süütegude puhul palju. Seda enam, et tehnilise võimekuse poolest on politsei- ja piirivalveamet samaväärne kõigi teiste Euroopa riikidega. Küsimus on pigem otstarbekuses ehk selles, milline on keeruka tehnilise protsessi järel saavutatud tulemus.
Kui sündmuskohalt leitakse jälgi, nõuab nende kohta läbi viidud ekspertiis oma aja. Samamoodi võtab aega tunnistajate ülekuulamine, kui on leitud varguse pealtnägijaid. Tunnistajate ülekuulamise kiirus sõltub paljuski jälle sellest, millal seda on võimalik teha. Päevaajal on paljud tööl, mõni hõivatud pereasjadega või sõitnud ära välismaale. Ja pärast seda, kui esmane ring võimalike tõendite otsimiseks on tehtud ning need samad iseenesestmõistetavad asjad kontrollitud, on tegelikkus sageli selline, et sõelal ei ole veel ühtki kindlat süüteos kahtlustatavat.
Varastatud kaupa müüakse aina enam virtuaalilmas
Tänapäeval on suur osa ostu- ja müügitehingutest kolinud virtuaalilma. Siinkohal saab politseile abiks olla kannatanu ise, otsides talle kuulunud esemeid omal käel internetist. Harvad on juhtumid, kus varastatu päev pärast vargust internetti müügiks pannakse. Tavaliselt tehakse seda pigem mõne nädala kuni isegi poole aasta pärast. Kui inimene peaks leidma internetist eseme, mille puhul kahtlustab, et see on temalt varastatud, tuleks esmajärjekorras politseiga edasise tegutsemise osas nõu pidada. Nii tuleks toimida ka juhul, kui varastatud ese avastatakse näiteks mõnest pandimajast. Väga oluline on, et varastatud eseme leidmine, äravõtmine ja fikseerimine oleks korrektselt vormistatud. Vaid nii saab kohtus taasesitada, kust ja kuidas tõend leiti.
Kui esmased toimingud varguse avastamiseks tulemust ei anna, siis politsei töö ei lõpe. Pidevalt jälitatakse varastatud esemete kokkuostjaid, tehakse tööd teadaolevate varastega, kontrollitakse pandimaju ning korraldatakse läbiotsimisi, mille käigus avastatakse sagedamini ka varastatud esemeid. Kui politseis on selleks ajaks olemas ka info võimalikust kannatanust, kes oma varastatud esemeid on kirjeldanud, avaneb omanikul võimalus sellist rada pidi liikudes ka oma vara tagasi saada. Väga oluline on ka, et varguse ohver oleks alles hoidnud näiteks hinnalisema kodutehnika dokumendid või teaks nende eritunnuseid, mille kaudu hiljem esemeid tuvastada. Dokumentide omamine või eritunnuste teadmine suurendab oluliselt kannatanu ja politsei võimalusi esemed õige omanikuni tagasi tuua.
Igal juhul on oluline kõikidest vargustest politseile teada anda. Kui politsei vargaid kohe ei tabagi, on siiski ülimalt tähtis koguda ja talletada teavet, mis võib olla määrava tähtsusega järgmiste analoogsete varguste lahendamisel või vargagrupi tuvastamisel. Seda enam, et üldjuhul ei piirdu vargad ühe episoodiga, vaid jätkavad sama käekirjaga varguste toimepanemist.
Möödunud aastaga võrreldes on varavastaste süütegude hulk kasvanud Põlvamaal. Samas ei ole varguste struktuur suuresti muutunud. Varas läheb ikka kergema vastupanu teed nagu vesi ning võtab seda, mis kättesaadavam ning mida võimalik lihtsamalt edasi müüa. Kaubandusest varastatakse alkoholi, žiletiteri, toiduaineid, kuuridest ja garaažidest jalgrattaid ning tööriistu, sõidukitest kütust või salongist seda, mis kõrvaliste vaatevälja on jäetud.
Registreeritud varavastaseid süütegusid (seisuga 2015. aasta 15. juuli)
2015 2014 +/-
Jõgeva mk 251 280 -29
KAJA SUUR, Tartu politseijaoskonna piirkonnavanem
